Fashionshow

Käisin Kristeli koolis aasta- ja kursuselõpu moe-etendusel. Kõige toredam on, et see, kes julgeb iga hinna eest oma unistuste rada mööda käia, jõuab neile lähemale, ja jõuab kohale ka, kui ta saab õppida seal ja seda, mis kõige rohkem meeldib ja sellepärast ma soovin Kristelile maailma kõige toredamaid Pariisi-aastaid!

Slow Motion

Milleks Kariibid kui võib tulla Rootsi

Jaapani tänavamood ja subkultuurid

Tokyo tänavastiili iseloomustavad lapsed, kes löövad end üles ja lähevad välja tänavatele. Noored, kes ei poseeri üheski moe- ega muus ajakirjas peale Fruits'i, mis on Jaapani tänavastiili ajakiri. Ajakirjast on välja antud ka kaks osa raamatut - Fruits ja Fresh Fruits (Eestis ka müügil). Harajuku piirkonnast räägitakse kõige enam, aga mida mõnikord ei teata, on see, et Tokyo tänavastiil koosneb erinevate piirkondade subkultuuridest, mis omakorda jagunevad veel sub-sub-subkultuurideks.

Näiteks Shibuya District, mille stiili iseloomustavad päevitunud jume, super-platvormid ja tugev make-up. Shibuya piirkonna stiili võib omakorda jagada Ganguro'ks (1998-2000), Yamamaba'ks (1999-2002) ning Mamba'ks (1999-tänaseni). Viimase alla kuuluvad veel eraldi stiilivoolud celemba, cocoma, lomamda.

Pildil Shibuya piirkonna stiilinäide: Ganguros

Harajuku piirkonna stiili iseloomustab viktoriaanlik nukuriietus ja lokkis juuksed. Kõige kuulsamad on Harajuku Lolitad. Ka Harajuku on elanud läbi erinevaid stiile, näiteks multikategelased (põhiliselt mangad 1997-praguseni), Wamono'd (1997-praeguseni) ja Lolitad (alates 1999-praeguseni), kusjuures Lolitad jagunevad veel omakorda Gooti-Lolitadeks, Printsess-Lolitadeks ning Konventsionaalseteks Lolitadeks.

Pöörane riietumiskultuur näeb reaalsuses välja nii, et lapsed lahkuvad kodust tavaliste riietega, suunduvad oma piirkonda vastavalt, mis stiili nad esindavad, sageli vahetavad rõivaid McDonalds'is ning lähevad seejärel õue oma district'i hängima, mis seisneb selles, et seistakse tänaval, tsätitakse inimestega ja poseeritakse fotograafidele, turistidele ja muudele olenditele. That's it.

Pildil Harjauku piirkonna stiilinäide: Lolitad

Selleks, et süsteem töötaks, on Tokyos 8-korruselised kaubamajad, mis müüvad vastavate tänavastiilide rõivaid. Et rõivad kindlalt müüks on välja kujunenud veel omaette ärimudel - neis monstrum shopping mall'ides töötavad teismelised ise, kes müüvad sitse, satse, paelakesi, kingageksi ja kleidikesi omasugustele, kes käivad nendes keskustes aega veetmas. Tegemist on hiigelsüsteemse hobiga - näiteks sõbrannad lähevad poodi, valivad, shoppavad, tantsivad, proovivad ning sotsialiseeruvad neis poodides. Reeglina mängib vali elektrooniline muusika, ümberringi on kõik värviline, röökiv, vilkuv, sähviv ning igal pool on sädistavad lapsed.

Jaapani subkultuurides domineerivad enamasti naised - poisse niimoodi tänavatel hängimas eriti ei nähta. Vastukaaluks näiteks Inglismaale, kus punkarite subkultuuri esindajad on peamiselt just mehed. Arvatakse, et Jaapani lapsed kulutavad teiste kultuuridega võrreldes rõivastele kordades rohkem raha, kui nende eakaaslased mujal maailmas. Fakt on ka see, et globaliseerumise kontekstis kohtab imiteerivaid versioone Jaapani tänavastiilist ka Euroopas, Hiinas ja Ameerikas. Noh, meil Euroopas on ju emod, nende eksistents muidugi ei ole niivõrd suursugune kui keisririigis. *

Õli sõidab autoga

Stockholmis kasutavad lennujaamabussid (Flygbussarna) nüüd kütusena nii puhast rapsiõli, et reklaamplakatitel kujutatakse inimesi, kes endal bensuautomaadi voolikut suus hoiavad, millest neile munakollane rapsiõli suhu voolab. Nämma? Arvatavasti tuleks üks selline plakat endale varastada, kööki üles panna ja vaadata, mida kohalik Chinatown arvab - kui nad ka endale õli otse suhu valaks, jääks 24/7 rasva hais ära.

Ahjaa, minu klassivend Mart sõidab juba aastaid vana Mäkdoonaldsi ja Hesburgeri friikartuli-õliga. Ükskord me käisime isegi talvel lumelauatripil tema kolm tuhat krooni maksnud toiduõliga sõitva autoga. Ja nemad käisid samal põhimõttel sõitva bussikesega veel Eurooopas trippimas.

Teatrikostüümide väljamüük

Pärast brunch'i boheemlaslikus café Stringis sõitsime Södermalmist tagasi kesklinna ning käisime Rootsi Kuningliku Draamateatri ehk Dramaten'i suurel kostüümide väljamüügil. Lugesin hommikul lehest, et kohal tuleks olla aegsasti, kuna varasematel kordadel kui selline teatrikostüümide tühjaksmüük on toimunud, ulatuvad järjekorrad mitu tiiru ümber kvartali ja seda argipäeval. Täna on aga laupäev ning artikkel hoiatas, et esimestel tundidel tõenäoliselt inimsumma seast rõivaid märgata on kindlasti võimatu. Ja niimoodi trügimine mulle üldse ei meeldi, inimesed lähevad siis loomaks.

Seega rüüpasime kohvi, pannkooke ja võileibu mitu tundi, mõtlesin sakslaste kombetusest ja sellest, et kas kõik on nii ebaintelligentsed, ning tundsin et olin natuke ülbe ennast välja vabandades, miks mulle H&M ei meeldi, miks ma Berliini SUVEL puhakama ei taha minna, miks ma reedeti ilmtingimata alkoholi ei joo ning laupäeviti vahetusüliõpilaste peo-orgiatel ei osale - kui tahad New Yorgis published saada, siis tuleb ilmselt ka pingutada nagu New Yorgis, I guess.

Igal juhul - kui mina sõpradega uhkesse 1788. aastal Gustav III poolt asutatud intelligentide meelelahutusasutusse jõudsin - oli kostüümipidu alanud ja peaaegu ka läbi saanud. Leidsime eest tühjad stanged ja riidepuud õnnetult põrandal vedelemas. Teatrimajas ringi luusides leidime muidugi vähe ekstravagantsemaid ja mitte nii käppelt kaubaks läinud kleite, ülikondi, kostüüme ja jalatseid ning tegime nalja, et tuleks juba tulevase mõisaelu outfitid ära osta, siis ei saa ju ometi mõiski ostmata jääda kui lossis ühest buduaarist teise saalimise rõivad olemas on.

Kuigi mul raha üldse polnud olid sõbrad valmis mulle ühe eseme välja tegema. Kõigepealt tahtsid nad, et ma ostaks endale sini-puna-kollasest sametist narrimütsi-kujulised vateeritud rinnahoidjad. Ma tänasin ei. Siis kui ma aga endale superarmsad kingad leidsin, oli pakkumine endiselt jõus, aga otsustasin, et mul on tõenäoliselt suurem hea meel sellest pildist ja mälestus nendest teatrajaloo prügikasti mõeldud jalatsitest, kui nende füüsiline kohalolu mu kingariiulil.

Tore oli ikkagi, ja väga armas. Ma muidugi ei kujuta ette, mis seal hommikupoole toimus, kuna enamik inimesi, kes sealt poolt tulid, olid midagi ka ostnud, ning missuguseid pärle seal siis leiduda võis. Aga kui ajaleheartiklil oli õigus ja hommikutundidel inimsumma seast riideid leida oli võimatu, siis ma ei kujuta ette, kuidas pea KÕIK ära osteti, isegi kui polnud näha MIDA osteti. Teatrikostüümide lao perenaine ütles, et kuna nende eesmärk oli asjadest lahti saada, siis hinnad olid tõesti odavad, ja ei vastanud üldsegi nende taieste tegelikulte väärtusele. Igal juhul päris väärikas ja glamuurne shoping või avastusretk ja milline atmosfäär!

Kliimamuutused ja äri

Märtsi ja aprillikuu jahe ilm Kesk- ja Põhja-Euroopas põhjustas väidetavalt selle, et inimesed jätsid omale kevadgarderoobi soetamata ning nüüd kui on juba mai, ostavad suviseid riidetükke, mida endale selga libistada. Seetõttu oli aprillikuu terve H&M'i ajaloo halvim kuu - nende müüginumbrid ei tõusnudki, vaid kahanesid ca 10%. Loomulikult vabandataksegi see välja külma ilmaga - mitte sellega, et maailmamajandus on üldiselt suht kehvas seisus, nagu mina olen aru saanud ja H&M'i ei ole küll peaaegu mitte midagi muud kui suur bisness, kus müüakse liiga palju liiga palju liiga palju suvalisi hilpe, millest vähemalt pool hiljem alles allahindlusel maha müüakse, kuigi sealsed kokkutraageldised on nagunii võileiva hinnaga. Seega majanduskliimast väga kõvasti mõjutatud äri.

Loomulikult ei püstita keegi küsimust, et kas üldse on vajalik igal kevadel endale uus kollektsioon kappi vedelema muretseda. Noh, ilmselt H&M'i klientidel on, kuna traageldised on katki, aga isegi nemad shoppasid sel aastal vähem.

Ma tegin paar kuud tagasi Stockholmi kesklinna suuremates kiirmoe poodides vaatluseid. Selles poes, millest ma hiljuti kirjutasin, kus müüakse mürgiseid T-särke, loendasin ma väljapanekuriiulitel 20 000 paari teksaseid. Kakskümmend tuhat paari teksaseid korraga. Mille jaoks? Või siis näiteks suvalistes odavates poodides nagu Gina Tricot, kus on korraga müügil 1000 erinevat mudelit, mida igat ühte on toodetud vähemalt 10 000 tükki. Arvutage ise . 10 miljonit riidehilpu, loomulikult mitte ühes poes, vaid keti vahel laiali, aga tuletage meelde mitu inimest on maakeral - 7 miljardit? Ja kõigest kahe poe ühe hooaja kogutoodang annab kogu maailma inimeste rõivavajadusest ca 1 %. Aga maailmas on kümneid tuhandeid poode, kus müüakse sama suurtes kogustes suvalisi riideid.

Ma polegi kunagi arvanud, et ratsionaalsus on inimlooma tugevaim külg.

Revolutsioon: Moes ei ole mitte miski!

Olgugi, et nafta saab otsa, inimesi on liiga palju ja nad vajavad liiga palju asju, et ahvida esimese maailma heaolu, on päris värskendav tõdeda, et siinkandis ei ole mitte miski enam moes. Olla "in" on täiesti "out".

Ja kui te peaks kuskilt kuulma, et mingi triip või lill on moes, siis see arusaam on ki-vi-ajast. Vastuoluliselt, aga siiski - on vaid üks asi, mis on trendikas - olla mittetrendikas, käia moele vastu, teha hulluseid ja ületada inimeste sotsiaalse taluvuse piire, lammutada konstruktsioone.

Mis isegi veelgi ägedam - originaalne on öelda EI! kodu disainimisele, stilisti palkamisele ja mööblitrendidele ning suvalisele moekale pahnale. Mida vähem su kodu näeb välja moodne, seda postpostmodernsem (Loe: mõistlikum) sa oled. Need, kelle kodu ja riided on moekad - noh, neil pole ilmselgelt maitset ega stiili. Viimane aeg olla unikaalne, enne kui maailm otsa saab.

See, et moetrendid on taandumas, ei tähenda siiski, et rumalad inimesed igal nädalal shoppamas nagu aeroobikas ei käiks, kuna see, et kõik ja mittemiski on järsku moes tähendab seda, et tuleb lihtsalt osta, osta, osta - arvatavasti ei oska kaasaegsed inimesed enam midagi muud eriti tehagi. Eriti veel rahaga.

Nobody is better

Lugesin ühte artiklit Eesti uudistest ning tegin saatusliku vea ja lugesin ka kommentaare ning vihastasin. Selle oli kirjutanud üks neiu, kes USAs õpib ja ei tea, kas tulla tagasi või mitte ja millised oleks parimad argumendid õige lahenduseni jõudmiseks. Lugesin ja tundsin ennast nii hästi ära, või noh, mõistsin. Kommentaaridest lootsin ma muljeid ja diskussiooni mida seal ofkoors ei olnud, vaid kibestunud eestlased panid mõttes sellele kodanikule jalaga ja soovitasid üldse mitte tagasi tulla, kuna ta õpib mingit väidetavalt Eestis rakendamatut eriala ning julgeb üldse kahelda või mõttes küsida, et mis see siis ikkagi on, mille pärast peaks teise riiki tagasi kolima.

Ma olen kohanud ka arvamusavaldusi, et wtf sa sinna välismaale lähed, Eestis on ju palju kergem läbi lüüa. No wtf, ma küsiks vastu, et mis argument see läbi löömine on? Kuulsuse ja pürgimisjanulised eestlased loomulikult ütlevad, et parem olla Eestis keegi, kui välismaal mittekeegi, mis minu meelest on kõige mõtetum argument üldse. See ongi jumala nõme, et Eestis on nii lihtne saada väidetavalt "kellekski". Olla keegi või läbi löömine ei ole üldse maailma olulisim asi, kuna maailm ei koosne ainult tuntud inimestest ja rahaässadest, mis tundub, et eestlased kalduvad arvama, et on elus oluline. Inimesed on palju rohkem nemad ise, kui nad ei ole "keegid", sh mittekeegid välismaal on poole kuulimad kui Eesti niiöelda "keegid", kaasa arvatud mitte keegid Eestis on palju nunnumad, kuid liiga tihti on neil selle üle kurb meel ja nad tahaks ka kangesti keegid olla.

Ja ps. see sama preili, kes kirjutas minu meelest suht okei jutukese ja iga analüüsivõimeline isik sai sealt välja lugeda, et tänapäeva noortel ongi sellised mõtted ja et inimesed vajavad enda otsimist ja maailmas ringi vaatamist jne. Miks ei tohi olla noor ja küsida selliseid küsimusi ma ei saa aru? Miks ma pean ka tahtma kahekümneviieselt teha karjääri. Minu arvates on see täielik vanuseline diskrimineerimine. Täielik.

Ma täpselt ei tea, mida see valitsuse riigikogusse hääletamisele antud võrdõiguslikkuse eelnõu sisaldas või kuidas seda võrdõiguslikkust Eestis nähakse, kuid järjekordne pettumus oli see, et ma lugesin täna, et see kukkus läbi ja et kõikvõimalikud muud sorti diskrimineerimised peale soolised jäävad edaspidigi küsimuse alt välja. Kurb.

On Top of Stockhome