Tallinna suvi 9 A.M.

Olin unustanud hommikul kella 9sed ummikud. Ja õhtul 5sed. Nii palju autosid, inimesi, teid, valgusfoore. Igaühel on oma funktsioon. Järsku kiirustavad kõik inimesed oma äärelinna ilusatest kodudest kesklinna tööle. Ummikutel on omad seadused; 5-minutiline varem/hiljem kodust lahkumine võib töölejõudmise aega mõjutada 15-minutit. Inimesed, kes hommikuti tipptundide ajal tööle sõidavad, teavad tõenäoliselt peast ka seda, missugune rida mingil kellaajal kõige rohkem hõivatud on või aeglasemalt liigub. Ja kust saab 2 min kiiremini järgmise parempöörde teha ja et tipptundide ajal ei ole oluline mitte ületada pidevjoont või teha tagasipööre seal, kus see ettenähtud on. Tipptunniseadused. Inimestel on kiiiiiiiiire. Sest nad elavad selleks, et töötada...

Täna hommikul Krissu kõrval sõites tundus mulle, et inimestele ikka vist tõesti ei meeldi ummikus passida. Nad muutuvad närvilisteks ja hakkavad teisi sõimama, kuigi sellest ei ole ju mingit kasu. Aga minul oli mu une astet arvestades tore - ma sain autosid vaadata. Autod meeldivad mulle ikka keskmisest roosade kingadega preilist kõvasti rohkem. Ehk siis väga. Tegelikult pole siin midagi imestada, väiksena mängisin ma üksinda poodi mutrite, poltide, akude, plokikaane tihendite, klotside, klappide, radiaatorite, jahutusvedeliku filtrite, süüteküünalde, sisekummide ja mootoriõliga. Ja ma isegi tean misasi on tavott. Ja mis siis juhtub kui sa sellega mõne rõiva ära määrid ja mis nägu ema siis teeb. Kuigi ma käisin kõigest Nõmmel Krissu juures, on see peaaegu sama hea nagu metsas puhkusel. Esmaspäevaõhtu shampuse, vaarikakoogi, filmide ja girls-talk'iga mätsisid kokku päris hea õhtu. /Moby "Porcelain"/

Tartu suvi

Mälu on hea. Lisaks sellele veel digitaalne, pildiline ja käsikirjaline. Mäletada, on hea tunda, et on olemas hetked, mille lõppu me ei taha. Et see kestaks ja kestaks... ja pole vist vaja mõelda, et kunagi on midagi tore meenutada. Tuleb panustada HETKE. This great moment! Tänane päev läks mulle hinge. Ei tea miks - ei olnud ju mina see, kes midagi lõpetas, kellele peeti kõnesid või toodi sületäite kaupa lilli. Aga ilus oli näha neid inimesi, kes enne olid lihtsalt teine või kolmas või neljas kursus. Nüüd on nad läinud ja aasta pärast... igaks juhuks ma siit sellel teemal edasi ei mõtle. Päris suurte inimeste elu tundub tulevat aina lähemaleappi. Inimesed ise vist ei muutu. Vähemalt praegu, värskelt on nad samad: kes siseneb keemiaringi meie osakonna aktusele lausega "kus alkohol on" või "oiiiii, ma olen juba nii purjus" või "huh, keegi ibuprofeeni tahab?" või "lähme teeme suitsu" või "noh, lõpetad cum laude vä"... ikka need samad inimesed ja samad vanad harjumused, viisakad õnnesoovid ja viimased kallistused. Kõik läheb edasi. Seegi on nüüd juba minevik. Keegi alles hiljuti ütles, et oluline ei ole vanus, kuud, aastaajad ega aastad, et elu koosneb perioodidest - meenutame mingeid asju seoses teiste sündmustega ja kui üks sündmusteahel teatavate sarnaste tunnustega saab otsa, siis tuleb uus periood.

Mina, Kass, Mihkel ja Priit

"...vii meid jälle pühajärvele... see on see, mis suvest teeb aja parima... see on see, mis paneb elama..." - tänane õhtu oli peaaegu see laul.

Mihkel kihutas mööda päikseloojangu kupleid sinna ja mina mööda peaaegu päiksetõusu omasid tagasi. Vahepeale jäi öine Pühajärv, vaikus, niisama chill, 1 rebane, 1 jänes, 1 siil ja 1 kass. Ja võibolla veel keegi, keda me ei näinud. Võibolla ma ei teagi ilusamat kohta kui Lõuna-Eesti tumeroheline suvine maastik põhjatute järvede ja mägede ja punakas-kollakas-oranzika päikseloojanguga. Millest sujuvalt saab varasuvine päikesetõus. Nagu Lapin Kulta reklaam.

Kell on 3. Täna oli peaaegu ideaalne tsill päev.

Naljakas on see, et nädalavahetusel Pärnus eelmisel auto-tripil ostsime oma tiineka-remaini käigus Smilersi kasseti (jah, kasseti!), kus see lugu peal on. Ja nüüd see saigi päriseks. Mäletan et väiksena ma soovisin, et kunagi see peab nii minema, et ma pakin oma sõbrad autosse ja teenmistahan. Täna läks isegi asukohaga täppi. Pühajärvele ja nii. Võibolla soovid ikka täituvad.

Ja Priit, mäletad kell 22:22 sai soovida... ma ütlesin, et ei usu enam sellesse ja et need ei täitu. Võibolla ikka täituvad, võibolla ma 10 aastat tagasi soovisin, et see laul muutuks päris eluks. Ja alles nüüd täitus. :)

Tartu kevad

Täna üle mõne aja, ma tõesti oleks tahtnud pikemalt ja kauem ja kaugemale hängida. Because it was nice ja tore. Aga eriti lihtlabane külm sundis mind üksi läbi Tartu koju jalutama:( ja teised jäid kõik õue, sest ilusaid ilmasid on ju niigi vähe. Aga isegi siis võib hakata nii külm, et ilma koju minemata ei saa olla. Isegi see ei olnud eriti lohutav, et mu lemmik teleka-asi oleks pidanud veel käima. Ma jäin 9 minutit peale lõppu hiljaks. Kurat.

The story of sitting home and being frozen

Elas kord ekvaatoril üks kenasti päevitunud preili (võis vabalt ka noormees olla), kellele meeldis väga erinevaid rõivaid kanda. Ta ostis neid kokku kaupmeestelt, kes linna sattusid ja vanadelt daamidelt koerakestega, kes pärastlõunati oma rõdul värvilisi kangaid kudusid. Sellele preilile meeldis niiiiiiiii väga ennast kogu aeg väga paljude riietega ehtida - sallid ja seelikud ja alusseelikud ja kübarad ja kindad jne.

Aga sealses kliimas oli kohutavalt kuum ja raske oli õue minna ja oma kenasid ürpe linnarahvale näidata. See neiu oli ka pisut kõrk ja kuri ja talle üldsegi ei meeldinud soojus ja lillemustrilised kleidikesed. Seepärast kandis ta sageli lambanahkseid ürpe ja rebasekasukaid, kuid tema kodumaal oli nendega raske olla. Sest ülemiselt korruselt alla jõudes olid riided juba higist läbi vettinud ja isegi konditsioneer ega lehvikud ei aidanud. Ilma riieteta keeldus aga see noor daam õue minemast, sest päevituse oli ta pärinud oma emalt ja päikest ta enam ei vajanud ja ta arvas, et päevituse varjamine riietega on new little black dress;).

Päevitada ei taha, soojus ei meeldi, tahaks kanda pakse vammuseid ja inimesi, kes virisevad... See tütarlaps otsustas võtta oma kaheksateisttuhat garderoobikappi ja kolida üles põhja (app noorthh), kus elu tegelikult ei eksisteeri ja ilm on kogu aeg kole. Sellele tüdrukule meeldis siin - ta sai kanda aastaringselt jakke, jopesid, saapaid, salle, kindaid jms. Talle järgnes üks noormees, kes ei suutnud neiu ilu tõttu teda üksi kaugele külma põhjalasse lubada. Nemad jäidki siia elama ja alates sellest hetkest peale kannab see koht nime Eesti, mille kuri tüdruk oma jäise loomusega veelgi külmemaks tegi ning ilmajõuluvanaga kokku leppis, et päike kunagi ei paistaks ja sooja üldse poleks.

Hispaania

Kirjanikku minust ilmselt ei saa, seega ma panen kirja kõik enamvähem nii, et ma ise saan aru ja et teistel oleks ka pisut huvitav. Kuigi see pole päris see, kuidas ma põnevat reisikirja ette kujutan.

Nädal ei ole pikk aeg. Võiks isegi öelda, et üks nädal+2 päeva on väga lühike aeg. Aga ometi jõuab selle aja jooksul unustada kodu, töö, kooli, sõbrad ja identiteedi, mille oled loonud omale seal, kus põhiliselt oled.

Alguses tahtsin ma üksinda reisile minna – ma teadsin, et ma lihtsalt PEAN seda tegema. Ma ostsin lennukipiletid ja paar päeva pidasin ennast peast segaseks. Siis tundsin ma rõõmu selle üle, et aga tegelikult just seda ma ju tahtsingi teha. Teha spontaanselt seda, mis parajasti pähe tuleb. Tundub, et ma olen selleks valmis, ja et ma saan alati hakkama.

Anari otsustas ka tulla. Me olime rääkinud nädalalõpust Berliinis ja millestki lühemast ja lõbusast, aga kahekesi Hispaania avarustes – tundus samuti exciting ja spets. Ma ei olnud nõus meile Valencias kodu broneerima, aga peale Anari ratsionaalseid põhjendusi ma tegin seda. 3 ööd Youth Hostel Nest’is, mis osutus senini maailma kõige kõige paremaks välismaa koduks, kus elada, ööbida, pidutseda ja sõpru leida. Me armastasime seda esimesest hetkest alates, kus receptionis võttis meid vastu eriti meeldiv ja kena soome kutt. Interjöör, seltskond, turvalisus, fun, cleanliness... kõik 100%. Ja tegelikult sai sellest meie kodu hoopiski viieks ööks. Sest peale 3ndat päeva tuli Anari sünnipäev ja me lihtsalt ei raatsinud ära minna.

Seejärel 2 päeva Alicantes, mis osutus suht idülliliseks turismimagnetlinnaks. Mööda rannikut umbes 150 km Valenciast lõunas. Palmidest ja sidrunipuudest ja tsitruseliste istandustest ma parem ei räägi, neid oli igal pool ja palju. Bussiga sõitsime ka läbi mägede, mis Vahemere äärde jäävad ning nägime veits ka hisp maa elu. Maastikuarhitektuur ja arhitektuur üldse on kirjeldamatult ilusad ja põnevad. Majad keraamilistest kaunistatud plaatidest ja punakad savimajad, rõdud täis lilli ja tänavad täis daame koerakestega. Üsna hea pildi saime ka Valencia ja Alicante vahepeale jäävast Benidormi linnast, mis on massiturismi liialduste tipp! Ainult turismile üles ehitatud vahemereäärne paradiis, kus töötatakse ainult turisti jaoks. Õnneks piirdus meie kokkupuude Benidormiga vaid eksikombel bussist maha tulemisega ja siis kähku tagasi, et Alicatesse saada.

Alicantes ööbisime Pension Ayuntamentos, mille me täiesti ise leidsime ilma linnakaardi ja ühegi juhiseta. Ja see asus linna kõige kõige paremas kohas üldse – raekoja/linnavalitsuse maja küljes, teisel pool maja rannapromenaad, purskkaevud, Vahemeri, jahisadam... Ühel pool kultuur ja inimesed, teisel pool puhkus ja turism. Ja me maksime kahe öö eest ainult 25 EURi. Samal ajal kui kõik need tobedad puhkusepaketi-turistid maksavad oma merevaatega nelja* hotelli eest 100 EURi.

Nagu alati, ei ole tavaliselt ükski reisilt tulek koju eriti meeldiv. SEAL on alati parem, soojem, lõbusam, toredamad inimesed, ilusam arhitektuur, kuulimad poed, põnevam kultuur. Eestis on külm, kole, igav, vana... tahaks tagasi. Sooja ja ilusaid sõbralikke kohti ja inimesi. Olla eemal ja mitte mõelda oma päris elule. Või mis on üldse päris elu? Mitu elu meil kõigil on – sest siin ja seal ei ole me samad. Terve nädala ei tahtnud ma tulla Internetti, sest ma teadsin, et see on nii Eesti ja hoiab kõik oleva meeles. Imelik oli eile koju tulles iimeile ja orkuti profiili lugeda ja tuletada meelde see identiteet, mille ma endast jumal teab kuhu loonud olen. Tuli mõte kõik sellised asjad ***** saata. Selles suhtes ei ole nädal lühke aeg, sellised asjad ununevad ja kui sa elad kasvõi 8 päeva teises riigis ja kultuuris siis on täiesti võimalik mõelda teatud asjad enda jaoks selgemaks ja unustada piirid, mille me endale ise Eestis seame või selle go with the flow – ühiskonna, mis siin toimib.

Kõik on mööduv, miski pole püsiv. Keegi tuleb ja keegi läheb. Ma ei raatsi oma seljakotilt lennulkleepse ära võtta, olen Tallinna kodus, kuulan flamenco muusikat ja piltide vaatamine ning mu ülipikad memuaarid reisipäevikus näivad olevat ainus võimalus veel natuke olla eemal reaalsusest ja igapäevast, mis erilist rõõmu ei paku. My own piccola casa Espãna. Imelik on kõike kirja panna, ma 1) ei leia piisavalt hästi kirjeldavaid omadussõnu 2) sõnades ei ole võimalik päris täpselt edasi anda asju, nii nagu nad TEGELIKULT olid 3) need on põhiliselt minu ja Anari läbielamised ja me oleme natuke kadedad ka, heas mõttes, tahaks hoida midagi endale ja ISE mõista, tunda, mäletada.

Ma imestan alati võõrasse kohta sattudes, kui hea kohanemisvõime mul on. Igal pool on kuidagi kodune. Kunagi pole ma igatsenud Tallinna korteri järgi või mingite konkreetsete asjade järgi. Kui, siis ainult inimeste. Mis järjekordselt tõestab, et raha, aeg ja asjad ei ole olulised – vaid inimesed, kohad, hetked, mälestused, kogemused. Ei ole eriti uus mõte, aga kipub vahel ununema.

Ma ei ole eriti tumepruun, vb tanned. Me päevitasime kaks korda, ühe korra reedel Valencias Las Arenase rannas ja teise korra pühapäeval Alicantes. Mitte eriti pikalt, sest nii soojaga ei jaksa eriti vedeleda ja sunburn’i saada. Enne kui ma Hispaaniasse läksin, ma kujutasin ette, et vedelengi ainult varbad Vahemeres ja ootan, et apelsinid pähe kukuvad, aga see reis tõestas, et urbanistlikud meelelahutused osutuvad mõnikord põnevamateks ja rannas ei viitsi kahte päevagi passida, rääkimata siis nädalast või kauemast. Aga linnatolm ja väikestel tänavatel seniidis pähe laksav päike ning kuumad naeratused asendavad iga rannapuhkuse. Kuigi The Beach’i tüüpi reisi võtan ma millalgi kindlasti ette! Seekord oli nii ja järgmine kord on teisiti. Ja igat moodi võib olla eriti hea.

See on põgus ülevaade ja mõtted, mis OLI, kuigi jah... nelikümmend käsitsi kirjutatud lehekülge mu reisipäevikus ja fotod annavad kõigest ilmselt elavama ja parema ülevaate. Ask me if u dare...:)