Kas meil Eestis pole mitut kooli/kursuseid, kus on võimalik õppida veebidisaini või muud sarnast ilus-kodulehekülg-on-kõige-alus eriala; või mis eriala selleks tegelikult vaja on? Esteetilist mõtlemist ehk. Kas pole veebidisainerite unistus teha maitsekaid, stiilseid ja omavahel sobivate kujunduselementidega internetilehekülgi? Kas ilu loeb? Kas ilu ja sisu kooskõla on välistatud?
Okei. Keegi peab ju kujundama ja toimetama ka säästupoodide reklaamlehti, olema nõus veebitoimkonna otsustega a la „iga bait on müüdav“, kirjutama kollast ajakirjandust ja teesklema, et kõik on sõbrad. Aga.
Kas mulle meeldib avada portaale, kus kõik sähvib, blingib, avaneb ilma minult luba küsimata ja hüppab mulle näkku kiiremini, kui ma jõuan need põrguväravad sulgeda? EI! I hate it. Ja kui huvitab – jah, ma ei oska sättida oma internetti nii, et kõik sähviv, hüppav ja kodulaenu reklaamiv mulle näkku ei kargaks. See eest oskan ma seda suurejooneliselt kritiseerida ja edaspidi lihtsalt ignoreerida.
Ma ei tahakski seda nii sättida, ma tahaks, et see ülevoolav reklaam ja bling-bling reklaam-elu lõppeks päriselt. Et inimesed ei arvaks, et elu ongi sama lollakas, nagu tibiajakirjades või meelelahutussektsioonides. Et inimesed ei ostaks Kate Moss for Topshop riideid, sest nad tahavad välja näha nagu Kate Moss. Miks?
Täna pärastlõunal, peale seda kui olin läbi lugenud pühapäevase Dagens Nyheteri, ja saanud teada, et Eesti poliitikud on välispoliitilistes seisukohtades jõhkramad kui Soome ametivennad (ehk vähem diplomaatilised!); alustanud jälle mingi imeliku rootsikeelse romaaniga (sest ma ei tea miks valitakse keelekursustel kohustusliku kirjanduse hulka raamatud, kus on juttu ainult surmast või seksist, enough!) ja jõudnud otsustada, et mulle meeldib vürtsitatud elementidega minimalism, oli kohutav üllatus leida eest absoluutselt jõleda sisu (earlier-to-be-interesting-womens-sites) ja väljanägemisega (ajalehed ja siis see kõige-portaal) eestikeelsed internetiportaalid. Ma usun, et sisu (kui sa selleni lõpuks jõuad) ei olegi nii hull (kui välja arvata see, et ka minus kasvab kõik-välja-toimetaja, millest kadrib ükskord kirjutas), aga kas saab toppida rohkem reklaami ühele leheküljele, kas saab kasutada kõige klisheelikumaid väljendeid ja kas saab rohkem kujutada ette, et elu on ameerika, et elu on pangalaen, et elu on seksjalinn? Eestis saab. Ma ei võrdle, ma lihtsalt ütlen, mis mulle tundub, et on ÜLE.
Ja tunnen, kuidas snoob minus iga päevaga kasvab. See ei ole snoob, kes topib selga kõik suurte logodega riided, käib reedeti linna kuumimas klubis ennast ja teisi passimas või boyfriendi kulul iga kuu soojal maal grillkana-päevitust tuunimas. Ei! See on snoob, kes kohaneb minimalismi, vähem-on-rohkem, kvaliteet mitte kvantiteet suhtumisega.
Pealegi on mul hea meel, et ma võin ja saan seda just praegu öelda. Ma ei teeks seda, kui ma töötaks ka mõnes fäänsis PR-firmas või ühes neist kehvadest väljaannetest. Eesti meediamaastik kubiseb huvitavatest diskursustest, kuid serveerituna selle sama wannabe-maailma kasvandike poolt. And I never said I'm not one of them. Right now I'm just not among them.
No comments:
Post a Comment