Back in Estonia. Tagasi Eestis.

Sama vastuolulised nagu on moevalikud - traditsioonilised, trendikad, klassikalised või ebakonventsionaalsed, on ka minu olemine tagasi Eestis. Eile nägin kuidas memmed uhkusega rahvarõivais Lohusalu sadamas tantsisid ning laulsid "Meri on, meri jääb...", ning täna kuidas majast väljub mossis näoga paarike: nahavärvi nailonsukad, joonistatud kulmud, sünteetilisest kangast kuldsete nööpidega 90ndate alguse stiilis haiglaroheline minikostüüm, valgest lateksist kingad ja kott, kellele järgnes härra nike'i dressid ja plätud, suundudes oma 1989. aasta roostetavasse bemmi. Nuta ja naera.

Kapis ripuvad ühed vanaema vanad rahvarõivad, millega ta käis laulupidudel ja mida ta uhkusega teistest, tavalistest riietest, eraldi hoidis. Minul on ka ühed, kandsin neid viimati 5-aastasena vanaemaga koos laulupeo rongkäigus sammudes ja rahvatantsu ringis käies. Laulda pole ma kunagi osanud, aga vanaemaga koos rongkäigus ja rahvariietes olla oli küll uhke tunne. Ma tahaksin korraks proovida neid kilesse pakitud kapis rippuvaid üle kümne aasta kandmata käsitöö-rõivaid, kuid ei söanda. Ma usun, et need on erilised, arvestades, et pühapäeval sadu Eesti rahvarõivakandjaid nähes tundusid nad kaugel-kaugel tavalisusest, nagu omaette maailmas.

Üleüldse meeldisid vanaemale maitsekad kübarad ja heegeldatud pitskindad ja roosidega sallid ja kunstipärased ehted ja sättimine. Seepärast on mul iga kord pooleldi selle nailonsuka-naise tunne (tema muidugi ei tea, et minu jaoks on see jube jõmmi tunne), kui ma panen selga puuvillase pusa ja plätud ning julgen neid väljaspool koduseinu kanda. Vanaema poleks seda kunagi teinud.

Eelmisel aastal kui ma kirjutasin artiklit ülikooli lõpetamise kombekohasest rõivavalikust palus proua Kallast lugejatele sügavalt südamele panna, et ülikooli lõpetamine ei ole mingi Pirita rand, samuti ei kõlba meestel peenetel üritustel käia värviliste, vaid ikka valge särgiga.