Demonstratiivselt

Tahtsin rääkida endast. Nimelt, kui mõnes kaubandusasutuses kassa läheduses juhtute korvi või lindile rebima järjekordseid kilekotte oma inflatsiooni tagajärjel ülehinnatud toidukraami tarvis, siis palun mitte vaadata "issand, mida see hull teeb" pilguga inimest, kes äärmiselt demonstratiivselt ja ülejäänud ostlejate suhtes kilekotti-põlastava-näoga enda ümber vahib ja võimalikult aeglaselt õlakotist ühte või kahte korduv-korduv-korduv-mitu-aastat-aastaid-isegi kasutatavat riidest kotti välja rullib ja oma kaubad seejärel sinna sisse asetab. Jah, jah, mul on selline ühe-mehe-kampaania käsil, et ma püüan võimalikult aeglaselt ja näitlikustavalt visualiseerida, et tõepoolest, ma tõepoolest võtan oma kotist kaastavõetud poekoti ja kasutan seda. Korduvalt. Nagu ma valmistan ilusa kujuga jääkuubikuid tühjakssaanud kommikarpidest, mis kuradi ideaalselt sobivad kilekotist tehtud jääkuubiku kotte asendama. See riidest koti inimene olen kahtlemata kah mina, ja ma ei andesta iial neile kümnetele tuhandetele isenditele, kes ikka veel, iga päev endale kaks uut kilekotti ostavad. Mida nad nendega teevad? Viivad iga päev kaks kotitäit prügi välja või?

Mõnikord ma tahaks lausa minna ja küsida, et "Mis teed kõikide nende kilekottidega, ah?"

HAPPY NEW YEAR 2009! GOTT NYTT ÅR! HEAD UUT AASTAT!

Ma tundsin täna nii, nagu iga kord kui vaatan filmi, mida olen varem lugematu arv kordi näinud - iga kord soovides, et lõpp oleks seekord teistsugune. See pole isegi soov, vaid tõeline südames pesitsev lootus, usk, et ehk seekord ei juhtu seda või toda halba asja...

Nii ka täna Tuulepealset maad vaadates.

Uniselt, aga entusiastlikult tühja kõhuga haarasin ma hommikul aknalaual šokolaadikalendri suletud pappukse taga pesitseva maiuse järele. Mitte viitsides tuld põlema panna haarasin iseenesestki mõista aknaruudu number neli järele, leidsin sealt väikese imestusega aisakellakujulise mikromõõdulise šokolaaditükikese ning nosisin käppelt ära. (Ja ma alati mõtlen, et kas nad on neid pilte sinna kalendrisse ja sokolaadikujusid kuidagi läbimõeldult paigutanud, või suvaliselt satub neljandale kuupäevale juba (!) aisakell. Elu on ju näidanud, et jõuluvanapilti reeglina esimesel detsembril maiustuse alt ei ilmu, samuti ei leia 24nda alt enamasti tavalist silmade ja suuga naeratavat kuu-ikooni või ümarate nurkadega viisnurkset tähekest, ikka jõuluvana, ikka jõuluvana!

Noh, esiteks võite teha sellest omad järeldused. Et jah, mul on sellises kõrges eas ikka veel esimesel detsembril päkapikkude toodud šokolaadikalender. Indeed on.

Teisest küljest aga - kui pea oli veidi selginenud võtsin ma momendi, et istuda voodiäärele ja vaadata, mis pilt mul siis õieti seda kalendrit ehib, nostalgitsemise mõttes või nii - et no omal ajal sai ikka pildi sisse lausa mindud ja kujutletud, et kalendril olev jõulutemaatikast kubisev joonistus on šokolaaditükikeste ning nende all peituvate piltidega omavahel tugevas seoses omaette võlumaailm.

Istun ja pean vaikset hommikumomenti ning avastan - Oh õudu! - ma mitte ei avanud neljanda kuupäeva akent ning ilmaasjata üllatusin selle šokolaadist aisakella aspekti üle - kuna pilt kalendril on ju kirju, ei näinud ma varahommikuselt pimedas toas, et tegemist on aknaruuduga number 14, mitte 4. "Õunõu, mis nüüd saab?" Aga noh, kuigi mõned asjad kunagi ei muutu peaaegu kunagi siis erinevalt... ütleme kolmeteistaasta tagusest ajast - ei, ma ei avanud pealekauba ka aknaruutu numbriga neli, ega söönud seda "õige" kuupäeva all olevat tükki ette ära. Progress on ikkagi toimunud.

Ja üleüldse, vot avangi parasjagu neid ruute, mida tahan. See šokolaadi jupikeste kalendriks vormistamine on ka üks sotsiaalne konstruktsioon. Vabalt võin südamerahus homme number 24 alt jõuluvana ära süüa ja jõululaupäeva hommikul naeratavat kuud hambaauku toppida. Väikestel inimestel on selleks ajaks juba nagunii kõik ette söödud või kinniste pappakende taga peituvad saladused hiljemalt viieteistkümnendaks kuupäevaks välja selgitatud.

Et mis mõte sellel siis üldse on, kui niimoodi püha jõulukalendri vastu mässama hakata? Miks mul seda kalendrit vaja on?

Vat, päkapikud tõid.

Müra

Maailmas, kus iga ese, tegevus ja inimene kannab sümboleid, hakkab pikapeale närvidele käima, kui hommikul kohvitassi järele ulatudes isegi see sind kõnetab - olgugi "kõigest" stiilis I love tea või Inglise Kolledž või Eesti Päevaleht.

Elud, mis on pilte, teksti, ekraane, helisid ja meediat täis, oleks tervislik omada asju, mis esimesel võimalusel ei kommunikeeri, ei karju tähelepanu järgi ega püüa inimesele iga hinna eest midagi meenutada, tõestada ega kusagile kasti lahterdada.

Miks on tänapäeval nii raske hankida esemeid või näha inimesi, millelt ei karjuks vastu kiri, slogan või statement. On väsitav ja sisult hõre, kui maailmas pole enam puhtaid, teksti- ega kujutisevabasid esemeid ega olendeid, mis annaksid võimaluse olemasolevat loominguliselt tõlgendada.

Maailm on üle sümboliseeritud.

Helsingi

Parem king katusel kui peos

EDIT: Mõtlesin tükk aega, et misasja on katusele asetatud valgustatud kingajoonel ravintolaga pistmist. Jõudsin järeldusele, et ehk on tegemist tantsurestoraniga. Ahhaa-efekt missugune.

Parem Pariis Helsingis kui üldse mitte Pariis

Tavaline elu

Educated minds

Tänase Äripäeva töökuulutuste ajalehes oli persooniloos selline jutujupp:

"Ülikooliaeg oli kõige vahvam aeg. Üks asi on see, et ülikool annab teadmised. Teine asi on, et ta annab sotsiaalse tausta, suhtlemisoskuse, tutvud inimestega, kellega tulevikuski suhtlema jääd. Olulised ei ole ainult teoreetilised teadmised, ülikool õpetab sind mõtlema ja ennast forsseerima..."

Ja nüüd mu lemmikkoht: "...kui seminarides oli vaja püsti tõusta ja Marju Lauristini ees sõna võtta, siis ei olnud võimalik öelda, et ma ei saanud õppida, eile oli kursusepidu. Sa pead asjad endale selgeks tegema, et küsimuste turmtulele vastata."

Mulle hullupööra meeldivad need mõtted. Mõtelge, inimesed, millistest suppidest me oleme välja tulnud, olgugi, et eelmisel õhtul oli kursa või ükskõikmispidu, peavalu, nälg majas, laiskus, raamatukogu suletud ja Tartu bussist jäin ka maha. Asjad on tihti hoolimata kõigest selgeks saanud, ehk isegi nii selgeks, et me võimegi käia läbi tulest ja veest ja ikkagi olla uhked, et sealt kust me tuleme, tulevad head inimesed. Lubage mulle selline arvamus olla uhke hariduse üle.

Art in clothes

Andy Warhol by Pepe Jeans London

Tartu

Toomemäele! Koolitee Kohtumispaik Uut ja vana Joonistatud inimesed Tartus on ka teismelisi rolleritega, kellel on sõpru ilma rolleriteta, aga kes ka hängivad Peale vihma. Selline linnavaade on tänaseks täiendust saanud. Päikeseloojang Emajõel Arusaadav, et tartlastel pole Pisa tornist sooja ega külma Botaanika-sala-aed Ma ei mäleta täpselt miks, aga me nimetasime õndsatel aegadel selle mehe Hemingway'ks ja selle pildi "Hemingway kalal". On tehtud ka muid tegusid ja nähtud teisi kohti ja nimetatud asju teiste nimedega.

M 0 0 D

Loobusin moodi defineerimast. Oletagem siis, et mood on nagu tuul, mis aeg-ajalt puhub, et kuulutada vajadust uue toote/rõivaeseme järele, sest vabaturumajanduses, tahame või ei, äri on äri. Äri ei ole mingi heategevus ega nunnu nunnu.

Olgu siis, et mood on justkui püsiv, aga olemuselt mööduv nähtus, ning lähenegem temale stereotüüpselt. On disainerid või kaubamärgid, on poed, on stilistid, ajakirjanikud ja tarbijad. Sekka toimetajaid, suhtekorraldajaid, meikareid, juuksureid, tehnikuid, valgustajaid, DJ'sid, cateringi ja abistavat personali. Oletame, et üheks esimese ringi lõpp-produktiks on show, moeshow. Käivad ringi modellid, rõivastatult siis "moe" "reeglite" järgi. Rahvas vahib ja imestab, meedia salvestab ja levitab. Kuskilt imbub ikka mingi stoori ka juurde.

Tarbija jaoks on show 0-punkt, kui disaineri jaoks on ta mõnes mõttes lõpp-punkt, sest edasi oleneb kõik juba tarbijast. Kui tegemist ei ole muidugi kunstiga. Kunst ei ole tavaline toode. Mood seevastu on suhteliselt meinstriim nähtus, kui võtta et mood on trend.

Aga kas Tallinn on moekas linn? Või no Tartu? Poode nagu on, hooajakaupu ehk trendivärki ka, aga kahtlemata ei ole Tallinn, Helsingi ega isegi Riia mingid moe-linnad. Selles mõttes, et siin ei ole moetööstust selle defineeritud tähenduses. Mis mõnes mõttes on muidugi ebaaus, kuna miks peaks mingi London või Pariis dikteerima, mis on moes - aga noh samas London ja Pariis kahtlemata ON moekad linnad kui võtta, et mood ei ole riided, vaid pigem AJASTULE OMASED ELEMENDID JA PRAKTIKAD. Paigad, mis elavad omas ajas, paigad mis defineerivad ajastuid. Ah teate see arutlus jõuaks globaliseerumise ja lokaliseerumise dilemmani. Aga kui läheneda lokaalselt, siis Tallinnas on moe vaim lahti. Võtame näiteks käesoleva nädala - eelmisel nädalalõpul toimunud disainiöö raames toimus vähemalt kolm nö moe-etendust. Eile toimus Kaubamaja "parimatele sõpradele" (elu võib olla päris nukker, kui inimese parim sõber on kaubamaja for real, aga no mina ei tea, miks nad teevad alati just RIIDE-ETENDUSI, mitte parfüümide või kardinate või magamiskottide showsid, võibolla on riided üle-ekspluateeritud, ehk on järgmise ajastu moeparadigmas esikohal miski muu) samuti sügis"moe" etendus, tänasest pühapäevani toimub fi-bitt ning lisaks veel vip-show strateegilistele "moe"tarbijatele. Peale selle on novembri alguses oodata Tallinn Fashion Week'i... moest puudu nagu pole. Jätaks siinkohal lahkamata on's see hea või halb, või lihtsalt - fashion zeitgeist Eesti moodi.