Elu on Õhtuleht - NOT

Lisaks sellele, et kõik tuttavad saavad MSNi kaudu teada inimese meeleseisundist, elus toimuvast katastroofist või uuest bemmist, pakuvad nad pealiskaudse nutu ja hala peale hea õnne korral ka tööd, naist, katusepanijat, talvekumme või pehmet mööblit. Pealiskaudne selles mõttes, et isegi kui kõikide listis olevate inimestega juttu ei juhtu rääkima, võib aimata, mida nad teevad ja tunnevad.

Vähe sellest, et “type a personal message” väljendab tihti nii maailma viha kui uut armastust, on seal kerge liialdada ka smailifeissidega ning leiutada endale täisesti uus hüüdnimi. Mis mõnikord jääbki külge. Mõned on võibolla isegi humoorikad – a la naised on nagu pilved – kui päike tuleb välja, lähevad nad minema – aga enamasti on nad totrad.

Ei - ma ei mõista hukka - ma lihtsalt ütlen. Meil on anonüümne delfi-sajand. Sry, infoühiskond, ma tahtsin öelda. Peab olema ettevaatlik jne. Näe tonti, muidu tulevad idast kurjad kräkkerid ja teevad sind ühtedeks ja nullideks. Katsu siis seletada, et su nimi on tegelikult Juuli Juurikas.

Ma ei tea, miks MSNi nime kaudu on lihtne liialdada. Klatsimooridest sõbrannadele on need lühiteated perfid taimelavad tuttavate kohta käivateks uudisteks. Stiilis “Tal oli MSNis, et tal on uus töökoht.” – “Ah jaa, oli jah. Nagunii on tal jälle uus mees ka.” Ja lumepall veereb.

Mäletan ühte juhust, kui üks koolikaaslane alustas minuga vestlust sõnadega “Sul on nii äge nimi. Kuidas sul läheb?” Muidu inimesega ei suhtle, aga teed endale slõugani, ja kõik on nagu kärbsed kleeplindil ja tahavad sinuga su elu jagada.

Samas panen tähele, et teatud sõbrad jäävad peaaegu alati oma nime juurde. Või siis teevad oma nime kaudu teatud erialast tegevust. Kavalus, mis muud. Pealegi ei saa teatud sõbrad endale mõne labase nime taha varjumist lubada. Maine värk.

Tegelikult ma ei ole vist kellegi poolt. Olen ka mina nimetanud ennast selleks või tolleks või iseendaks jäänud.

Kuulutus-kuulutus

Tänased MSNi uudised inimeste nimede juurest:

1. otsin puitpõrandapanijat
2. otsin öömaja Viljandisse folgi ajaks
3. otsin remondimehi. septembriks
4. otsin abieluvoodit

Kes mida otsib...

Inimesed

Aeg-ajalt saadan ma kõiki täiskasvanuid seenele, metafoorselt, aga siiski. Sel nädalavahetusel sõitsin ise seenele (leidsin kukeseeni, mõtelge!) ja nautisin väga lahedat täiskasvanute seltskonda oma isa peol. Teise päeva õhtuks olin jõudnud järeldusele, et oma sõpradega pole juba ammu selliseid pidusid olnud. Selliseid, et... ma ei oskagi seletada, parimaid asju elus ei pidavat saamagi sõnadesse panna.

Meil, noortel, on oma vanematelt palju õppida.

Aga 20ndate alguses, keskel ja lõpus, kus suurem osa minu tuttavatest asub, võiks veidi enam (elu)rõõmu üles näidata, teha samuti unustamatuid pidusid ja mitte põdeda töö, haige kassi, äsja võetud pangalaenu, tuleviku või muu väga jabura pärast, mis esmaspäeviti noori üle-urbaniseeritud (just, urbaniseeritud) yuppie'sid kummitab. Eestis on selliseid valesid noori nii palju - sellest hoolimata - yuppie värk on niii üheksakümnendadad. Yuppie peod on peetud, täna, XXI sajandil on need über igavad ja ma lasen sealt ruttu jalga.

Noored on mõnikord täiskasvanumad kui täiskasvanud ise, sellepärast võtan oma sõnad tagasi, et täiskasvanud on nõmedad - tõelised täiskasvanud ei ole. Aga noored, kes täiskasvanuid mängivad, on ikka küll.

Suvi

Suvel töötamine, jõmmipealinn Pärnu, mitte-allahindlustel poodlemine. Let's go?

Ärkavad linnad

Hommikune jahe õhk, tipptunnist väljunud autod kiirustamas läbi kesklinna tööle. Bussidest ja trammidest ja trollidest väljuvad tööinimesed. Ärkavad majad, kohvikud, kauplused, kioskid. Luukide avamine, “Tere hommikust!” hüüatus üle tänava, sildid “Open” (jah, ka Tallinnas), portfellidega mehed, kilekottidega mehed. Kotikeste ja kontsadega neiud, tennistes ja seljakottidega turistid. Võrkkotiga turult naasvad vanamemmed ja bussipeatuses suikuvad kodutud. Kaubanduskeskuste ees pinkidel (juba!) tsillivad ja uut päeva ootavad koolivaheajal noorukid. Ohutulesid vilgutavad ja ‘parkimine keelatud’ märgi all peatuvad kaubikud laadimas värskeid toiduaineid maha. Aknapesijad ja koristajad.

Läheneva päeva (raske?) koorem, hommiku taandumine, vargsi ligi hiilivad töömõtted ja –mured. Aga ei – natuke veel nädalavahetust – varahommikused kohvikuminutid, korraks peatumine, et vaadata enda ümber ringi.

Ja mis sest, et sarnased ja subjektiivselt igavad, sobivad need korrektseid kostüüme kandvad kontorirotid siia urbanistlikku linnakeskkonda perfektselt. Linn on nende päralt.

Supernoova 2007 telgitagused

Kunst realiseerub kahes kohas, esmalt disaineri peas ja seejärel loetud minutite jooksul laval. Ma mõtlen "seda hetke" kui kõik on valmis ja nii nagu idee ette nägi. Kunsti realiseerumise aeg laiale publikule ei ole pikk, õigemini "lai publik" ei tahagi kunsti realiseerumist vaid meelelahutuselamust, seega on mõnikord kuudepikkuse töö viljaks kolm tühist minutit. Samuti on moekunstil selle filosoofilises tähenduses vähe pistmist modellinduse, muusika, staffi või trendidega. Puhas moekunst realiseerub siis, kui sa näed seda lähedalt. Järgnevalt valitud pildikesi ja emotsioone SN 2007 backstage'ist.

Lõpuaktuse dresscode

Mis tüüpi inimesi ülikooli lõpuaktustel on nähtud?

Kes kellele käe ulatab ja kas kniksu tohib teha?

Kas rektorit huvitavad neiude paljad õlad ja pruunid sääred?

Appi, mis ma selga panen?

Loe ESMASPÄEVAL, 4.JUUNIL, Üliõpilaslehte ;)

Äripäeva ajakirjanik ei tea moodi

Reedene Äripäev. Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi. Alalõik “Mida selga panna?”. Tsiteerin: Jaapani keiser tuli meile külla. Keisri abikaasa kandis, ja ilmselt mitte juhuslikult, rõivaid, mis olid Eesti lipu värvides: valget kübar sinise rosetiga, valge jakk sinise vööosaga ja must seelik. Ja mis oli seljas meie presidendiproual? Roosa kleit. Aga mis oleks pidanud olema? Valge punasemummuline kleit. Jälle saab Evelin Ilvese rõivavaliku üle naaksuda. Tsitaadi lõpp.

Härra ajakirjanik ei ole ilmselt teadlik jaapani kirsiõie roosast, mida presidendiproua maitsekas kostüüm selgelt sümboliseeris. Ja et tingimata ei pea kandma üksteise riikide lippe üll, ega isegi mitte kõikvõimalikke lipuvärve, piisab ka maitsekast sümboolikast. Ja kui keegi sümbolitest midagi teab, siis on need jaapanlased. Seega ei tohiks mitte keegi, eriti veel ajalehes, arvata, et Evelin Ilves OLEKS PIDANUD kandma JAAPANI LIPU PUNASTE TÄPPIDEGA KLEITI.

Härra ajakirjanik moodi ja rõivastumissemiootikat eriti ei jaga.

Kevad

Minu arvates peaksid kõik inimesed rohkem looduse peale mõtlema, prügi sorteerima ja vähem igast kraami ostma. Liigne ostmine teeb neist tobedad. Eriti tobedad on nad siis, kui ostavad endale spetsiaalselt loodusesse minemiseks jalanõud või jope või püksid, mida kannavad täpselt ühe korra elus, sest järgmisel kevadel need pole enam moes ja nendega ei kõlba ju loodusesse minna. On ikka lollid.

Uus tase päevitamises

Eilses K***** saates võis näha maarjamaa seltskonna esileedi **** ***** moondunud välimust juba harjumuspäraseks saanud grillkanast krõbekanaks kätega vehkimas ja arutult laterdamas miks peaks tahtma oma laiffstaili muuta. "Uus tase" Eesti suhtekorralduses? Kahjuks just see ongi paljude inimeste puhul kõik, mida PR-st üldse teatakse.