Girl with one pearl earring
Ma käisin täna Stockholmi modernse kunsti muuseumis. Külalisekspositsioonina on seal kuni 4. maini Andy Warhol "Other voices. Other rooms". Kui sa satud siia, siis ma soovitan väga. Inspireeriv ja hariv. Nauding. Ekspositsioon peegeldab suurepäraselt 20. sajandi popkultuuri. Mulle meeldib Warholi filosoofia, mis on tema enda poolt sõnadesse ja kunsti pandud. Ning ma avastasin, kui väga mulle on hakanud meeldima video- ja installatsioonikunst. Et kunst ei pea olema täiuslikkuseni viimistletud maal õuna ja pirniga. Täiuslikkus pole mulle muidugi kunagi meeldinud. Ja mind on alati vihastanud inimesed, kes ütlevad, et "ah minule see modernne kunst ei meeldi, mingid kriipsud ja ruudud ainult" - kui nii, siis miks nad ise neid "kriipse" ja "ruute" ei maali. Jah, sest neis puudub soov või sügavus. Igal juhul, mulle meeldib kunst.
Aga kõige labasema moena kunsti sõnadesse panna näen ma olukordi, kui ajakirjanik küsib heliloojalt, kirjanikult, koreograafilt, disainerilt või lavastajalt "Vabandage, mida te selle pildi/teose/pala/kollektsiooni/etendusega öelda tahtsite?". No mille jaoks? Ka Warhol ütles, et pole mõtet tema teostest otsida mingit diipi vandenõud, kõik on ju seal - on the surface.
Kui need inimesed - heliloojad, moeloojad, näitekirjanikud, maalikunstnikud, skulptorid... - oleksid tahtnud midagi ÖELDA, siis nad tõenäoliselt oleks seda ka teinud. Selleks on neil, enamikul on, kõnelemisvõime. Ainult rumal inimene saab asjadest alles siis aru, kui seda talle ÖELDA.
Inimesel on viis meelt - nägemine, haistmine, kuulmine, maitsmine, kompimine - miks nad neid kasutada ei taha? Olgugi, et inimesed teavad, et nad ise ei pruugi olla suurepärased sõnameistrid, et kuulmine pole alati täiuslik, et sõnadesse kõike ei panda. Miks nad peavad KUULMA, kuidas kunstnik, kes sellele maailma lollimale küsimusele vastab, et "ma ei tahtnud sellega mitte midagi ÖELDA, sellepärast ma ju kunstnik, kirjanik või arhitekt olengi." Küsimus "Mida te sellega...?" on nagu kunstniku vägistamine, minu meelest.
Mulle meenub üks kunagine Terevisiooni intervjuu Erkki-Sven Tüüriga, kellelt marko-eurovisioon-reikop küsis, et "Mida te oma viimase plaadiga öelda tahate?" ja Tüür vastas, et "Kunstnikult ei saa sellist asja küsida, kõik mis ma "öelda" tahtsin on seal plaadil, ma ei saa sellele küsimusele vastata...". Ja siis marko-eurovisoon-reikop punnis edasi, "Ei, aga no kuidas, rahvas tahab ju teada, mida te sellega ÖELDA tahtsite...". Issandjumal!
Mina arvan, et kunstnikud on vabad. Nad ei esita ratsionaalseid küsimusi, defineeri defineerimatut, ega oota endalt või teistelt sõnatu sõnadesse panemist. Kunstnike lähenemine elule on erinev mittekunstnike vahenditest. Mittekunstnikud, kunstikauged ja ebaintelligentsed inimesed ootavad vastuseid, raamistikku ja manuaali. Et elada. Milline rumalus.
HAPPY CONSUMER HOLIDAYS
Lihavõtted, jõulud, jaanipäev, vabariigi aastapäev ja muud "pühad" erinevad vaid selles osas, mis kaupu inimesed endale supermarketis korvi laovad. Muu on sama. Kui pealiskaudseks võib veel minna?
Inimkond on viimaste sajanditega triivinud mugavalt silmakirjalikkuse sadamasse ja ennast seal soojas pesas kerra tõmmanud ning nurrub nüüd mitu korda aastas heaolevalt kas päikese, lambi või kaminatule paistel ning naudib pikki nädalalõppe ja lühendatud tööpäevi. Tänu sellele, et meil on pühad võiks lipu heisata ja kuulutada, et elu kristlikus maailmas on lausa lill.
Ainult et... keegi ju isegi ei tunnista, et on kristlane või üldsegi mõne koguduse liige. Esiteks see pole moes ja teiseks "issand sa oled usklik vä".
Jõulud, aastavahetus, lihavõtted, jaanipäev... Nagu jaanipäev pole ühegi usuga seotud, pole ka jõulud ega lihavõtted kaasaegsele inimesele mingid usu- vaid ikka tarbimispühad. Nad ei erine üksteisest mitte millegi poolest. Erinevad ainult sümbolid, mis neid tähistavad - jõulude ajal on kuused, päkapikud, hordide viisi kingitusi, ahjupraadi, glögi, sugulased; aastavahetuse ajal on alkohol, pidutsemine, trallallaa, lihavõtete ajal on jänesed, munad, muna- ja jänesekujulised toidud, värvilised kana suled (!), kanad, tibud, paju-utud (selline sõna eks!) ja ninnunännu; jaanipäeval on lõke ja sõbrad ja shaslõkk ja õlu ja siider ja päike ja pärnu tüdrukud... Mõtelge! - kõik keerleb toidu, kingituste ja seltskonna ümber. Igas kvartalis on põhjust kokku tulla, puhata ja pidutseda, alati samamoodi, aastast aastasse. Pühad on erinevate kaupade ostmise manifest, traditsiooniline traditsioonide ostmine.
Rootsis vaadatakse kõike saiakeste pealt - suvel kaneelisaiakesed, halloweeni ajal oranzhid kõrvitsakujulised martsipanitordid, jõulude ajal safranisaiakesed, vastlapäeval vastlakuklid... kalendrit võib määrata saiakeste järgi. Samuti võib üle maailma määrata tähtpäevi mitte ilma või aastaaja, vaid selle järgi, mis kaupmehed lettidele sätivad - "ahah, värvilised munad, järelikut lihavõtted, järelikult kohupiim, rosinad, jänesed (jänesed!). Jne. Lõbus?
Üks silm nutab ja teine naerab. Õnneks hakkasin ma täna uskuma kosmoseturismi!
Stockholm Architecture
Mulle meeldib Stockholmi arhitektuur, ja mul on pisut kahju et ma pole niisugune suur spetsialist, et kasutada asjakohaseid ehituskunsti termineid, mis kirjeldavad seda, mis mulle siin täpsemalt meeldib.
Aga sotsiaalteadlasena (khmkhm, hehehe), ma vaatan neid maju ja linnaplaneerimist ja tänavaid omamoodi ja see on väga huvitav. Kuidas inimestele on elamiseks loodud erinevat tüüpi ja stiili linnaosasid ning kuidas neid kõikvõimalikel moodidel püütakse looduslähedusega koos hoida. Inimestele teadagi ei kõlba elu sellisena nagu ta ürgsel viisil välja näeks, vaid pidevalt toimub progress ja kohanemine ja sättimine. Kuna Stockholmis on linn väga hästi sätitud, siis ma püüan seletada, mis siin on erilist.
Kõigepealt muidugi see, et linnastu koosneb erinevatel saartel asuvatest linnaosadest ning kommuunidest, mis tähendab, et igal pool on meri alati silmapiiril. Nagu ma varem mainisin, siis Stockholmi ümbrer olevat merd ja seal asuvaid saarekesi nimetatakse skäärideks või rootsi keeles skärgårdeniks või inglise keeles archipelago'ks. Ma ütlen seda jälle, sest iga kord kui ma kellelegi skääridest või arhipelaagost räägin, siis tehakse eriti rumal nägu - ma ei tea küll, kas inimesed geograafia tunnis üldse ei kuula või. Igaljuhul, skääridest ma ei tahtnud üldse rääkida ju. Need on võrratu ja muinasjutuline vaatepilt omaette.
Linnale kuuluvatel suurematel saartel asuvad näiteks Södermalmi, Gamla Stani, Kungsholmeni, Djurgårdeni, Stora ja Lilla Essingeni linnaosad. Lisaks veel Vasastan, Östermalm, Norra Djurgården jne. Kuigi kokku näevad nad välja nagu eriti ilus Stockholm, siis on igal piirkonnal oma nägu. Siin on nii luksuslikke klassitsistlikus stiilis kesklinna kortermaju kui ka Õismäe tüüpi miljoniprojekte, mis ei ole üldsegi halvemad kui ükskõik mis muu piirkond elamiseks. Sest kogu elukeskkond on tehtud väga mugavaks ja kodu lähedal on alati hea.
Stockholmile on omane eelmise sajandi alguse klassitsistlik stiil, mis hiljem on segunenud rahvusromantilise ning funktsionalistliku arhitektuuriga. Kesklinn on inspireeritud Berliini ja Viini ilmest. Palju huvitavam on aga vaadata, missugustes majades inimesed elasid ja elavad ja milline on nö praktiline ehituskunst. Kohad, kus inimesed elavad ja toimetavad. Ma ei tahaks üldse võrrelda ega tuua näiteid Eestiga, aga ma arvan, et praegu sobiks. Siin on näiteks selliseid Nõmme moodi elamupiirkondi ja Mustamäe moodi piirkondi ja Haapsalu moodi kohtasid, aga sellised võrdlused ei too silme ette päris seda, mida mina mõtlen.
Kõige parema ülevaate Stockholmi arhitektuurist saab muidugi Stockholmi arhitektuurimuuseumist. Ei, siin elades ikka.
Aga üks asi, mis mind kurjaks teeb, on Stockholmi innovaatilisus. Ei, ma arvan, et Astrid Lindgreni tunne ei kao siit mitte kunagi ära, aga linn võib see-eest areneda pooleldi kosmoselaevaks, mille elanikud veedavad 24/7 maa-, vee- või läbipaistva kupli all.
Näiteks praegune Solna keskus oli 20. sajandi alguses tavaline väikese linna keskväljak linnavalitsuse ja apteegi ja mõne poekesega. Tänaseks on see Rootsi suurim sisekeskkond, kus ühe kupli alla jäävad tänavad, eluhooned, linnavalitsus, raamatukogu, hotellikompleks, sajad moe- ja tavalised poed, ärid, teenindusasutused ja kõikvõimalik kaasaegne kommertskultuur. See on maailm, kus kunagi pole talve, alati on valge, soe ja vihma ei saja kunagi, inimesed saavad osta kaupu, mis neid hetkeks teevad õnnelikuks ja kus neil alati turvaline - sest igal pool on ju turvakaamerad. See on tehiskeskkond, kust käib aasta jooksul läbi üle 8 miljoni inimese. Muidugi kannab see koht nimetust "kaubanduskeskus".
Stockholmis on nii palju kaubanduskeskuseid, et ma ei kujuta ette, kellele seda kraami müüakse. Asju on maailmas ilmselgelt rohkem kui inimestele vaja. Ja suur osa neist ei asu siin linnas, vaid on üle maakera prügimägede eelkäijatel, kaubamajades, laiali. Väga egoistlik loomade ja looduse suhtes. Pealegi on enamik asju ühesugused, mis valikuvabadus see on. Nüüd räägitakse tunnelbana (metroo) peatuste rekonstrueerimisest - rohkematesse peatustesse tehakse ostukeskuseid ja ajaraiskamisvõimalusi. Elu kolib veelgi rohkem maa alla.
Inimeste tegevus suunatakse kupli alla, maa alla, katuse alla... Ma ei mõista, miks on nii halb, kui ümberringi on värske õhk ja õue-tänavad ja õue-majad ja et kõike tuleb vahetpidamata ümber teha, kupli alla ehitada ja kunstlikuks muuta. Mul tuli veel üks idee paradigmavahetuse suhtes: inimesed võiksid olla RAHUL. Sest kogu progress toimubki seetõttu, et INIMESED ei ole rahul.
Olgugi, et Rootsi on keskkonnasõbralikkuses ja -teadlikkuses maailmas esirinnas ja tundub püüdvat päästa maailm, siin on olukord palju puhtam ja säästvam kui Eestis või Ameerikas või Hiinas, siis tundub kummaline, et kogu elu püütakse klaasi ja plastmassi valada. Mis muidugi ei tähenda, et mulle siin sellevõrra vähem meeldiks.
Näiteks täna käisin ma oma elu maailma parimas muuesumis - Millesgårdenis. See on võrratu kombinatsioon sise- ja väliskeskkonnast kui muuseumist, kodust, pargist, sala-aiast, puhkusest, kunstist, tööst ja vaatest skääridele!
Fika in Stockholm
Stockholmis on üks kohvik (cafe Valas), mille interjööri pole selle avamisest 1950ndatel muudetud. Seal istudes ja lilledega tassist kohvi rüübates ja kaneelirullikest maitstes võib aimata, kuidas vanaemade põlvkond noorena kübara, tumesinise kostüümi ja valgete heegeldatud kinnastega seal sõbrannadega kohvilaua jutte puhus.
SILENT IT REMAINS
Siis kui me terava lumetormi sees kõlgutasime oma laudasid maailma äärel. Kes püüakski sõnadesse panna kõige ultimaatsemat ilu või õnne või kurbust või õnnetust. Nendes hetkedes on midagi, mida ei tahagi jagada, mis on minu sees ja minu omad. Aga alati hakkab kurgus metalselt kriipima, kui ma kuulan kedagi, kes räägib kui hea ja värske oli see äsjasadanud lumi eile või üleeile või kui seesama significant other käis jääprintside ja jääprintsesside maal maailma äärel kõlkumas. See igatsus vabaduse järele läheb nii suureks, et ei mahu enam ära. Ma ei taha seda teada, kui ma tean, et ma seda kohe ei saa, vaid peab ootama, et tuleks uus talv ja uus lumi ja et igal aastal peab neid hetki nii kõvasti ootama, et suveöö unenäod on täis hetki, kui sa kuuled ainult sah sah sah kiiruse vaikust ja looduse üksindust, ja praktiseerid rändom hullumeelsust, mis on võibolla ohtlik, aga mis poleks... Sõnad on sõnad on sõnad, mille jaoks neid tegelikult raisata.
Stockholm, ja tack!
Stockholm on Katuse Karlssoni ja Matrixi sümbioos. Siin on suured väikeste aknaruutudega värvilised majad nagu lasteraamatue illustratsioonidel, pitsilised kardinad rootsipunaste majade akende ees, väikelinna vaikus neljandas kõrvaltänavas, sillerdav vesi, kohisev mets, metsikud kaljud, valged paadid ja kohvilõhnaline vanaema-õhkkond igal teisel sammul. 
Haapsaluliku kopitanud ja kuningliku turvalisuse ja idüllilise muinasjutuga paralleelselt elab metropol oma (de)konstruktivistik-kujuteldavat nartsissistlikku piirehülgavat tulevikuelu - tänavatel kõnnivad futuristlike rõivalõigetega mutant-noored, kes tunnistavad ainsa tõena oma metalsetest kõrvaklappidest kostuvad technot, linnasüdame alternatiivseid peourkaid ning hilislõuna päikesepaistelist laisklemist, elavad läbi oma veerand-elu kriisi, reisivad muretult Ko Pha Nganist Saks Fifth Avenueni ning võitlevad hambad ristis nii kõige trendikama töökoha kui 12 ruutmeetrise toanurga pärast. 
Fika (kohvipausi) ajal arutatakse läbi nii hommikused ajalehed kui nädalavahetuse kuulimad peod. Poisid on siin nii moodsad, et metrosexuality - termin, mis tähistab heteroseksuaalset meest, kes defineerib ennast moe kaudu, on selge ka neljanda kõrvaltänava blondile plikale, kes alles Astrid Lindgreni võlumaailmas elab. Kõigile, kesklinna tiinekast äärelinna pensionäride paarini, meeldib ennast Tais ja Kariibi merel krõbedaks küpsetada ning heledad rootsi juuksed vesinikuga hõbevalgeks pleegitada. Seal kus on archipelago (skärgården ehk skäärid), iga teine sadam näib olevat Soolavares ning iga teine külamees onu Melker, paistab kätte mõni mobiilimast, UFOt meenutav veetorn või Globeni ümmargune kuppel. 
Sellel ajal kui tunnelbana põhja- ja lõuna suburbidest hommikul kesklinna kihutab, loevad inimesed ajalehti ja räägivad reeglina oma Sony Ericsson hands-free mp3-telefoniga kõigest võimalikust, mida võib ette kujutada - viimase öö seikluse detailidest kuni mis-me-nädalavahetusel-ämma-juures-sõime teemadeni. Viiking-mehed on müüt ja multikultuursus on pealispindne tõde, tulevik ja minevik kohtuvad siiski siin, Stockholmis, kus ühel ja samal momendil päästetakse maakera kliimamuutuste eest ning tarbitakse rohkem moekaupa kui ma kusagil mujal näinud olen. Siin on nii Ameerikalikku liberalismi kui sügavalt juurdunud kommunistlikku idealismi, individualism ja kollektivism vahelduvad vastavalt vajadusele. Siin on mingi vibe, mis on iseloomulik ainult Stockholmile. Mõnikord on mul tunne, et ma elan tulevikus...
Fashion for pensioneers
Tänane Svenska Dagbladet nagu ka rahvusvahelised uudisteagentuurid, kirjutab kultuuriuudistes, et Prantsuse luksbrändi Louis Vuittoni uus nägu on 64-aastane seenior-rokkar Keith Richards, kes on küll paljude asjade poolest tuntud, kuid mitte kunagi varem on ilu poolest. Obviously, sama on ju ka LV kottidega - ma küll ei tea, et need kunagi ilu pärast kuulsad oleks. Muhaha.
Varem on LV seenioritest tarbijate südame võitmiseks sajatuhandekrooniste kotikeste müümisel kasutanud Mihhail Gorbatsovi ja Katherine Deneuve'i.
Kui ma 64 saan ja mu nahk on sama kõrbenud ja kortsus nagu Richardsil siis võtan ma pangast seeniorlaenu ja ostan omale ka Marc Jacobsi LV-mustriga kotikese. Samasuguse nagu naabri Leidal ja üleaia Aedal. Siis me lähme koos linna hängima. Yeah right.
Õnneks Marc Jacobs ei nuta sellepärast, et ma tema vastu alati nii julm olen.
Ahjaa, Keith Richards annab oma modellitasu The Climate Projectile. Nii nunnu.
Subscribe to:
Posts (Atom)