My very last lecture

Minu selle kooliaasta ja Rootsi viimase loengu peab 23. mail Dr. Valerie Steele - kaasaegse moeteooria "ema" võiks vist öelda. Teadusajakirja Fashion Science: The Journal of Body, Dress and Culture peatoimetaja, New Yorgi moemuuseumi direktriss ning oo kui palju viidatud rõiva- ja moekultuuri uurimuste autor. Umbes nagu semiootikutele Eco või kultuuriteoreetikutele Bourdieu või meediateadlastele McQuail. Kuna mul pole juba ma ei mäleta mis ajast ühtegi loengut olnud ja ma just ükspäev igatsesin moeloengute järele, siis mul on hea meel.

www.valeriesteelefashion.com

Poisonous T-shirts and towels

Rõivaid pestes eritub neist tootmisel kasutatud kemikaale, mis jõuavad merre, järvedesse ja tagasi veevärki. Eriti mürgised rõivad lähevad kaubaks kiirmoe poodides, mille T-särgid sisaldavad keskkonda saastavat ja vett mürgitavat kemikaali nonüülfenooletoksüül*. Looduskaitse ning Rootsi Vesi testisid 17 erineva T-särgi pesemise mõju keskkonnale.

Kõige mürgisemaid T-särke müüb Rootsis hiiglama popp bränd Cheap Monday. Ühelt T-särgilt eralduv saaste ületas firma enda seatud normi kümnekordselt! Eelmisel nädalal korjati Hiinas toodetud särgid müügilt ära ning firma alustas uuringuid, miks eralduvate kemikaalide hulk on nii kõrge.

Keskkonnavaenulikke T-särke müüakse veel Cubuses, Pepperis ja Dressmannis. Cubus leidub ka Eestis, nii et võib enne üheksa korda mõelda, kui shoppamiseks läheb. Loomulikult lubavad kõikide firmade pressiesindajad, et uuritakse, milles asi, ja muud lillelist juttu.

Kivi visatakse kahjuks ka ökoloogilisest puuvillast toodetavate Filippa K osade mudelite kapsaaeda. Olgugi, et toodetel on spetsiaalne keskkonnamärk. Nonüülfenooletoksüül ei ole Rootsis toodetavate kaupade tootmisel lubatud, kuid siinses vees on see tavaline leid kuna praegu ei suuda ükski seadus tõkestada nonüülfenooletoksüüli sisaldavate importkaupade toomist Euroopa Liitu. Sama ainet leidub ka näiteks käterätikutes. Suurem osa hilpe toodetakse ja traageldatakse kokku aga väljaspool EL-i.

Võimud soovitavad mürgiste tekstiilide vältimiseks valida keskkonnasõbraliku märgistusega rõivaid ning uusi asju osta nii harva kui võimalik.

Eesti võiks ka sellise testi teha ja uurida, mida sisaldavad ja kuidas mõjuvad Montoni ja teiste Baltika ning PTA ja teiste seal leiduvate brändide rõivad vee kvaliteedile. Ka nemad toodavad Hiinas, kus on odavad orjad.

*nonylfenoletoxyl på svenska

Stockholm - innovative and nostalgic

Beauty on water/ Ilu vee peal - Stockholmi linn paikneb Rootsi idarannikul Mälareni järve Läänemerega ühendavas saarestikus. Veesilm alati nähtaval, kohtuvad Katuse Karlssoni loost tuttavad värvilised aknaruutudega majad utoopiliste vormidega.

Stockholm on multikultuurne metropol, mille südameks võib pidada T-Centraleni (kõikide metrooliinide ja rongide lähtepaik) ümbrust ning Sergel’i väljakut, millel asub galeriide ja teatrisaalide kompleks Kulturhuset. Ümbruskonna suured kaubamajad (NK, Åhlens, PUB) ning Kungsträdgården, ooperimaja ja purskkaevudega park, pakuvad kompleksset meelelahutust. Kõndides Drottninggatanil vanalinna suunas, jääb paremale vee äärde raekoda ehk Stadshuset, mis on Globeni (ümmargune hiigelsuur konterdimaja) kõrval linna üks sümboleid.

Vanalinn (Gamla Stan) köidab kitsaste munakivitänavate, kohvikute, galeriide, kirikute ning kuningalossiga. Kohtumispaigaks Stortorget saare keskel. Stureplan on yuppie’de, moejüngrite, butiikide ning trendikate ööklubide kvartal. Muuseumite saar Skeppsholmen on koduks Modernse kunsti, arhitektuuri ja Ida-Aasia väljapanekutele.

Södermalmi boheemlaslikke ja hubaseid põhjakalda tänavaid mööda üles ronides jõuab linna üht parimat vaadet pakkuva kaljuplatvormini (kui jalad ei kanna, sobib ka Katarinahissen - lift, millelt avaneva panoraami taustal on võimalik einestada restoranis). Konarlikud munakivitänavad kunstigaleriide ja ateljeedega meenutavad Pariisi Montmartre’i kvartalit. Götgatanil, Åsögatanil ja Bondegatanil leidub põnevaid second hand‘e, vintage-butiike, kunstikaupluseid, arhitektide ja disainerite stuudioid ning salapäraseid ärklikorruseid.

Kesklinnast viib praam rohelisele Djurgårdeni saarele, kus asuvad Vasa ja Nordiska muuseumid, akvaarium, Astrid Lindgreni „Junibacken“, Skanseni vabaõhupark ning Gröna Lundi lõbustuspark. Långholmen on saar päevitamiseks ja ujumiseks lausa linna südames.

Stockholmi linnastus asuvad Drottningholmi palee (kuningapere kodu), Mälareni järves viikingiaegu meenutavad Birka saar ja Hovgårdeni piirkond ning Skogskyrkogården (omapärane metsakirikuaed) kuuluvad UNESCO maailmapärandisse.

Jook. Pidev kohvitamine (fika) on siin väga populaarne. Tassi kohvi hind võib ulatuda 100 Eesti kroonini, kuid siinne seltskond ei näi sellest suurt hoolivat. Autentseim viis veeta kvaliteetaega, on antiigihõnguline Sturekatten (Riddargatan 4, kohviku silt on pea märkamatu ja sinna jõudmiseks tuleb ronida vana maja puutreppidel paar korrust üles). Kohvi kõrvale proovida kaneelisaiakest (kanelbulle) või martsipaniga kaetud printsessitorti (princesstårta).

Söök. Kohalikud jumaldavad toitu, millel on lisamärge "roheline", "ökoloogiline“, "õiglane kaubandus", "lähedal toodetud“ jne. Öko-suunitlusega kohvibaare ja restorane kerkib nagu seeni pärast vihma või kohandatakse olemasolevate menüüsid pidevalt ümber, et pakkuda "puhast" toitu. Maitsta võiks nii rahvuslikku einet lihapallide, kastme ja pohladega, kui lõhe- ja krevetiroogi. Palsam kõhule ja hingele on aga pühapäevane jazz-brunch (avatud 10.30-15.00) Mosebacke Etablissement'is (Mosebacketorg 3). Hinnas (ca 250 EEK) sisaldub söök, jook ning elav jazz-muusika.

Ostlemine. Moesõber seab sammud Street'i moeturule (www.streetinstockholm.se). Kaks korda aastas toimuvalt väljamüügilt leiab kuumi Rootsi brände (Fröken Söt, Acne Jeans, Stray Boys, Jenny Hellström, WeSC, MiniMarket) ülisoodsa hinnaga. Järgmine moeturg toimub suve hakul, 6-8. juunini. Kohalike lemmikud on veel Filippa K, Odd Molly, Ida Sjöstedt ning ultratrendikas Weekdays'i kaubamaja. H&M’i suhtes ollakse üha kriitilisemad, kuna kiirmoe kontseptsioon on vastuolus loodussõbralikkusega.

Hinnad (Eesti kroonides) Kiirtoit - alates 70.- Eine restoranis - alates 200.- Kohv/tee papptopsis - alates 20.- Kohv/tee kohvikus - alates 45.- Muuseumipiletid alates 100.- Üks sõit ühistranspordis 35.-

Transport Arlanda lennujaamast kesklinna minnes saab valida bussi (www.flygbussarna.se) ja rongi (www.arlandaexpress.com) vahel. Sõidu hind varieerub vastavalt 250.- (buss, 45 minutit) ja 370.- krooni (rong, 20 minutit) vahel ühe suuna eest.

Ühistransport on mugav ja populaarne liikumisviis nii linnasiseselt kui ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvumiseks. Linna südames liiklemiseks sobib jalutamine või jalgrattasõit, lähedalasuvatele saartele ja paleedesse sõitmiseks (Djurgården, Norra Djurgården, Vaxholm, Drottningholm, Sigtuna) võiks soetada kõigis ühistranspordi sõidukites kehtiva 3- või 7-päeva kaardi (hind vastavalt 335 või 435 krooni).

Sama jutt tsenseeritud kujul asub siin.

God Morgon Kungsträdgården

Annoying stuff with common stuff

Üks mu hiinlasest naaber keedab või praeb endale üle päeva varahommikuti suure panni- või potitäie vastiku haisuga sööki. Kui ta sisse kolis ja ma rõõmsalt kööki lippasin ennast tutvustama ning terekäe ulatasin, saades vastu mingi lödiseva õrna kätlemise, mõtlesin, et kuigi ma pole eriline käe andmise fänn, siis see oli maailma kõige süldim ja halvem teretamine ever. Esimene mulje loeb ikka küll. Isegi, kui Hiinas teretamisel käe andmine kombeks pole. Sellest ajast peale see kutt mulle üldse ei meeldi. Esiteks käepigistus, teiseks vastiku haisuga toidud, mis näevad sama jubedad välja ning tema hiigelpikad krõnksus varbad, mis ta plätude seest alati paistavad. Lisaks jätab ta mustad nõud vedelema ning köögi räpaseks ning kui talle ise esimesena tere ei ütle, siis ta lihtsalt ülbelt suvatseb ise ka mitte midagi öelda.

Oletame, et toidu maitse üle ei vaielda ja et minu tatrahelbepuder moosiga näeb tema jaoks sama rõve välja nagu tema vasikakoodi-sibula leem minu jaoks. Kultuurilised erinevused plapla. Ebaviisakus kuubis, pole ime, et kätt suruda ei oska, aga ma kavatsen teda siiski tolereerida. Laste ja täiskasvanute vahe ongi võibolla selles, et ühed asuvad kohe tegudele, aga teised mõtlevad enne natuke järele. Mille peale lapsed eriti tähelepanu pööravad, on inimeste maitse-eelistused rõivaste osas ja see on lausa kultuurideülene. Võibolla tuleb see sellest, et laste sõnaline ja keeleline väljendusoskus on piiratum kui täiskasvanutel, ning kehakeel ning rõivaste keel täidavad koha, mille üle vaielda.

Näiteks täna hommikul kui ma nägin Dagens Nyheteris Ilmar Raagi "Klassi" filmi reklaami, tuli mul meelde, et selles filmis esitati ka rõivamärkide-teemat. Kiusaja oli trendika soenguga ja moekate riietega macho ning käskis endast nõrgematel oma rõivastelt logod välja lõigata, et keegi ei teaks, mis firma riideid nemad kannavad. Ja hoidku selle eest, et ebapopulaarsetel oleks kallimad brändid või sama "khuulid" riided. Teadagi, millega film lõppes. Jah, see film ei olnud riietest, aga rõivastel kui meediumil, mis (näiliselt?) sotsiaalset võimu kannab, seal siiski oma roll oli.

Samuti ei tapetud Stockholmis ühte 16-aastast poissi sellepärast, et tal olid Lacoste tennised või Guessi teksad, vaid suvalisel põhjusel tiinekate peol, kus kähmluseks läks. Uurimise keskmesse astetati paar kuud hiljem aga just nimelt jalatsid, millega too poiss surnuks peksti - Prada papud. Ajalehtedes ilmusid pildid "mõrvarelvast" ning igas artiklis mainiti ära, et kogu seltskond oli pärit heast või jõukast perest ning et kogu peoseltskonna teismeliste armeel olid seljas kallite brändide riided.

Kas see on rõivaste üle-eksponeerimine või lihtsalt faktiline informatsioon toimunu kohta? Kui suurt osa rõivad inimeste tõlgendamisel siis ikkagi mängivad? Ja miks inimesed valetavad, et neid ei huvita, mis teised kannavad? Ja kas pole täiskasvanud lihtsalt suured lapsed!

Stockholm fashion: Twisted Mind

Räägitakse, et trendianalüütikud, leiutajad ja katsetajad on valinud just Stockholmi selleks paigaks, kus uusi moode juurutada - kui siinsel turul millestki trend kujuneb, tuleb see suure tõenäosusega moodi ka mujal. See teeb Stockholmist trendsetteri.

Samas jällegi on siin äratuntav kohalik moejoon, mida mujal samal kujul nii laialdaselt näha pole - KÕIK mehed sätivad: siluvad oma poolpikki heledaid juukseid, kannavad skinny-jeanse, vöö ja nööpidega mantlit, salli, nohiku-prille, terava ninaga kingasid ja on piitspeenikesed. Inimesi on muidugi palju ja erinevaid, aga moejüngrite kontsentratsioon on endiselt ebatavaliselt kõrge. Kõik inimesed, kellega ma sellel teemal rääkinud olen, väidavad, et on märganud, et Stockholmi moel on oma twist.

Unikaalne ja hullumeelne, aga tagasihoidlikus värvigammas ning põhjamaiselt stiilipuhas nii, et see Londoni mässumeelsusega üldse võrreldav pole. Mulle tundub, et rootslastel on hea strateegia - olles ise parasjagu imelikud, torkavad nad silma, kuid nende imago on alati puhas - nad keeravad moesüsteemi mutreid kavalalt ja visalt.

In The Big White

Couldn't resist the fairytale vacation and once again went to Trysil.

Shoe-theatre

Läksin eile lõuna ajal siidrit ostma, aga leidsin kingad. Siidrit tavalises toidupoes enam ei müüdagi. Ega ma kingi toidupoest otsinud, aga mõtlesin, et kiikan korraks kingapoodi ka. Sobisid hästi, näevad head välja, olid 50% allahinnatud ja tundus, et üks paar kingi võiks ju veel olla.

Halb on see, et ma ostsingi need ära. Tulin koju, loendasin üle kõik uued jalavarjud, mis ma välismaal elades viimase 8,5 kuu jooksul soetanud olen, sain tulemuseks 10 paari ning laususin mõttes kõva häälega "Ma ei ole ju õnnelikum, ei nüüd ega enne!". Kas õnn on just tegur, mida kingadega peaks mõõtma, aga... k-ü-m-m-e paari uusi jalatseid. Kahed neist sain tasuta tööl käimiseks, aga ikkagi.

Mul pole kunagi mingit kingasõltuvust olnud, mulle üldse ei meeldi inimesed, kes kõva häälega kuulutavad, et "kingad räägivad inimesest nii palju". Räägivad nad jaa. Või inimesed, kes sädistavad, et "Iiissaand mulle nii meeldib kingi ja kotte osta", "Ma olen täielik kingahull"... plapla loba. Mina kannan alati oma lemmikjalatsid ribadeks ja viskan lõpuks suure kurbuse saatel minema.

Eelmise nädala Eesti Ekspressis oli kirjas välismaalaste välimääraja või midagi taolist. Üks punkt oli selline, et "sa oled liiga kaua Eestis olnud, kui su esik näeb välja nagu kingapood". Mõistate jah?

Üle-eelmisel nädalal ühte intervjuud tehes ütles mu vastas istuv tegelane, et talle meeldivad kõrged kontsad väga, kuid ta ei kanna neid iialgi, kuna alati peab olema võimalus üle põllu või mudase välja lipata. Või kui, siis nii, et kontsaga kingad on kotiga kaasas ja need pannakse jalga ainult tööl, teatris või seal, kus vaja, aga ringi käiakse papudega. Mõistlik, realistlik, aga teatraalne. A la "oodake, enne kui me selle ettekandega alustame - lubage, ma panen kontsad alla". Ei, jah, nii reaalne ikka. Ma ostsin ju need hirmkõrgete kontsadega kingad ka peamiselt sellepärast, et ennast tähtsa professori jutul kindlamana tunda. Teater missugune! Ja teinekord petab ära ka. Mis näitab, kui pealiskaudsed ja kergesti manipuleeritavad inimesed on. Mõtelge, kingade abil te saate valetada, et olete võimukam, targem, enesekindlam...

Mõtlesin siis täna hommikul katsetada uusi kingi marsruudil kodu-arvutiklass. Vahemaa alla 1 km. Esimesed 100 m allamäge oli eriti kehv, aga ma panin selle kingade sissekandmatuse, mäest allamineku ja jalgade harjumatuse süüks. Ülejäänud teekonna mõtlesin, et ei tea, kas inimesed passivad, kuidas üks hull on vihmase ilmaga 12cm kontsad jalga libistanud ja teeb näo nagu tipikski iga päev nii ringi. Liikumiskiirus oli kaks korda aeglasem kui mugavate jalatsitega. Maha vaatasin ka - esiteks muidugi oma nii-ilusaid-kingi, teiseks et ei-tea-kuhu-ma-nüüd-astun ja mismoodi-see-välja-tuleb. Tagasi tulles 200 m enne koduust ja viimast tõusu mõtlesin, et jookseks sukkis koju.

Ja kõik selle pärast, et siidrit ei olnud. Samas nüüd ei teagi, et kui siidrit oleks olnud ja et kui teinekord äkki juhtub olema, ja kui ma satun seda ka jooma ning siis peale siidri-joomist nende kingadega kuhugile minema, et mis siis saab. Et kas hästi või paremini, või mitte.

Teisel korrusel elav kunstnikust sõbranna ütleb õnneks iga kord kui kohtume, et "Elu on teater ja me kõik oleme selles näiteljad."

Upside down

Akna all mängisid rahvusvahelised noored äsja isetehtud kurikatega ühikatoa IKEA toolidega märgistatud kõnnitee/muruplats alal pesapalli. Televiisoris rääkis üks mees Namiibia, India ja Lõuna-Aafrika AIDSI epideemiast. Kodu lähedal looduspargis nägin pehmeid lontkõrv küülikuid õuna nosimas, väga suurt hobust, kitsesid, kitsetallesid, lehma, ja koerte ning lastega jalutavaid rootslasi.

Peale Stockholmi tagasi saabumist pole ma metrooga sõitnud ega kesklinnas käinud ega ennast kuhugi minekule sättinud. Kui ma tahaksin siis võiksin ette kujutada, et ma ei elagi miljonilinnas, vaid maal vanaema juures, kus lõhnab nagu rohi, mets, meri ning kõlab nagu Fred Jüssi loodusfilmides. Elu on päris rahulik ja mõnus. Kui ma tahaks, siis ma võiks helistada sõbrale või minna kinno. Veel parem, trenni, jooksma, jalutama, piknikule või raamatukogusse. Olla kodus, vaadata filme, teha süüa, lugeda raamatuid, käia muuseumis. Kõike seda ilma kesklinna minemata. Ma võiksin ka lugeda ajalehti, isegi moeajakirju, vaadata SVT 1 pealt moesaadet "Velvet" ning teada küll, mis "moemaailmas" "toimub". Jah, ma olengi seda, teinud, sest mul on puhkus, mille ma ise endale koolist ja kesklinna-elust võtsin. See ongi umbes nagu Tartus Ülikoolis käimine, kogu aeg on puhkus kui olla pärit Tallinnast. Olgugi, et ma käisin alati kooli kõrvalt tööl ja koolis ja mujal. Ikkagi oli mul meie armas päiksepaistelises toas kogu aeg tunne, et on suvi ja ma olen laagris või puhkusel. Stressivabadus.

"Moemaailmas" on jutumärkides sellepärast, et omaette "maailm" see ju on, ning puudutab peamiselt inimesi, kes elavad (suurtes) linnades, ning liiguvad kesklinnades. "Toimub" sellepärast, et mis ta siis nii väga "tegelikult" toimub - selleks on inimesed, kes selle hiigeltööstuse toimima ja toimuma panevad, iseenesest ei toimu selles "maailmas" midagi. Sotsiaalne konstruktsioon, peegeldamine, re-konstrueerimine ning representeerimine, ma ei väsi kordamast.

Olen tähele pannud, et inimesed vastandavad tihti oma tegevusi - näiteks need, kes päevast päeva töötavad päevavalguslambiga valgustatud akendeta ruumides, tahavad töövälisel ajal eelkõige õues tõelise valguse käes aega veeta. Need, kellel on istuv töö, lähevad peale tööd või nädalavahetustel tegema tegevusi, mis ei ole istumisega seotud. Need, kellel on seisev töö, vedelevad suurima rõõmuga peale tööd televiisori ees ja viskavad pühapäeval jalad lihtsalt seinale. Inimestel on vaja vaheldust, sest üksluisus on nii väsitav.

Hakkasin lõpuks oma mag.tööd kirjutama. Teadagi millest - moest, meediast ja tarbimisest- aga see on ju hullupööra akadeemiline ettevõtmine, kus oma arvamus tuleb kavalalt teaduse sisse uputada.

Inimlik vastandumine. Vabal ajal ei taha inimesed kuuldagi sellest, millega nad töö ajal tegelevad. Vabal ajal käin ma maja taga mere ääres, looduses, rahvuspargis, jooksmas ja mujal, kus pole küsimusi "milline on moetööstust kandev ideoloogia"; "millest mood kõneleb"; "kuidas tarbijad moodi kontekstualiseerivad" või "mida tähendab steitment internetikommunis - olen huvitatud moest"? Imelik on nii öelda, aga ma tean selle sotsiaalse nähtuse tagamaadest liiga palju, et tahta oma blogisse vastupidiselt enamikule moeblogidele riputada jutukesi stiilis "Issand kui lahe kott" või "Selle lillelise kleidi peab saama". See on osa sellest, mida ma uurin, mitte mida ma teen.

Lisaks leiutasin ma uue termini "fashionscape", mille olemasolule ma teoreetilist ja empiirilist tõestust otsin ja kindlasti leian ka. Võibolla ma hakkan oma magistritöö arengutest kirjutama enda teises blogis, mis räägibki moe teadusest - http://fashionscape.blogspot.com.

SMALL REVOLUTIONS

Legendaarsed Tartu Kevaded jäävad pikkadeks aegadeks meenuma. Isegi kui kõik ei saa olema samahõnguline nagu on olnud Tartu kevaded, siis ma tean ikkagi täpselt, kuidas need kunagi lõhnasid, maitsesid, tundusid ja paistsid. Oo, ma ei oska isegi kirjeldada, nii erilised on need legendaarsed Tartu kevadete mälestused.

Kui nüüd järele mõelda, siis suvalisest Raatuse ühika kämast kuni selle kolmapäeva intelligentse ööni ja sealt kindlasti veel tükk aega edasi, on need ajad revolutsioonilised. Väikesed revolutsioonid inimeste sees ja ümber. Täis õppimist, tõsidust, ultimaatset huumorit, õnne, segadust ja kõiki tundeid maailmas.

Nendes kevadõhtu pikalt valgetes päikeseloojangueelsetes taevastes on midagi dekadentslikku ja samas progressiivset.

Aastaaegade vaheldumine. Uued ajad ja ajastud. Väikesed ajastud iseenda sees, mis muudavad kõike ja mittemidagi. Mõtted, inimesed, jutud.

Mul on üks sõber, kelle sõber ütles, et põhjamaa inimesed ootavad kevadet nii väga, kuna talved on rasked ja peale pimedat, rasket ja kurnavat talve on inimesed kevade „ära teeninud“. Nad on kannatanud, et lubada endale valgust ja vabadust ja kergust. Sõber, kes on pärit kaugelt Lõuna-Ameerikast ütles, et see on imelik mõte – miks inimesed peaksid kevade „välja teenima“ – kevad tuleb ju alati.

Ma vaatasin eelmisel nädalal ühes väga armsas kinosaalis filmi „Into the Wild“, kus peategelane läks seiklema, rändama ja iseennast avastama. Nii nagu väga paljud tänapäeva lapsed. Olles elanud 9 nädalat Alaska kevadeks muutuvas talves koos loomade, lindude ja loodusega, kirjutas ta lõpuks oma päevaraamatusse midagi taolist nagu „Happyness is complete only when it’s shared“, rõhuga sõnal „shared“ – jagatud. Igatsus tuleb alati. Inimese ja looduse sümbioosi võimalikkus/võimatus. Ja siis ma vaatasin ühte kõige hollywoodilikumat romantilist komöödiat, täis kujuteldavaid probleeme ja inimlikku naiivsust. Nii palju erinevaid maailmaid on olemas, kas te teate ikka!

Kusagil mag.töö paanika ja Stockholmi kevade saabumise vahepeal hakkasin ma käima joogas, minust sai brand coach ehk ma läksin tööle, käisin juuksuris, teatris, muuseumites, elasin üle kõige sürrima Stockholmi öö ning pidasin oma kõige rohkem armastatud pikki filosoofilisi diskussioone maailma asjade üle. Lisaks sain ma omanimelise koogi, mis on nimetatud spetsiaalselt minu järgi ja mida hakatakse maikuus poes müüma ja te saate seda kilode kaupa osta. Eestis oli nii lahe! Parim kvaliteet ;)