Studio Barbie 2006

Mis? STUDIO BARBIE 2006 - Mattel toob Barbie kaubamärgi all välja väikestele-roosadele preilidele mõeldud rõivabrändi; seks puhuks korraldati aktsioon, mille käigus pildistati väikseid roosasid preilisid kandmas Barbie-rõivaid reklaami tarbeks. Fotosessioon nagu fotosessioon kunagi. Kus? La Fayette'i kaubamaja. Pariis Millal? 31.oktoober 2006 Miks? Tänapäeval kujundatake bränditeadlikkust ja ostuharjumusi juba lapsepõlves.

1. Kõigepealt tuleb üles ehitada väike-roosa-stuudio ja värvata väikesed-roosad-preilid modellideks. Seejärjel tuleb nendega armsalt ja sõbralikult tegeleda, neile veelgi-armsamad-väikesed-roosad riided selga anda ning neid sättima hakata. Ees ootab pildistamine. "Minu elu esimene modellitöö." 2. Seejärel tuleb neesamad emme-issi-lumehelbekesed ära föönitada, nende juustesse krunnide sisse paberit toppida, et nad võimalikult miki-hiired välja näeksid ning vajadusel ka natuke mukkida ja toode hakkab juba looma. "Kohe-kohe astun poodiumile ja mind pildistatakse. Oijee!", mõtleb väike-roosa ja lehvitab eralduslindi taga säravale emmele, kes aeg-ajal baby-Diori osakonda kiikab ja samal ajal shopata püüab. 3. The Hetk on saabunud. Poos. Shoot. Little Barbie letsgo.

4. "... oi, onu... jaa, täitsa hästi oskad pildistada" - "... kuigi ma ei saa vist päris täpselt aru, miks ma niimoodi kangelt pean seisma, aga okei:)" 5. Ja lõpuks registreerib mustas ürbis prillidega ja suure Louis Vuitooni märkmikuga madame väikse-roosa Emme uueks püsikliendiks, annab lumehelbekesele suures roosas paberkotis Barbie-nänni ja kõik naeratavad. :) Väikesed logomaanid letsgo!

Hajameelsed miljonärid

Selle nädala (02.11.2006) Eesti Ekspressi A-osa leheküljel 33 on foto Venemaad Eurovisioonil esindanud meeslauljast, kes on kutsutud Moskvas toimunud miljonäride laadale (aga kes ise saja rikkaima miljonäri hulka ei kuulu), ja kelle Yves Saint Laurenti vöö on tagurpidi tema teksade peal - ta on vöö läbi aasade ajamist valelt poolt vale pidi alustanud, vöö pandlal on selgelt eristatavad tähemärgid Y S L, aga see mees kannab oma vööd nii, et on L S Y ja kujuta veel nüüd ette neid upsidedown. Unustas? Või naine kinkis talle hullult kalli vöö ja mees ei pööranud vöö pandlale erilist tähelepanu. Või on ta hoopis rebel stiilis mind-ei-huvitagi-mis-firma-vöö-see-on-peaasi-et-ta-mu-D&G-teksaseid-üleval-hoiab. Hihi.

Päris Pariis

„Kui sa kusagilt midagi otsid, siis Pariisis on see kindlalt olemas.“ - Pariisis on tõesti kõike, mida sa võiksid soovida näha või kogeda: ilusaid inimesi, koledaid inimesi, rikkaid ja vaesed, värvilisi ja valgeid, odavat ja kallist... võib öelda, et igast linnast leiaks kõike natuke, aga Pariisis tunneb seda eriti hästi omal nahal – kõik võib juhtuda... või siis mitte juhtuda. Segadust rohkem kui Itaalias. Rõõmustada võib odavate metroopiletite ja hea ühistranspordisüsteemi pärast, tohutute kunstiväärtuste, vaatamisväärsuste ja silmailu pärast kesklinna ilusatel väljakutel ja tänavatel. Kurvastada võib selle üle, et hotelli broneering on teadmata-interneti-avarustesse kaduma läinud, et isegi hotelliinimesed ei oska korralikku inglise keelt ning üleüldse ei kohta sa siirast rõõmu sinu Pariisis viibimise üle. Jah, kui sa just oma parimale sõbrale ehk külla ei lähe. Pariislased arvavad, et nemad ongi maailma nabad. Nad naeratavad vähe, ei vabanda kui trügivad (täielik vastand inglastele), jõllitavad kui sul on midagi huvitavat seljas (täielik vastand ameeriklastele, kes üldse teisi inimesi tähele ei pane, aga samas arvavad samuti, et on maailma nabad), nagu ma juba ütlesin, inglise keelt ei armasta ega taha rääkida ning võivad olla surmani tüütud. Lisaks ei meeldi neile ülemäärane märgistus ei kauplustes ega tänava viitade/siltide osas. Vähem täpset ja kontreetset infot oleks justkui parem – vaata ise, kuidas hakkama saad. Aga prantslased on ilusad. Minu arvates palju ilusamad kui itaallased. Turistikohtade inimesed ei ole enamasti prantslased, või kui on, siis kusagilt provintsist, aga samuti ilusad. Aga poes, metroos, bussis, pargis... kui oskad eraldada need vähesed tõelised prantslased paljudest muudest kirjutest inimestest, saad aru, et nende näojooned on ilusad, ning nende ilu võib tõepoolest peituda hoopis riiete all. Näiteks pesus. Noored prantslannad on nagu kõik ülejäänud noored euroopa preilid – kannavad pikki ratsa-saapaid, skinny-jeanse ning moodsaid avaraid ruudulisi või mustasid jakikesi ja suuri märsse. Või siis leggingseid ja printsessi-kingakesi. Ühest küljest nad justkui teesklevad, et on sügis-talvine hooaeg ja lisaks kauplustes õhutatavale jõulumeeleolule tuleb sellele ka ise kaasa aidata – kanda muidugi talveriideid ja –aksessuaare. Teisest küljest on aga ennelõunane päike nii ere ja soe, et võib isegi veidi päikest võtta ja ma ei liialda kui ütlen, et 30.oktoobril oli sooja vähemalt 20 kraadi. Moes on see, mis igal pool mujalgi.

Ülbed aga ilusad need prantslased. Või õigemini - väga prantslaslikud - ma ütleks, et kõik stereotüübid kehtivad. Samas kui eestlaste kohta ei saa minu arvates öelda, et me oleme väga eestlaslikud - kord me olema nagu ameeriklased ja kord nagu venelased ja siis teeskleme, et peaaegu nagu soomlased jne. Identiteedikriis, eks. Prantslased seevastu on väga eneseteadlikud.

Logomaani jutud

Hulludel päevadel nägin Kaie Kõrbi. Täna uues Emporio Armanis nägin Maria Avdjushkot. Einoh, ma olen kindel, et see ei näita mitte midagi. Kaie Kõrb on juba käinud või kindlasti tulevikus külastab uut Armanit Tallinna City’s (te ju ikka vaatasite seda Pärlipeegli saadet, kus Imre Kose rääkis Vertigost ja arenevast innovaatilisest hüperkuulist Tallinna City'st, eks?) Ja Avdjushko on vähemalt ühe korra Hulludel Päevadel käinud. Sellised kollased uudised, et te teaks. Tegelikult ma tahtsingi kommenteerida seda Armani asja. Esmaspäevase varajase pealelõuna kohta oli seal õudselt palju rahvast, kõik urbanistlikud moenaised vaatasid huvitatud ja asjaliku näoga rippuvaid ja riiulile asetatud hilpe ja küsisid blondidelt musta riietunud klienditeenindajatelt (mitte müüjatelt!) nõu või abi. Üks klienditeenidaja (jumal hoidku sõna kassapidaja kasutamise eest!) seletas kassasse pöördunud kliendile naeratavalt ja üli-üli sõbralik-heasüdamlikult, et jube kasulik oleks vormistada ka kliendikaart, a la „alates 5000-kroonisest ostust saab nii ja nii palju allahindlust ja alates 10 000-kroonisest ostust nii palju ja 30 000-st niipalju... jne“. Klient oli veidi üllatunud ja küsis üle, et „misasja, esimene allahindlus on alates 5000-st jah?“ (klient oli ostmas paaritonnist pesukomplekti). Aga – mulle tohutult meeldis sisekujundus ja läikivad mustad pinnad ja kõrge lagi ja väljapeetus. Ja kuna päris palju linnabeibesid oli sel tunnil uues Armanis liikumas, siis ei olnud seal ka sellist ahistavat ülimat jälgimist tunda. Vot see mulle meeldis. Ja ühed lillad neljatonnised kingad jäid ka mu radarile tiksuma. Täpilisest sametist pluus ka (6300.-). Hiljem tänaval ma mõtlesin isegi, et järgmine kord tööintervjuul kui palgasoovi küsitakse, siis ma ütlen, et ma tahaks nii palju, et jaksaks Armanist endale värki osta. Kõrvalasuv Nude oli sisekujunduselt sama postmodernne ja kena, aga sisult nagu iga teine väike mõttetu üle-eelmise hooaja kraami müüv butiik. Ja Reet Linna tagumik pühapäevases Tantsud Tähtedega saates oli ikka kohutavalt üle polsterdatud-kokkutõmmatud-surutud, kleiti topitud, nagu kukuks kohe ära.

PS! Ei maksa unustada, et Emporio Armani on Armani kaubamärk, mis on suunatud nooremale ja mitte nii ostujõulisele kliendile kui Armani Couture vms. Emporio on Armani "odav" allbränd.

Hullud rallid

Rääkisin eile Multikategelasele vähemalt viis minutit, kuidas ma lähen Stockmanni ja Kaubamajja ostuhullusele eksperimentaalset vaatlust tegema. Ja täna, mis ma näen – Aktuaalne Kaamera oli seda minu eest teinud. Wtf. Jajaa, ma kindlasti tean väga hästi, et ma poleks esimene ega viimane, kes vaatleb ja analüüsib neid tohutuid kilekoti-kampaaniaid, aga ma poleks uskunud, et AK seda teeb. Kui Stockmann teaks midagi suhtekorraldusest, ja Kaubamaja suhtekorraldajad seda nägid, siis palju õnne, AK ja riigitelevisioon just praegu õhutasid veel rohkemaid inimesi olema lollakad ostumaniakid ja minema kaasa selle jõleda tarbimismaaniaga, mis juba niigi kimbutab kõiki neid Ego ja Magnet kaartide kasutajaid. Aga ma tõesti poleks arvanud, et ETV sellist kommertssaasta propageerib. Või noh, olgem ausad, mina kui pooleldi PR-mõtlemisega kodanik, oleks nende uudiste jõudmise üle AKsse tõtanud sinnasamma poodidesse shampat ostma. Kerge irooniaga muidugi.

2X Glamuuriüritus

Eesti glamuurikad on ikka "superb lahedad" (loe: ülepingutatult feigid). Nad naeratavad, näevad ilusad välja, on piitspeenikesed ja pringid, joovad kokteile ja lobisevad lakkamatult, kõlgutavad jalga, suitsetavad ohjeldamatult, helistavad või välgutavad niisama oma Nokia trendikollektsiooni telefone, rüüpavad Cosmopolitani või Bloody Mary’t ja kädistavad edasi. Fotograafi lähenedes võtavad nad sisse oma parima poosi ja naeratavad veel laiemalt oma valgendatud hambaid. Juba kaks kolmapäeva järjest on mind erinevatel põhjustel kutsutud kohalikele glamuurikatele trendikasse lounge’i. Eelmisel kolmapäeval oli see peaaegu, et disaster – tohutult rahvast, ilmselgelt liiga vähe ruumi, seisad ja ootad ja siis ei näe seda, mille pärast kohale tulid – näiteks ükskõik-mis-moemaja-kollektsiooni sügis/talv 2006/07 esitlust. Ürituse probleem oli see, et inimesi oli kutsutud(või tulid nad ise?) liiga palju ja minu probleem oli see, et ma seisin vales kohas (mujal polnud ruumi). Sel kolmapäeval oli vähemalt alkohol ja suupisted tasuta, inimesi ja õhku oli rohkem ja ma teadsin, et peab feik olema. Minu probleem oli see, et peale ühte Cosmopolitani meenus mulle, et olen autoga ja loobusin inimeste passimisest ja jala kõlgutamisest. Näod olid samad, fotograafid olid samad, ajakirjanikke ma eelmisel korral ei näinud, sel korral nägin kahte. Mõtlesin, et mulle jubedalt meeldib neil üritustel käia ja vaatluseid teha, ma võiksin olla juba glamuurikate vaatlusspets ja superkriitik. Mõlemal korral peale turvamehele naeratamist, trepist alla laskudes ning tänavale värske õhu kätte jõudes olen ma omaette selle võltsglamuuri ja tahan-tunda-ennast-tähtsana-ürituse käest pääsemist sisemiselt irvitanud. Kui silmakirjalik saab veel olla? Loe ka:http://www.femme.ee/aktiivne/sotsiaalia/2976

Smart vs casual

Rõivastumine piirab, või vastupidi vabastab inimest igal tema sammul. See, mida inimene endale hommikul, pärastlõunal või õhtul selga paneb, mõjutab tema käitumist ja olekut tõenäoliselt terve selle aja kui ta vastavates rõivastes on. Vastupidiselt stereotüübile ma ei ütleks, et ülikond või kostüüm piirab ja teksad vabastavad. Ühest küljest ülikond/kostüüm jah piirab käitumast labaselt, lärmakalt, ebaadekvaatselt, liiga humoorikalt, rumalalt, mõtlematult..., teisest küljest vabastab see kohtustusest olla ‘tavaline inimene’ – vabastab väljendamast ja esindamast iseennast kui isiksust, ühte ja ainsat eksemplari, vabastab sellest ei-tea-mida-peale-hakata vabadusest. Ma ei väida, et ülikond raamistab ja matab isiksuse, see võib vabalt anda ka sära ja joont juurde, point oli stereotüübile vastuvaidlemises. Samamoodi ei saa öelda, et tõmbad teksad ja jalga ja tunned, kuidas kontorirotist sai vaba hing. Ei-ei, tõmbad teksad jalga ja surud ennast võibolla rohkem raami kui kostüümis – oled nädalalõpu, vabaaja, maa vms kunn – aga kui vabam rõivastumine eeldab ka vabamat käitumist, siis see vabam käitumine ometi satub olema mingit liiki, mingisse kasti mahtuv tegevus, see sinu vaba-aja-imago piirabki su tegevusvälja. Et kui sul on hirmkallid disaineriteksad, siis sa ju teatud kohtadesse ei lähe ja teatud asju ei tee? Kuigi rõivastuses kehtivad pigem stereotüübid kui neile vastuväljamõeldud faktid, tuleb mõnikord tunnistada, et ülikond siiski piirab ja teksa vabastab. Kontorist suvilasse noh.

Kvaliteetaeg

Käisime Multikategelasega Udupeenes Restoranis tähistamas. Ootasin seda juba mitu päeva ja kujutlesin, kuidas ma ennast üles löön ja päev otsa kodus sättimisele pühendun.

Reaalsus oli reaalsus ja tund aega enne kokkulepitud kohtumist Raekoja platsil olin ma alles lõpetanud sotsiaalse turunduse kompendiumi lugemise ning hakkasin kiirustades sättima. Õnneks teadsin täpselt, mis ma selga panen. Juustel oli muidugi suht ükskõik, mis ma nendega teha üritan ja ma loobusin lõpuks. Istusin autosse ja avastasin, et tänane outfit minu Kit’iga kohe üldse ei sobi (noh, et kui juba Udupeen Restoran, et äkki oleks pidanud musta takso tellima). Hirmkõrged ja –ebamugavad (aga hirmilusad!) kingad muidugi ei olnud ka absoluutselt mõeldud pedaalide vajutamiseks.

Vabakal peale parkimist kohendasin korraks kleiti ja vaatasin autoaknalt enda peegeldust. Justkui sobis – aga – juba esimesed 20 meetrit neil kingadel tippimist tegid põrgupiina, niiet esimene peatus oli enne Stereo ette jõudmist. Siis avastasin, et aluskleit ronib mööda keha aina kõrgemale ja kõrgemale ja läbi heegeldatud kleidi pealmise osa võib vabalt mu tagumik ka juba tagapool kõndijatele näha olla. Teine peatus Stereo tualetis. Kolmas peatus oli kokkulepitud Raekoja platsil.

Multikategelane nägi imehea välja. Kuigi tal juhtus ka reaalsus ja viigipüksid olid vales linnas. Õnneks oli seal restoranis teisigi teksadega (aga vähemalt pintsakuga). Elu nagu filmis. Muide, keegi, kes käis ka hiljuti deidil, mis oli juba ammu kokku lepitud ja kauaoodatud juhtus ka reaalsus ja kauaoodatud deidist sai lähme-juba-ruttu-mul-on-kõht-tühi deit. Igaljuhul, aperitiivi baaris oma vabanevat lauda oodates võtsime mojitod, mis maitsesid täpselt sama hästi nagu Angeli omad. Ja see juba on midagi. Seejärel compliments from the chef (pisut liiga oliiviõlised oliivid, tomatid ja seened), eelroaks tomatisupp pestoga (ainult natuke nagu vedeldatud ketshup), bruchetta(superb) ja siis juba põhiroog: grillitud lõhe imeheade lisanditega ja Multikategelasel part sama imeheade lisanditega, eks? Teenindus oli hea, ja õnneks mitte liiga püüdlik, vaid täpselt sobiv. Ja tegelikult, hoolimata toidust ja muust, mis sel puhul võiks huvitada, pean ma tippsündmuseks seda restoranikülastust üleüldiselt ja Seltskonda. Aeg võikski nii kvaliteetne olla. Kogu aeg.

Peoplewatching II

Allpool kirjeldatud kursusele minnes ning õppehoonesse astudes tuli minu taga üks keskmisest värvilisemalt ja väga hästi riietatud blond tsikk, kes astus välja mini-tugitoolautost Smart ja hüüdis juhile järele: “Ma helistan siis kui meil lõuna hakkab!” Selge. Ta läheb samma kuhu minagi. Ma ei tea, kas ta teadis täpselt kuhu minna, või tuli minu järel (mul olid ka keskmisest erinevad riided seljas, kuigi üldse mitte nii udupeened), aga samas klassiruumis, samas pingireas ja isegi ühe tühja tooli vahega istusime lõpuks kõrvuti. Ülejäänud inimesed mulle esialgu silma ei torganud ja kedagi erilist ära ei tundnud. Välja arvatud suure kaubamaja kunstiline juht, kes tagasihoidlikult end tutvustas, et “tegeleb seal moeteemadega”. “Milline kergendus, et kõik ei ole kilekotid”, mõtlesin, sest ega ei või teada – minul olid selle kursuse suhtes kõrged ootused, aga oleks võinud olla ka täielik saast. Teine inimene, kelle peagi tuvastasin oli ühe kohaliku kuuma tibibändi liige. Ma alguses õudselt kahtlesin, kas see on tema, sest ta tundus lühem, kõhnem, prillidega, ilma meigita ja nägi kenam välja kui sopaajakirjanduses. Seltskond oli üldiselt kirju ja mõned seal väga kummalistel põhjustel. Nende riietumisstiil oli suuremas osas tavaline või mõne trendika detailiga rikastatud. Oli tädilikke seelikuid, Seppälä sametjakke ja suvalisi tibi toppe. Aga oli näha, et omal moel oli igaüks püüdnud selga panna midagi, mis tema moe(teaduse)huvi väljendaks. Iseasi, kui hästi see õnnestus. Igaljuhul, kas lähedase asukoha või tõelise silmatorkavuse tõttu jäi minu lemmik-sala-analüüsitavaks Rikas Tsikk. Ääremärkusena ma ütleks, et see, et ma tihti kalleid disainerbrände mainin ja neid kandvaid inimesi jälgin, siis see tuleneb sellest, et igal pool kohtab palju inimesi, kes endale firmasilte külge riputavad, ometi suur osa neist on pärit tänavalt, turult või mustade Aafrika meeste pampudest. Ometi ihaldatakse neid ja arvatakse, et see teeb parema inimese. Ja minu salahobi on neid märke otsida ja lugeda ning aru saada, mis on feik ja mis mitte. Üks moeteooria väidab (tegelikult on see iseenesestki mõista), et kallid disainerbrändid näitavad tihti inimese sotsiaalset kuuluvust ja klassi ühiskonnas. Madalamad klassid püüava end märgistades kõrgemaid jäljendada. Teatud piirides võib sellele vastu vaielda, aga jäägu see praegu. Mul jäi ju Rikka Tsiki kirjeldamine pooleli. Rikas Tsikk(32) nägi välja väga väljapeetud, elegantne ja kallis. Näo ilmete ja kehahoiaku poolest ning mõnel määral ka kõnemaneeri poolest meenutas ta mulle ühte minu kunagist kergelt naiivset, kuid ülipüüdlikku trendikat seltskonnalõvist sõbrannat. Võibolla mõnes asjas pisut rumal, aga elus edukas. Rikkal Tsikil oli roosa D&G käekell, Juicy Couture’i kott, kirju Moschino jakike, samas stiilis kõrged tikk-kontsaga kingad, teisel päeval kollasest krokodilli nahast stilettod, D&G vöö, Burberry patsikas (olgugi, et scrunchy), vähemalt kolm hambakaunistust ja pärlitest kõrvarõngad. Moe- ja elustiili ajakirjade klassikaline ideaal. Esimesel päeval kirjult elegantne, teisel plikalikult ja trendikalt röövlitütar Arabella. Elab juba 14 aastat Saksamaal ning oli abielus aadlikuga(!). Rikas Tsikk on tegelikult udupeen proua, kellele lihtsate inimeste huvid ja mõtted korda ei lähe. Eestis ei shoppa ta tõenäoliselt kunagi. Sel kursusel oli ta vaid AP-de saamiseks ning igasugused moeteooriad kõnnivad temast tulevikus kauge kaarega mööda, aga selliseid on kuradi hea analüüsida ja teistega võrrelda. Kuhu ma jõuda tahtsin? Sinna, et erandid jäävad meelde – huvitavamad, väljapaistvamad ja säravamad. Rikas Tsikk oli mu lemmik seal kursusel. Millega siis veel tänavapildis ja suure rahva seas esmapilgul silma paista kui rõivastumisega?

Fashion science course

Lisaks sellele, et ma sotsiaalteadustes olen kõrgesti haritud, olen ma nüüd väärinud saama ka “Riietuse ja moe sotsiaalpsühholoogia” kursuse läbimise tunnistuse, mille üle ma rohkemgi uhke olen kui mõnede muude asjade üle üldse kokku. Kaks päeva riietuse- ja moealaseid baasmõisteid, uurimismeetodite ja uurimisvaldkondade, riietuse funktsioonide ja moe teooriate loenguid möödusid nii kibekiiresti, et teise päeva lõpus klassist lahkudes tundus mulle nagu ma oleks suu ammuli 48h järjest lihtsalt kuulanud ja ammutanud, mõelnud ja sõna sekka öelnud. Ahnelt imenud endasse teadmisi, mida ma siiani mitte kusagilt mujalt pole saanud – kontekstuaalne lähenemine riietuse uurimisel, riietus ja mina pildi areng, riietuse tajumine, riided, roll ja staatus – ja seda kõike mitte mingil roosa-manna-eputrilla-kuidas-olla-moekas moel, nagu mõned moe ja turundusealased koolitused kipuvad olema. Vaid ikka tõsiteaduslikult (sotsiaalteadused on soft eniveis, aga see mõjus nende softide seas suht kõvana isegi ma ütleks) ja empiirilisele materjalile toetudes.

Rõiva ja moeteadlaseks pürgimine ei tundu enam nii utoopiline. Aint’, et ma pean selle kavalalt meedia/kommunikatsiooniga siduma. Igatahes, see kõik võib kõlada uhkemalt kui tegelikult on, aga...