Fashion-Party-Fun-trip coming up!

Jeei. Lõpuks sai ninnunännu jõul läbi. Mhmh, on küll tore ja vaikne ja armas, AGA... jõulude ajal on kõik välja surnud ja on nii jõuluteemas, et seda ei saa kaua taluda. Pealegi on see kestnud juba novembrist. Ma rikun nüüd jõulurahu ja kirjutan, sest keegi teine ei ... Inimesed on ikka veel jõulumullis-lumepallis ja teevad näo, et on maal ja perega. Aitab. Ma jätsin selle tarbimishulluse, mille käes kõik eelmisel nädalal vaevlesid, mõnusalt jaanuari alguseks, et koos põlevate silmade sale-näljastega Harrodsisse tungida. Või siis vähemalt maailmaarmsas Notting Hillis Portobellol rännata ja väikseid stiilseid poekesi külastada. Siis kui teistel on raha otsas. Terve hommikupooliku, sellel ajal kui aknalaulal hängisid oravad ja õues oli talve-idüll tegelesin ma Fashion Now'st maailma 150 disaineri hulgast oma hingesugulaste väljaselgitamisega. Jäid Giorgio Armani ja Anna Molinari. Peamine, mille järgi ma otsustasin, oli küsimus: What inspires you? - ja nende vastused olid kõige lähemal (minu)õigetele vastustele: Travel. Cinema. Nature. People. Streetlife... Ja võibolla natuke Miuccia Prada ka, sest ta ütles, et "inimesed arvavad, et ma olen minimalist. Saage üle. See musta nailoni periood kestis ainult kaks aastat ju!" Ja tal on õigus, sest see, mida sa vahepeal teed, ei tähenda, et sa seda terve elu teed. Veel vähem tähendab see seda, et sa oledki su looming. Tee mis tahad lihtsalt. Igatahes... et riided on olulised. Et reegleid tuleb rikkuda. Et... vahel tuleb olla paha! Välismaale on lubatud viia 4 liitrit kanget alkoholi. Meil on praegu 3,7 ja ma arvasin - pidades silmas M-Li ema arvamust, et pidutsemine ja shoppamine ei ole elus primaarsed - tegin M-Lile ettepaneku ka viimased vaba 0,3 liitrit väikse viinaga täita. "How do you know when enough is enough?" - "Never!" (The Mexican) Ja üldse, pakkida oma A-kategooria riided kohvrisse ja lennata Londonisse on väga mõistlik tegu!

Põlvikuid ostmas

Täna pakiti minu uued roosad väga spetsid põlvikud vanakooli vorstipaberisse. Aga lõunate juures on lahe see, et saab shoppama minna ja siis pärast on nii tore sekretäriga muljetada ja tsekkida, mis me ostsime. Tema ostab ka alati eriti kuule asju. Aga ta ostis täna oma 6-aastasele tütrele ühe täpselt samasuguse asja nagu mul ka on. Tegelt mul on isegi kaks. Täna ütles raamatukogunaine mulle: "... mul ei tule su nimi meelde... tänapäeval on kõik tüdrukud ühesugused... natuke blondid ja sellised...". Ma ütlesin oma nime, naeratasin ja tulin kähku ära.

Jõulud nii ja naa

Nüüd peab armas ja hea olema vähemalt kuni jõuludeni ja siis kuni uue aastani. Peale uue aasta lubaduste lubamist sealt edasi... päkapikud käivad! Roosad, Moschino kinnaste ja Bossi saabastega. Üle õla on neil LV kott. Haha. Tegelikult on nad ikka klassikalised, punase kostüümi ja valgete äärtega. Kotis lihtsalt üks väike soks. Uue aasta lubadused ununevad 1.jaanuari pärastlõunaks kui kõik on ennast välja maganud nii või teisiti. Bling-bling.

If it's A Game - then Play It Hard!

17:43 "mis sa selga paned?" - "mai teaa, mitte midagi erilist vist..." - "okei, ma ostan endale midagi õhtuks, aga ma teen sulle veel kell 7 ühe emergency-calli ja küsin, mis sa panid?" - "ok. ma panen midagi shokeerivat, kui ma midagi välja mõtlen..." - "19:45 Vene kultuurikeskuse ees!!!" 19:27 kodus. "oi fkk, mis ma selga panen???" 19:29 "kle, ma annan sulle taksoraha... a sa seda musta seelikut ei taha panna või?" - "eiii, see on liiga pikk, ja mu mantliga sobib lühike paremini, laena vööd... ja kotti!!!" - "no okei, a mis see sul on, mingi kleit või?" -"kuratkuratkurat ma jään hiljaks juuu" 19:33 "kuhu? mis seal toimub siis" - "..." - "ahah, no ilusat showd sulle siis" - ["oleks ikka pidanud ennast ehtima nagu juudijõulupuu, oleks rohkem teemasse läinud, oleks iroonilisem olnud"] 19:37 Vene kultuurikeskuse ees! „juhuu, just in time“ esimesena nägin suitsetavat eesti-John-Gallianot[antonio]...nice one PARANDUS! John Galliano on ennast vahepeal plaatinablondiks värvinud ja pikad keemilised lokid teinud:D Kleidiga, mille ma planeerisin selga panna, tekkis situatsioon, kus üks meist oli liiga kitsas/lai. Ja jäi siis ikkagi See Must Seelik. Moes küll jah, pikkus ja lõige ja kõik...aga liiga see-hooaeg, casual fashionista. Ilus, aga mitte midagi erilist. No kui, siis see vöö sobis mantli peale ikka nagu valatult. M-Li ebatavaline jakk oli mu õhtu lemmik. Kergelt vormitu, samas ebamaiselt vormis, imelikku värvi, imeliku lõikega jne. Palju ilusaid inimesi, vähe erilisi inimesi. Aga nii hea oli neid kõiki näha, usual f*people. Ja isegi mu No2 lemmik moemees kandis suhteliselt kortsus t-särki, ja nägi ikkagi väga spets välja. Mood on lihtsalt mäng. And it's my favourite one!

ERKI moeshowlt oodatakse hullumeelseid ideid. Keegi ei taha ülikorralikku õmbluskvaliteeti (kuigi see on kena) ega high-street kollektsioone. Pigem nagu kontseptsiooni. Tulevikku. Suurt Kunsti. Midagi hullumeelset. Vene teema oli ok. Sest Russia on praegu väga iN. Aga miski tundus kuidagi odav, läbimõtlemata. Okei, mina ei korraldanud, ma ei tea midagi. Võibolla see pole oluline. Enamik asju laval ei üllatanud. Mõnede eranditega, mis andsid särtsu ja shokeerisid natuke. Kristiina Kesküla „Edevuse vägi“ oli ilus. Bjuutiful. Korralik, kantav ja äge! Ja mu ultimate lemmik Kätlin Kaljuvee ufo-teema „Plastic fantastic“. Väga sehvilt futu, aga nagu Kätlin tavaliselt. Ja Vassilissat ei tohi kritiseerida. Vassilissa on armas novaator. Ja tema kohta loe mõnest homsest lehest, kui hea ta ikkagi on. Teine osa oli parem, kuigi jah, me hilinesime sinna, sest kokteili järjekord oli liiga pikk ja meile tundus, et kõik on veel vaheajal. Agnese Narņika „The dream on“ oli väga väga ilus. Nagu Diesel. Femmest võid edasi lugeda. Hehee, ja siis peale seda kohe kollektsioon „Munn“, mis sai ilmselt kõige suurema aplausi, sest see äratas inimesed ellu ja pani kaasa elama. Laval oli fun ja saalis oli fun. Asjad iseenesest ei olnud väga innovaatilised, aga idee oli super ja see oli naljakas. React! Ja „You cannot tame butterfly“ Erikka S Bahnsenilt Taanist oli oli oli ja tal olid sehvid jalanõud, palju värve, palju tööd&vaeva ja julgust.

Õige muusika on hea. Tere, ma manipuleerin sinuga. Kogu eelneva jutu ja üldse mõte... ei ole eriti oluline, mida sa kannad vaid kes sa seal riiete sees oled. Sest et mõnikord on kole ka väga armas ja stiilne:)

Shop of Dreams

I have a shop of dreams. Sa võid sealt/seal/sinna osta/saada/unistada/soovida kõike, mida sa alati oled soovinud, kuid pole veel saanud omada/tunda/kogeda. Sa võid saada ka kliendikaardi. Sa võid sinna alati tulla, see on open 24/7. See on helesinise ja pastelse õunarohelise ja heleda päikesekollasega ja heleroosad suured mummud on ka. Lihtsalt nii ongi. Või kui sa soovid, siis see on Sinu lemmikvärvides. Mina olen selle poe juhataja, ma säran ja naeratan sulle kui sa parajasti ise ei jaksa. Unistuste pesas on ilus, stiilne, soe ja pehme ja seal mängib alati kõige parem muusika. Seal on ükskõik kas pime, hämar, hele või täitsa valge - täpselt nii nagu sa ise tahad. Sa võid ükskõik mida soovida, sest see ongi Shop of Dreams. Ja Sa võid kõik saada ka, mida iganes Sa soovid. Tule vali endale kõige mõnusam tool, diivan, sohva, tugitool või voodi ja tunne ennast hästi... enjoy - start dreaming. Tee mis tahad!

Kolonaki

Kui igal linnal on oma Notting Hill, siis Ateena Notting Hill on Kolonaki. Only the beautiful ones walk around here.

Alljärgnev on segu märkmetest mu reisipäevikus ja praeguse hetke mõtetest.

Massimo Dutti. Longchamp. Pepe Jeans. Rollini. Chanel. Prada. Louis Vuitton.

Mul oli Ateenas veel üks päev. Viimane ja üksinda. See oli full day of shopping. Ma olin maganud laeva põrandal ja see ei olnud mu best hair day ausalt öeldes. Ma olin once again nagu pulgakomm sügishooajases Ateenas. Ja sellel hetkel kui mul oli kõht kõige tühjem, ostsin ma endale uued saapad. It feed me more. Et minna Kolonakisse, pidin ma välja nägema rohkem nagu insider ja ma panin jalga oma uued saapad, uue Stella McCartney selle hooaja (koleda!) mustriga salli, ette mustad Moschino päikeseprillid. Külastasin Grand Hotel Bretagne'i bathroom'i, kus ukesmees mulle naeratas ja tervitas mind kui sealset elanikku. Paari minuti ja make-up'iga oli tuhkatriinust saanud peaaegu printsess. Sest teisiti ma poleks saanud. Sellel hetkel. Ma teadsin, mis ma tahan ja ma pidin ennast muutma.

*MACi poes käisin ka. Lahe! Ja ma lihtsalt pidin ühe kuldse silmapliiatsi sealt ostma. MAC oli nii metropol-girl-shop.

Ma istusin Kolonaki peatänaval ühte välikohvikusse ja tellisin frappe. Mul oli väga lõbus, sest ma kirjutasin kõik üles. People watching. Mulle tundus, et just nii mulle meeldibki kõige rohkem. Ja maailmas on 2 inimest, vb 3, kes just sellel hetkel oleks seal koos minuga viitsinud särada. LOVed it! Ma olin kõige keskel, aga samas nii väljas... ja mind ümbritses stiilse elu stereotüüpne melu.

Inimesed, kes mööduvad: Armani teksad, Zara seelik, kõrvallauas suure D-ga prillid (Dior), jälle Armani teksad, Giomo Kazakou (ma mõtlesin, et need nimed, mida ma ei tea, ma pean ka üles kirjutama ja järgi uurima!), Replay, Dolce&Gabbana, Diesel, Miss Sixty. Ma ei kavatse veel kuhugi minna. Mulle meeldib siin. Mõned boheemlased. Kallid mootorratturitagid. Main street'il ei ole selliseid inimesi, seal on rohkem Bershka's shoppamisest hullunud tiinekad. Ja nende kaubamärgid võivad pärineda põhja-Aafrikast sisserännanud mustade meeste pagasnikutest, kes kahtlaste nurkade peal üritavad sulle Pradat või Police'i 20Euriga müüa. Aga Kolonakis on 80% "päris".

Oxford Company. Fashion is my passion. Vardas. Nendel hetkedel, kui ma sellest hullumeelsest Ateena-kambodŽast ära väsisin põgenesin ma rohkem euroopalikesse poodidesse nagu FCUK ja Esprit (neljal korrusel). Ja Marks&Spencer'isse (miks see äge on mai saa aru, ja miks on äge, et see Eestisse tuleb, see on ju vanainimeste pood). Seal oli kõik täpselt nii korras ja vaikne nagu lääne-Euroopas peab olema.

Mexx. Naf naf. Intersport. Issand, Eestis on peaaegu kõik olemas juba. Intersport oleks nii Stockholm kui ma selle leiaks. Mitte et ma minna tahaks... lihtsalt, inimesed käivad nende kottidega. Burberry London. Üks vanem härra Burberry triiksärgiga ja daamid Burberry ruuduliste käekottidega. Puma sneakers'id kõrvallauas. Esimest korda tunnen ma, et ma tahaks ka jopet ja sukkpükse. Mis sest, et mul on saapad ja sall ja päike tuli just välja.

Nende inimeste krediitkaardid on põhjatud. Päriselt põhjatud. Minu oma isegi ei töötanud viimases poes, kus ma maksta tahtsin. Ma loodan, et see oli mingi ajutine probleem. Aga ma olen siin. Väga võidurõõmsalt kusjuures!

Kingapoode on siin SADU, aga need ei meeldi mulle eriti. Sa pead vaateaknalt välja valima, mida sa proovida tahad ja siis nad toovad sulle. Ja siis sada inimest vaatab neid vaateaknaid. Väljapanekud ei ole just väga fantaasiarikkad. Aga ometi jäin ma nuuksuma juba siis kui ma Chanias olles nägin vitriinis värvilisi Agatha Ruiz de la Prada saapaid. Ma lausa niutsusin ja Riin pidi mind sealt eemale tõmbama. See pood oli kinni noh. Neil oli National Holiday. Aga need, mis ma Ateenast ostsin, will do as well:) Kreetast ja Chaniast ma siia ei kirjuta - this was HEAVEN. Ja hoopis teine teema. Seega olen ma selles suhtes vaid ühe kõne, meili, jalutuskäigu, bussisõidu või lennu kaugusel.

I will take all these moments and put them into the glass-box. Then I'll have my own museum one day. And that's for sure.

NV

Asjad kaotavad oma võlu, kui neid liiga palju saab. Ja liiga tihti muutuvad asjad tüütuks. Aga aja möödudes võivad need erilised asjad ununeda, kui õigel ajal õigeid asju ei tee, et millestki võiks saada midagi enamat. Et miski väike ja eriline mõjutaks midagi järgmist, suuremat ja erilisemat. Enne kui minu väiksed erilised asjad oma võlu kaotavad, ma tahaks neid jagada. Et tähistada nädala möödumist, tegin ma endale suure magusa sooja frappe palju piima, Vana Tallinna ja suhkruga oma kõige ilusamasse ja suuremasse veinipokaali. Viimane õhtu Ateenas oli superluks. We went out to this snobish area of Athen. Kolonaki it's called and where money talks and walks... Nägime eemalt ühe võimast punase-rohelise tuledesäras maja, millele oli kirjutatud ENVY. NV. Riin kommenteeris: "Gucci Envy?". Ja usu mind, see on väärt ütlemaks "envy me". Seal oli selline kõrgem punase vaibaga kaetud ala ja ümbritsetud kuldsete köitega. Seda valvasid men in black. Ja siis oli mänedŽer või keegi, kes meid märkas. Me lihtsalt tsekkisime, et misasi seal toimub. Ilmselt oli see klubi, kuhu valitakse külalisi ükshaaval või guestlisti alusel. Ainult. Ta küsis midagi kreeka keeles, aga me kumbki ei saanud aru ja siis seda hetke ma korraks ei mäleta rohkem. Aga juba järgmisel avanesid kõik kuldsed nöörid ja köied ja need mehed naeratasid meile ja palusid meid sisse minna. Üle punase vaiba. Ma tundsin ennast ikka õnnelikumana kui Londoni China White'i ees, kus ei piisanud sellest, et olla blond ja from up north. Seal oli piletikassa, millest me rõõmsalt mööda jalutasime. Sest no kamoon, kui nad meid sinna valisid, siis meil jätkub ka enesekindlust mitte maksta 30-40Euri ühe peoõhtu eest. Kõik oli väga snoob ja stiilne ja inimesed olid hästi kenad ja kõik oli nii-nii pidu ja ilus ja sära ja glämm. A nice one. Me teadsime, et ML oleks meie üle väga uhke olnud. See oli nii tema teema ka tegelikult. Ja siis järsku oli kell 5 ja siis 6 ja me ei saanud üldse aru, kuhu see öö kadus. Sellel varahommikul sõitsime metrooga koju, naersime ja hängisime veel mööda Ateena tänavaid, laulisme mingeid väga naljakaid eesti laule ja tahtsime jätta armastuskirja ühe bike'i külge, mille peal me istusime ja mu roosadest stilettodest jalgu puhkasime. Siis oli kell küll juba enne 7t.

Berliin-Ateena

Kõigepealt oligi pidu. Kohe esimesel päeval. Või noh, tegelikult teisel päeval, sest esimese öö veetsin ma "mugavalt" Berliinis. Aga see ei loe. Berliinis kõndisid mulle vastu ainult hallipäised vanemad meesterahvad, kes naeratasid ja läksid portfell käes edasi. Kell oli hommikul 8 umbes. Berliinis ei kanna keegi enam ugg-bootse. Välja arvatud üks neiu, kes peale mind kohvikus ice tea'd ostis ja ta ei olnud ka sakslane, vaid inglane. Mina ostsin keskmise latte ja mul olid rohelised DKNY tennised ja roosad sukad. Igal juhul olid kõik ülejäänud inimesed üleni pruunid ja hallid ja need saksa mehed kõik musta pika mantli ja disaineriprillidega. Ma tundsin ennast nagu roosa-helesinine-roheline pulgakomm kõikide nende keskel seal. Ma ei rääkinud 24h jooksul peaaegu mitte kellegagi, kui välja arvata üks vene proua, kes lennukis mu kõrval istus, lennujaama info-naine, igasugused teenindusinimesed ja siis üks tüdruk, kes küsis mu käest, kus asub Berliinis H&M pood. Ma ütlesin, et Friedrich's SraSSel ja ta oli selle teadmise üle väga õnnelik siis. Aga see ei ole üldse põhiline. Reedel oli Ateena Fashion Week'i avamispidu. Keegi mainis juba neljapäeval, et just siis see toimub, aga ma poleks osanud arvata, et ma actually sinna võiks sattuda. But childhood dreams sometimes come true:). Me jalutasime väga stiilselt üle punase vaiba ja sammaste alt läbi ja igal pool ümberringi sebisid peamiselt musta riietunud mustade päikeseprillidega tähtsad manager'id, korraldajad, stilistid, disainerid, modellid jne. Me siis vaatasime press-room'i ja dressing-room'i ja mingisse performance'i roomi ja jalutasime selle hoone sisehoovis ja tsekkisime kleite ja kostüüme, mis sinna välja olid pandud. Kõik oli nii snoob ja nii uhke ja ilus ja stiilne, et ma oleks ennast sinna hea meelega sammaste vahele peitnud ja jäänd avamispidustusi ootama. Aga päev oli alles ja nad sebisid seal ja no teised ilmselt tahtsid edasi liikuda ja neile oli lihtsalt naljakas olla kohas, kus tegelikult üldse olema ei peaks ja kuhu meid kutsutud pole. But for me it was paradise! No seal olid siuksed suured kapid-turvamehed ka, aga ju me siis olime ka piisavalt ägedad, et näida nagu me PEAKS seal olema ja asjatama.

Ja laupäeval oli Ateena Univerity of Art arhitektide pidu. Mis oli väga bohemian. Väga palju stiilseid sneakers'i inimesi. Ma tundsin ennast seal ka nagu kodus, nagu vanasti Kopli koolis. Mõnus. Sest tänaval nad millegipärast tennistega ei käi. Ja tüdrukud eriti mitte. Endal on nii soe kliima ja nad käivad tumeroheliste jopede ja pruunide saabastega. Aga jaa jaa, ma saan aru, soojade maade inimesed tahavad ka moekad olla ja teevad +25¤juures näo, et on talv ja kannavad sügis/talv 2005/2006 kollektsioone. Ja lisaks sellele arhitektide peole oli seal kõrval kohe anarhistide pidu, kus olid ainult siuksed tumemustade juuste, küünte, huulte, pükste, seelikute jne asjadega inimesed. See polnud isegi techno pidu vaid totaalne train-music rrrrrrrronnnnnnnnnnggggg sõidabbbbb...väga hull. Aga kõik kokku igatahes oli jube lahe. Underground Athens.

Our first and last love is self-love

Ma näen täna väga hea välja:) Aga kõik muu on jumala halb, niiet kui keegi teine midagi head ja toredat ei tee ja mind ei rõõmusta, siis mul on ju ometi õigus arvata, et ma täna olen täna päris ilus. Tänaval kõndides oli ka eriti tore, sest keegi teine ei kanna enam praegu päikseprille. Kuigi päike paistab. Imelik, et eestlased arvavad, et päikseprille kantakse maist augustini ja siis kui suvi läbi saab siis ei ole vaja enam neid kanda, et siis päike nagunii ei paista ja kortse ei tule. Paistab küll ja kortsud tulevad enivei. wtf. Päikseprille võib siis ka kanda kui on sügis, kui nad on juhuslikult eriti ilusad ja stiilsed või sobivad hästi. Või kui on vaja oma silmi teatud põhjustel varjata. Ja siis need teised inimesed tänaval vaatasid mind, sest ma olin ilus ja kandsin päikseprille. Ja nad arvavad, et kui inimesel on mustad prillid ees, siis ta ei näe, et teda vaatatakse. Aga näeb ju. Mina küll nägin, et nad vaatasid mind. No ja siis muidugi need mustad pikad saapad, mille pärast ükskord üks jalgrattaga mees vastu seina sõitis:) ja pärast kui oli püsti saanud mulle veel ühe korra jalgrattaga otsa kukkus. haha. Ja kõik, mis ta tegelikult öelda tahtis oli vaid "kenad saapad!". Aga kukkus natuke naljakalt välja.

Fashionable Weekend People vol.2

BonBonis peab definitli ilus olema. Sest kõik teised on ilusad, või noh, ilu on suhteline mõiste, aga igal juhul väga väga hoolitsetud ja sätitud ja nii. Enamik neist lehvitab oma Moschino ja DKNY ja Guessi käekottidega, kannab AJd (Armani Jeans), Cerrutit, Gianfranco Ferret või Lagerfeldi. Või siis mida iganes, mis kannab mingi eksklusiivse brändi kirja. Mis tegelikult ei ole üldse nii oluline, kuid oluline on see, et teatud märk või kiri paneb neid kohe omasse kasti. Mõned neist on stereotüübid. Õnneks mitte kõik. Mõnel neist on ainult kest. Mingisugune sõnumit kandev 25 000 kroonine koorik ümber, mille kohta ta väidab, et need on kallid riided. Imelik. Osa neist inimestest on selline... ee... lahtimõtestamata kontingent. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin lahti mõtestama. Ikkagi poolavalik ruum ju.

Samal ajal kõnnivad tänaval inimesed, kellel on teksade tagumiku peal kiri Jeans. Wtf? Lihtsalt Jeans. Ja siis mõnel inimesel on pluusi peal Original. Hämming! Või jope krae peal sõna Fashion. Aa, mismõttes??? Miks? Miks? Miks on nii, et mõni kiri on eriti seff ja siis näed mingit täiest nonsenss kirjaga pluusi ja ahastus tuleb peale, sest kamoon, mida sa õieti selle pluusiga öelda tahad, millel on kiri Original, või oK (as cK as Calvin Klein)? Ma ei tea, see ei kõla siin nii hästi üldse praegu. Ma võiksin sellest päris elus pikalt rääkida, oleks äkki efektsem. Ja võibolla sa saaks siis naerda, kuidas mind siuksed asjad ajavad silmi pööritama kui mõni inimene käib suve lõpul suusajopega, mille ta on endale pükstessse toppinud, pluss püksid on kukekad. iiiuuu-iiiiuuuu-iiiuuu. Kutsuge (moe)politsei! Aga võib-olla on piraatkaubandus seotud kultuuriummistusega(culture jamming), mis meeldivalt irooniliselt jäljendab kõiki neid üli-üli-superbrände. Ei tegelikult see oleks liiga hull. "Fake-bränd-industry" on igal juhul nõme! Ja "original-bränd-industry" on lihtsalt hea äriidee ja ei midagi enamat.

Aa, ja siis veel tarbimishulluse tipptunnid Hullud Päevad ja Osturalli ja Mammutipäevad ja mai tea mis päevad veel. Need näevad välja nagu grillfestivalid või rahvalikud simmanid või õllesummerid. Õudne! Ja tegelikult on need vist ka täpselt nende ürituste sihtgrupile ka mõeldud. Kes ütleb neile, tule mõistusele!

Ma lähen vahel ikka täitsa keema.Tallinn mõjub Tartu kõrval peaaegu metropolina. Kuigi Tartu on tänu Uuele Kaubamajale aka Tallinna Ülikoolile aka Valgest Lateksist Vannitoale ka nüüd juba wannabe Tallinn wannabe Metropol. Pealegi, minu arvates oleks nad võinud teha selle tuhmist kullast.

Mul oli nädalavahetuste suhtes ka õigus, mõned on Sellised ja mõned ei ole. Ja mõlemad võivad olla superluks! Everlasting pidu mööda kõige stiilsemaid klubisid ja baare ja 7h-shopping ja kohvik ja ofkoors, esmaklassiline ropp huumor, drinks, dancing, häng, trendikad inimesed, draamad, rõõm ja kurbus ja almost liiga palju inimsuhteid, mida händelida. Väga palju emotsioone. Mida suurem linn ja rohkem inimesi ja rohkem kõike kõike kõike, seda vähem iseennast. Igas mõttes. No more of Yourself, but Everyone else.

Tsiteerides iseennast: "Olles jälle mina ise, lähen ma nüüd magama, sest jalad valutavad tänu seitsmetunnisele väga pealiskaudsele shopingule, mis ei hõlmanud pooltki neist poodidest, kuhu ma oleks tahtnud jõuda, pooligi neist asjadest mida ma kavatsesin ja ei kavatsenud osta, omandades liiga suure summa enda ja ema raha eest "Oh-aga-mul-on-ju-tegelt-seda-ka-vaja" asju ning ka selle pärast, et ma ei saanud osta uusi saapaid, sest ühe ja sama paari saapad osutusid olema erinevat värvi. Headööd." Tervitage moejumalat ja moekuningat ning valige homme kandidaat nr.rahakriis.