Smart vs casual

Rõivastumine piirab, või vastupidi vabastab inimest igal tema sammul. See, mida inimene endale hommikul, pärastlõunal või õhtul selga paneb, mõjutab tema käitumist ja olekut tõenäoliselt terve selle aja kui ta vastavates rõivastes on. Vastupidiselt stereotüübile ma ei ütleks, et ülikond või kostüüm piirab ja teksad vabastavad. Ühest küljest ülikond/kostüüm jah piirab käitumast labaselt, lärmakalt, ebaadekvaatselt, liiga humoorikalt, rumalalt, mõtlematult..., teisest küljest vabastab see kohtustusest olla ‘tavaline inimene’ – vabastab väljendamast ja esindamast iseennast kui isiksust, ühte ja ainsat eksemplari, vabastab sellest ei-tea-mida-peale-hakata vabadusest. Ma ei väida, et ülikond raamistab ja matab isiksuse, see võib vabalt anda ka sära ja joont juurde, point oli stereotüübile vastuvaidlemises. Samamoodi ei saa öelda, et tõmbad teksad ja jalga ja tunned, kuidas kontorirotist sai vaba hing. Ei-ei, tõmbad teksad jalga ja surud ennast võibolla rohkem raami kui kostüümis – oled nädalalõpu, vabaaja, maa vms kunn – aga kui vabam rõivastumine eeldab ka vabamat käitumist, siis see vabam käitumine ometi satub olema mingit liiki, mingisse kasti mahtuv tegevus, see sinu vaba-aja-imago piirabki su tegevusvälja. Et kui sul on hirmkallid disaineriteksad, siis sa ju teatud kohtadesse ei lähe ja teatud asju ei tee? Kuigi rõivastuses kehtivad pigem stereotüübid kui neile vastuväljamõeldud faktid, tuleb mõnikord tunnistada, et ülikond siiski piirab ja teksa vabastab. Kontorist suvilasse noh.

Kvaliteetaeg

Käisime Multikategelasega Udupeenes Restoranis tähistamas. Ootasin seda juba mitu päeva ja kujutlesin, kuidas ma ennast üles löön ja päev otsa kodus sättimisele pühendun.

Reaalsus oli reaalsus ja tund aega enne kokkulepitud kohtumist Raekoja platsil olin ma alles lõpetanud sotsiaalse turunduse kompendiumi lugemise ning hakkasin kiirustades sättima. Õnneks teadsin täpselt, mis ma selga panen. Juustel oli muidugi suht ükskõik, mis ma nendega teha üritan ja ma loobusin lõpuks. Istusin autosse ja avastasin, et tänane outfit minu Kit’iga kohe üldse ei sobi (noh, et kui juba Udupeen Restoran, et äkki oleks pidanud musta takso tellima). Hirmkõrged ja –ebamugavad (aga hirmilusad!) kingad muidugi ei olnud ka absoluutselt mõeldud pedaalide vajutamiseks.

Vabakal peale parkimist kohendasin korraks kleiti ja vaatasin autoaknalt enda peegeldust. Justkui sobis – aga – juba esimesed 20 meetrit neil kingadel tippimist tegid põrgupiina, niiet esimene peatus oli enne Stereo ette jõudmist. Siis avastasin, et aluskleit ronib mööda keha aina kõrgemale ja kõrgemale ja läbi heegeldatud kleidi pealmise osa võib vabalt mu tagumik ka juba tagapool kõndijatele näha olla. Teine peatus Stereo tualetis. Kolmas peatus oli kokkulepitud Raekoja platsil.

Multikategelane nägi imehea välja. Kuigi tal juhtus ka reaalsus ja viigipüksid olid vales linnas. Õnneks oli seal restoranis teisigi teksadega (aga vähemalt pintsakuga). Elu nagu filmis. Muide, keegi, kes käis ka hiljuti deidil, mis oli juba ammu kokku lepitud ja kauaoodatud juhtus ka reaalsus ja kauaoodatud deidist sai lähme-juba-ruttu-mul-on-kõht-tühi deit. Igaljuhul, aperitiivi baaris oma vabanevat lauda oodates võtsime mojitod, mis maitsesid täpselt sama hästi nagu Angeli omad. Ja see juba on midagi. Seejärel compliments from the chef (pisut liiga oliiviõlised oliivid, tomatid ja seened), eelroaks tomatisupp pestoga (ainult natuke nagu vedeldatud ketshup), bruchetta(superb) ja siis juba põhiroog: grillitud lõhe imeheade lisanditega ja Multikategelasel part sama imeheade lisanditega, eks? Teenindus oli hea, ja õnneks mitte liiga püüdlik, vaid täpselt sobiv. Ja tegelikult, hoolimata toidust ja muust, mis sel puhul võiks huvitada, pean ma tippsündmuseks seda restoranikülastust üleüldiselt ja Seltskonda. Aeg võikski nii kvaliteetne olla. Kogu aeg.

Peoplewatching II

Allpool kirjeldatud kursusele minnes ning õppehoonesse astudes tuli minu taga üks keskmisest värvilisemalt ja väga hästi riietatud blond tsikk, kes astus välja mini-tugitoolautost Smart ja hüüdis juhile järele: “Ma helistan siis kui meil lõuna hakkab!” Selge. Ta läheb samma kuhu minagi. Ma ei tea, kas ta teadis täpselt kuhu minna, või tuli minu järel (mul olid ka keskmisest erinevad riided seljas, kuigi üldse mitte nii udupeened), aga samas klassiruumis, samas pingireas ja isegi ühe tühja tooli vahega istusime lõpuks kõrvuti. Ülejäänud inimesed mulle esialgu silma ei torganud ja kedagi erilist ära ei tundnud. Välja arvatud suure kaubamaja kunstiline juht, kes tagasihoidlikult end tutvustas, et “tegeleb seal moeteemadega”. “Milline kergendus, et kõik ei ole kilekotid”, mõtlesin, sest ega ei või teada – minul olid selle kursuse suhtes kõrged ootused, aga oleks võinud olla ka täielik saast. Teine inimene, kelle peagi tuvastasin oli ühe kohaliku kuuma tibibändi liige. Ma alguses õudselt kahtlesin, kas see on tema, sest ta tundus lühem, kõhnem, prillidega, ilma meigita ja nägi kenam välja kui sopaajakirjanduses. Seltskond oli üldiselt kirju ja mõned seal väga kummalistel põhjustel. Nende riietumisstiil oli suuremas osas tavaline või mõne trendika detailiga rikastatud. Oli tädilikke seelikuid, Seppälä sametjakke ja suvalisi tibi toppe. Aga oli näha, et omal moel oli igaüks püüdnud selga panna midagi, mis tema moe(teaduse)huvi väljendaks. Iseasi, kui hästi see õnnestus. Igaljuhul, kas lähedase asukoha või tõelise silmatorkavuse tõttu jäi minu lemmik-sala-analüüsitavaks Rikas Tsikk. Ääremärkusena ma ütleks, et see, et ma tihti kalleid disainerbrände mainin ja neid kandvaid inimesi jälgin, siis see tuleneb sellest, et igal pool kohtab palju inimesi, kes endale firmasilte külge riputavad, ometi suur osa neist on pärit tänavalt, turult või mustade Aafrika meeste pampudest. Ometi ihaldatakse neid ja arvatakse, et see teeb parema inimese. Ja minu salahobi on neid märke otsida ja lugeda ning aru saada, mis on feik ja mis mitte. Üks moeteooria väidab (tegelikult on see iseenesestki mõista), et kallid disainerbrändid näitavad tihti inimese sotsiaalset kuuluvust ja klassi ühiskonnas. Madalamad klassid püüava end märgistades kõrgemaid jäljendada. Teatud piirides võib sellele vastu vaielda, aga jäägu see praegu. Mul jäi ju Rikka Tsiki kirjeldamine pooleli. Rikas Tsikk(32) nägi välja väga väljapeetud, elegantne ja kallis. Näo ilmete ja kehahoiaku poolest ning mõnel määral ka kõnemaneeri poolest meenutas ta mulle ühte minu kunagist kergelt naiivset, kuid ülipüüdlikku trendikat seltskonnalõvist sõbrannat. Võibolla mõnes asjas pisut rumal, aga elus edukas. Rikkal Tsikil oli roosa D&G käekell, Juicy Couture’i kott, kirju Moschino jakike, samas stiilis kõrged tikk-kontsaga kingad, teisel päeval kollasest krokodilli nahast stilettod, D&G vöö, Burberry patsikas (olgugi, et scrunchy), vähemalt kolm hambakaunistust ja pärlitest kõrvarõngad. Moe- ja elustiili ajakirjade klassikaline ideaal. Esimesel päeval kirjult elegantne, teisel plikalikult ja trendikalt röövlitütar Arabella. Elab juba 14 aastat Saksamaal ning oli abielus aadlikuga(!). Rikas Tsikk on tegelikult udupeen proua, kellele lihtsate inimeste huvid ja mõtted korda ei lähe. Eestis ei shoppa ta tõenäoliselt kunagi. Sel kursusel oli ta vaid AP-de saamiseks ning igasugused moeteooriad kõnnivad temast tulevikus kauge kaarega mööda, aga selliseid on kuradi hea analüüsida ja teistega võrrelda. Kuhu ma jõuda tahtsin? Sinna, et erandid jäävad meelde – huvitavamad, väljapaistvamad ja säravamad. Rikas Tsikk oli mu lemmik seal kursusel. Millega siis veel tänavapildis ja suure rahva seas esmapilgul silma paista kui rõivastumisega?

Fashion science course

Lisaks sellele, et ma sotsiaalteadustes olen kõrgesti haritud, olen ma nüüd väärinud saama ka “Riietuse ja moe sotsiaalpsühholoogia” kursuse läbimise tunnistuse, mille üle ma rohkemgi uhke olen kui mõnede muude asjade üle üldse kokku. Kaks päeva riietuse- ja moealaseid baasmõisteid, uurimismeetodite ja uurimisvaldkondade, riietuse funktsioonide ja moe teooriate loenguid möödusid nii kibekiiresti, et teise päeva lõpus klassist lahkudes tundus mulle nagu ma oleks suu ammuli 48h järjest lihtsalt kuulanud ja ammutanud, mõelnud ja sõna sekka öelnud. Ahnelt imenud endasse teadmisi, mida ma siiani mitte kusagilt mujalt pole saanud – kontekstuaalne lähenemine riietuse uurimisel, riietus ja mina pildi areng, riietuse tajumine, riided, roll ja staatus – ja seda kõike mitte mingil roosa-manna-eputrilla-kuidas-olla-moekas moel, nagu mõned moe ja turundusealased koolitused kipuvad olema. Vaid ikka tõsiteaduslikult (sotsiaalteadused on soft eniveis, aga see mõjus nende softide seas suht kõvana isegi ma ütleks) ja empiirilisele materjalile toetudes.

Rõiva ja moeteadlaseks pürgimine ei tundu enam nii utoopiline. Aint’, et ma pean selle kavalalt meedia/kommunikatsiooniga siduma. Igatahes, see kõik võib kõlada uhkemalt kui tegelikult on, aga...

Poodides on juba sügis

Pärast hilishommikust kohvitamist Multikategelasega ja kohtumist ühe klassiõega ja ühe erilise K-ga ja pärastlõunast kohvitamist ja algaja gurmaani kokkamist otsustasin ma jätkata suvele omast kergemeelsust.

Itaalia

Puuviljad? Ei. Butafooria. Kallid disanerkotid? Haha. Kindlasti mitte. Seevastu 20 aastat ehtsat Dolce&Gabbanat (20 Years of Dolce&Gabbana).

Food, football, fashion - all pleasure and nothing else

Täna saab läbi viis päeva kestnud Rooma moenädal. Homme sõidan mina Rooma. Nägema, kuidas just on läbi saanud üks aasta tähtsamatest moesündmustest ning kuidas itaallased jalka MM-i võidu üle ikka veel pidutsevad. Itaalia reisijuht ütleb, et toit ja jalgpall on sealkandis A ja O - itaallased elavat mõlema nimel. Kui mitte kõrgemale siis kolmandaks asetaksin mina küll Itaalia rõivadisaini. Moenädala korraldajafirma sai nii moraalset kui majanduslikku toetust peale Itaalia valitsuse ka presidendilt isiklikult. Mõelge milline au ja tunnustus. Eestis ei juhtuks seda kunagi. Samamoodi nagu minu hea sõber ei saaks kunagi Briti Elle'i peatoimetajaks. Aga mõistetav - moetööstusel on Itaalia ekspordis tähtis koht. Itaallastele on oluline trükkida rõivasiltidele made in Italy. Ja neil on põhjust ka - mäletate neid imelisi 3-D Moschino kleite, mis Torino olümpial riikide nimesid kandnud preilidel seljas olid. Neid kleite valmistati 89 tükki - igaüks tõeline meistriteos ja haute coutoure'i musternäidis. Riik, kus on sündinud Giorgio Armani, Nino Cerrutti, Gianni Versace, Elsa Schiaparelli, Gianfranco Ferré, Guccio Gucci, Miuccia Prada, Pierre Cardin, Dolce & Gabbana, Salvatore Ferragamo, Valentino Garavani, Franco Moschino... kadestamisväärselt inspireeriv peab see maa olema!

Peace. The Green one.

Vähe sellest, et inimesed (mina) on nii hullud Asjade Inimesed (mina) – ostavad poest kraami kokku ja nii... aga inimesed tassivad endale koju ka pool loodust ja mõtlevad esialgu, et on jube ägedad (jälle mina). Viskasin just ära suure kausitäie kive. Ma olen oma suure kortermaja koju tassinud loodusest kive (miks ometi), et need siis ühel heal päeval ära visata. Mäletaks ma siis vähemalt, kust iga kivi pärineb, aga kaugel sellest. Igast väga erilisest ja unustamatult ilusast kohast olen ma koju toonud ühe või kaks kivi, millest tänaseks on saanud kivihunnik (nüüd ma mõistan väga hästi, miks eksootilistest kohtadest ja soojade maade paljudes randades on kivide ja muu kraami korjamine keelatud - turistid on ju täielikud idikad. Viivad endale looduse ilu koju ja loodusele ei jää midagi). Ja saabunud ühtlasi ka päev, kui kivihunnik kivist majade magalarajooni aknalaual ei tundu enam kuigi äge. Ega ilus. Ega eriline. Ühtlane hall mass ja raskus aknalaual. Kivid ei ole üldse tänase päeva põhiteema. Vaid see, et minu toast sai ladu. Alates tänasest hakkan ma asju ära kaotama. Risaikling tundub jube keeruline, et peab viitsima ja mõtlema. Prügilat toita on sada korda lihtsam. Või mugavam. Või kiirem. Nagu ikka Tallinnas asjad käivad. Mugavus, laiskus ja raha on need, mis lasevad asjadel kuhjuda. Ja mitte palju raha, vaid mõttetu hulk keskmistes summades raha, mille eest ei saa suuri asju, aga palju väikeseid. Let’s hate it. Ahjaa, viimasel hetkel sain endal sabast kinni ja tulin hiilgava idee peale ülalmainitud kivihunnik mitte ära visata, vaid õue tagasi visata. Kahjuks mitte nende kivide päriskoju, aga vähemalt õue. Puistada metsa alla või teiste kivide juurde või randa või... miks ma peaks need prügimäele saatma. Rumalusel ei ole piire. * Ostuvaba kuu letsgo.

Super Super Supernoova 2006

...oli nagu alati - Super. Kui sinu elu on korvpall, on kindel, et peale otsustavat mängu on järgmise päeva kõikide lehtede ja portaalide esilugu korvpallist. Aga kui sinu elu on moekunst, siis kus on kõik suured pealkirjad, fotod ja ürituse täpne kirjeldus järgmisel päeval? Kus need kohad on? Ja kus on need kirjutised kõik? Ometi on Eesti täis tsikke ja noori poisse, kelle elu eesmärk on väljanägemine ja mood ja kunst. Shoppamine on ajaviide ja meelelahutus, see on elu must be osa. Miks ma ei näe juba täna löövaid pealkirju ja glamuurseid fotosüüdistusi ühelt vähestest Eestis toimutalt red-carpet-eventilt? Kui ma poleks peale kahte Cuba Libret ja maasikamargariitat olnud piisavalt konditsioonist väljas, oleksin ma tahtnud sellest juba eile kirjutada...

Estonia kontserdisaalis oli nii palju ilu ja glamuuri ja korralikku moemaailma sära, nagu ühel moeshowl olema peab. Kõik inimesed olid seal. Vähemalt need, kes tahtsid ennast näidata ja teisi näha.

Umbes viis minutit peale seda, kui ma mõtlesin Helenale saata sõnumi, et "täna õhtul mitte ühtegi kilekoti-inimest", selgus, et noorema kategooria põhiprobleemiks olid öko- ja igasugused keskkonnateemad. Vähemalt pooled kollektsioonidest kasutasid ümbertöödeldud kilet, heegeldatud kilet, taaskasutatud küpsise, kommi ja muid pabereid, maalähedasi materjale ja prahti meie ümber. Hoopis noored kunstnikud olid sellel õhtul kilekoti-inimesed. Õnneks tegid nad seda suhteliselt stiilselt. Need kümme kollektsiooni olid armsad - täis helesinist lootust päästa maailm kõige kurja käest, tekitades külmavärinaid nähes imeilusaid hiina või jaapani paberist tehtud kostüüme. Nad väljendasid mässumeelsust ja looduslapselikkust propageerides alternatiivseid rõivaid ja materjale. Ühest küljest oli see nagu flashback 90ndatest kui kõikidel koolimoeshowdel skoorisid auguliseks lõigatud mustad prügikotid. Teisest küljest oli nähtud kümneid kordi rohkem vaeva ja mustadest prügi- ja kollastest hullude päevade kilekottidest oli asi kaugel. Thanks for that.

Aga ma mõtlesin, et kui zhürii finaliste valis, kas nende soov oligi näha, milline on noorte tõlgendus öko-moest, mis igal pool maailmas on nii hot hot. Või oli see juhus, et 10st umbes 7 kirjeldasid oma kollektsiooni tutuvustuses, et kasutavad alternatiivseid materjale või valmistamise tehnikaid. Ja miks see noortele oluline on? Just siin ja praegu.

Vanemas kategoorias ei olnud selliseid almost sotsiaalseid sõnumeid. Mulle meeldisid vanema kategooria küpsed visioonid ja ülikorralik õmblustöö. Ja üldse kõik - ilu ja sära ja glamuur ja inimesed ja muusika ja need külmavärinad ja koht ja. I loved it, I loved it, I loved it. Ja Aldo Järvsoo järjekordne triumf. Võibolla isegi mitte mitte sellepärast, et mulle oleks tema kollektsioon kõige rohkem meeldinud, aga mulle meeldis tema võit. Ja suhtumine ja teadmine, et seal taga on tõeline talent. Ja see hetk kui laest hakkas sadama sätendavaid litreid ja värvilisi helbeid. See oli tõeline Moepidu, kus pidu inimestes enestes kestis varaste hommikutundideni...

PS! Peale seitset tundi killer-kontsasid, armastan ma neid kingi ja olen nõus kandma lihtsalt 200%-lise visuaalse naudingu pärast.

Kui sa oled Bränd

Kõik maailmakuulsad moekunstnikud, kes kasutavad oma nime kõikidel oma loodud toodetel, peavad olema 1) väga uhked oma nime üle; 2) iseenda üle; 3) kõikide, ja ma mõtlen, KÕIKIDE, oma ja oma disainerite loodud esemete üle. Ma mõtlen, et... kui sul oletame, et on oma kollektsioon, või isegi terve moemaja, siis sina, sinu meeskond ja sinu sihtgrupp, peavad tunnetama SINU NIMEGA asju kui sulle/teile/neile loodutena. Noh, sul endal ei ole väga raske oma nimega elada, eks. Kõik inimesed elavad oma nimega. Aga sa pead elama oma nime ja iseendaga kui kaubamärgiga. Brändiga. Sinu nimi ja sinu bränd on visuaalne pilt inimese peas sellest, milline on tema ideaalmaailm. Kui sa oled lemmikbränd. On vist palju lihtsam olla Dolce & Gabbana kui Diane von Furstenberg. Mõlemad on umbes sama kuulsad ja edukad. Ja mõlemad on nii brändid kui inimesed. Dolcet & Gabbanat on aga kaks -kas nende vastutus omanimelise brändi ees on väiksem? Nad on mehed ka. Diane von Furstenberg on naine, ja teda on üks. Mõned inimesed jõuavad tippu üksinda. Mõned alustavad ja lõpetavad koos. Kui sa lööd oma nime pitserina mantlinööbile ja mansetinööbile ja vööpandlale ja kotilukule, T-särkidest, teksadest ja jakkidest rääkimata, siis sa pead olema ikka f'king tugev ja enesekindel. Mõned asjad on koledad ja neid tahaks tomatitega loopida. Mõni inimene on sümbol jah. Päris Hilton on väga uhke selle üle, et ta on bränd. Aga palun! Ole ka! Sest isegi kui mina ei paneks oma nime tõsikoledatele asjadele, siis selle tõsikoleduse üle me võiksime vaielda kuni järgmise hooajani.