Võõrad suled e. kleitide paradiis

Viimaste nädalate moesõna "jätkusuutlikkus" avab enda uue dimensiooni ka kostüümilaenutuses. Milleks osta endale järjekorde pidulik sits-sats, mida saab heal juhul kanda kaks korda, kuna igal pidulikul puhul tahaks ju nii väga midagi ilusat ja uut.

Nimelt seadsin ma sammud Musta Luige kleitide ja kostüümide ja kõikvõimalike ja -võimatute rõivaste paradiisi, et end kaheks õhtuks võõraste sulgedega ehtida. Teate, see oli imeline kogemus - 19. sajandi printsessikleidid, 20. sajandi KÕIKIDE KÜMNENDITE erinevad stiilivoolud, paraadmundrid, looma-, narri- ja meremehekostüümid. Sobrad pärlisahtlis ja keerutad ennast peegli ees, küsid nõu kui tarvis ja sõidad kleitide ja kostüümide pilvel ühest kümnendist teise. Päriselt, reaalajas. Silme eest jooksevad läbi mustvalged filmid, (moe)ajaloo raamatute pildileheküljed, 20. sajandi alguse revolutsioonilised aastakümned Coco Chaneliga, naiste korsetist vabanemisega...

Oleks vale arvata, et shoppamise vältimine on ainuke võimalus võidelda massi- ja kiirmoe tuuleveskitega. Oleks ka vale arvata, et sekond händist omale hilpe soetades ollakse kõige ökomad. Ilmselt ei olegi olemas kõige-kõige õigemat viisi väljendada oma põlgust uute ja üha kallimate, samas siiski kiiresti moest välja minevate rõivaste suhtes. Võibolla ei ole selleks isegi vajadust, ega üks inimene üksinda kõiki kiir- ja massimoe asju ju ära ei osta, seda tehakse ikka kollektiivse surve ja kiiresti muutuvate trendide tuules, mugavuse ning võimaluse pärast - "aga ma ju saan seda endale lubada". Endale jah, aga kas sa saad ka maailmale lubada nende mõtetute hilpude kuhjumist?

Mitte iroonia pärast vaid siirast soovist olla kaunis, aga säästlik, ajendatult proovisin ma selga kõige imelisemaid pitse 1920ndate ja 30ndate stiilis, kleite, kübaraid ja sulgesid ja laenutasin endale kaks komplekti pidurõivaid, mida ma omada ei tahakski, kappi rippuma ja südametunnistust piinama. Ei, tänan, mul pole kapis ruumi, ega hinges soovi omada neid ühe-õhtu tualette!

Edit. Raske südamega lugesin kirja, milles teatati, et peo stiil on muutunud - ma ei lähe ju 1920ndate lilla-hõbedase narmaskleidiga must ja/või femme fatale peole. Mõtelge, kui ma oleks endale selles stiilis rõivad ostnud, milline rumalus see oleks olnud. Aga millise kergemeelsuse ning kiirusega inimesed tänapäeval oma arvamust, ideid ja stiili muudavad! Oh.

Loo mõte peitub sellest hoolimata kostüümilaenutus(t)e geniaalsuses, laheduses, mugavuses ja ägeduses. Enne tavalisse või sekond händi minekut on kõige esimesena mõtet just sealt läbi astuda. Ja hoia selle eest, et mõnda karnevali või muu plastmass-pudipadi poodi lähed. Võeh.

Puhkusesoovitus Rakveres

Arvestades, et Eestimaa suvel ei saagi alati rannaliival peesitada, päikese käes ennast soojendada ning kuuma päikese eest merre sukelduda, tuleb teinekord kasuks kui panna tähele olemasolevate ning äsja avatud uute aastaringselt suvemõnusid pakkuvate kohtade reklaame.

Rakvere suudab alati positiivselt üllatada - Muusas kirjutati temast kui Eesti innovaatiliseimast linnast, seal toimuvate lahedate ürituste (Baltoscandal, pungi laulupidu jne) ning arhitektuuri poolest, eelmise aasta alkoholivaba mojito sohvabaaris Turuplatz maitses siiani mäletamisväärselt hea, ning terve keskväljak meenutab mulle hullupööra Soome Lahtit. Seekord käisime ükspäev uues Aqva SPAs.

Minu jaoks tekib igasugune veekeskuse või SPA võrdlusmoment muidugi eelkõige tavaliste Tallinna ujulatega, mida ma tihti külastan ja igal teisel korral avastan end mõttelt, et vihkan ühiskasutatavaid basseine, saunasid ja veekeskuseid ja edaspidi käin neist suuuuuure kaarega mööda, püüdes leida selliseid ujumiskohti, kus pahad karjuvad lapsed ei tormaks ülehelikiirusel ühest ujulaotsast sauna, ei plärtsataks mu kõrvalrajal pommi hüpata, ei korraldaks risti üle radade sukelumisvõistluseid, ei karjuks ühest saunast teise "Diiiimaaaa, babushka turak!". Kus vanamutid ei pissiks basseini, ei demonstreeriks oma varbaseeni dushi all kandu hõõrudes, saunas surnud nahka küüne alla koorides ja kuldhammaste välkudes vene keeles Eesti riiki taga rääkides. Kus üleüldse ei karjutaks, räägitaks nii kõvasti ja ei joostaks nagu ADD people. Uskuge mind, tavaline ujumaskäik võib teinekord lõppeda sellega, et on vaja minna kuskile SPAsse sellest kisakõride-suplejate-vanamuttide traumast taastuma. Mul pole absoluutselt midagi laste ega vanurite vastu, juhul kui nad näevad ise ja näitavad välja sellises hügieeni- ja keha-priivatses kohas nagu avalikud veekeskused ja ujulad, esteeti enda sees. Mitte ei lase välja endas peituvad looma.

Rakvere Aqvale lisab plusspunkte 25 meetrine vähemalt kuue rajaga korralik ujula, kus meil oli luksus keset päeva omada mõlemal tervet oma rada ning seal endaseatud eesmärki läbi ujuda, ning seejärel vaiksetesse või siis vähemalt sõbralikesse saunadesse ennast unustada, või supermõnusatesse erinevatesse basseinidesse hüpata. Mõned uued SPAd (raske on neid kohti kuidagi nimetada, kuna otseselt SPA teenuseid erinevate hoolduste näol ma pole kasutanud, kui saunad ja mullivannid sinna hulka ei kuulu; kuigi SPA efekt on sellistel rahu ja vaikust ning ülimalt head kvaliteeti pakkuvatel headel veekeskustel küll) ei arvesta, et inimene, kes tuleb veemõnusid nautima, actually ka ujuda tahab. Ma näiteks ei suuda minna ujuma niimoodi, et ma lihtsalt paterdan põlvini 35-kraadises vees ja ligunen seal kaks tundi ja siis lähen aurusauna. Minu väike paradiis - SPA koos ujulaga!

Lisaks heale, sõbralikule ja eestikeelsele miljööle oli Aqva interjöör ilus ja jättis kvaliteetse mulje. Seinasuurused akvaariumid, mõnus valgustus ja veeseinad hotelli poolel ning väikestest kividest laotud basseinid ja saunad kombineeritud korgi- ja puidudetailidega. Sisekujundus jättis nii kujunduse kui ehituse tõttu läbimõeldud ja kvaliteetse mulje. Kui ma viimati Kalev SPAs käisin imestasin ma nii paljude asjade üle - näiteks see, et miks on mingi bassein just sinna paigutatud, kus ta on, ning kuidas täpsemalt on mõeldud selle või tolle veejoa all istumine või seismine, kuna selleks puuduvad igasugused loogilised lahendused. Mõtlesin, et see, kes tolle asutuse projekteeris, kas ta ise ka kunagi selle mõnusid enne läbi proovis või kust on eeskuju võetud, et kõik nii ebaloomulik ja ebapraktiline on. Rakveres tundus kogu kupatus väga loogiline ja kasutamiskõlblik. Mitte ainult vaatamiseks, nagu nii mõnigi Tallinna-asi, et see koht on tõepoolest mõeldud INIMESTELE, et seal on hea ja mugav.

Minu kui unistaja-veelembe idüll on muidugi see, et Haapsalus Thalasso SPAs saab basseiniäärel jalgu kõlgutades vahutavat või vaikselt sillerdavat merd vahtida ning Karupoeg Puhhi kombel mõtteid mõlgutada ja omaette ümiseda, kui just basseini troopika-funktsioon parajasti ei tööta ning müristamist, välku ja "vihma" kaela ei vala. Seejärel värvi-, soola-, infrapuna ja mis kõik veel saunades Tiibeti muusika saatel ennast Aasia mägikarjamaadele kitsede ja sarvemängijate juurde unistada.

Kui võtta kokku kõik Tallinna ujulate veidrad küljed, on mõistetav miks ma nii väga naudin Rakvere ja Haapsalu supermõnnasust.

Stockholmi ostutänav öösel

Inspiration

Selvehallide lood

See sissekanne on pühendatud kadrib-le ja tema seiklustele Selveri Laadapäevadel. Ma polnud kunagi varem Laadapäevadel käinud, kui välja arvata see kord kui ma seal ükskord peale doonoriks käimist minestasin. Suurt midagi peale selle, et mulle tagaruumist infoleti kutse peale leibade-saiade rea vahele kondinõrkuse leevendamiseks tool toodi, ma ei mäleta.

Esimene mulje väravatest sisse astudes klappis täitsa täpselt kadri kirjeldusega kaubakuhilatest ja seal vahel saalivatest hiigelsuurte kärude ja vankritega ostlejatest, kes mind igast ilmakaarest eest- või tagant kiiremini liigutama sundisid, kuna neil oli tingimata vaja just sellest minust 30 cm vasakul asuvast põhjatust kastist endale tselluliidikreem soetada või minu valitud marsruudil ennast ette pressida. Äkki jõuan veel enne selle odava kummikommipakini. Esimese poole minuti jooksul tuli mul kopp ette ja ma otsustasin, et ka minu poolest võivad pooled ärid kärsata, aga kilekottidega "kaunistatud" sadu meetreid pikkades kastilaadungites ma tuulama ei hakka ning kohe kindlasti ei ole mul täna vaja uut plastmassist kärbselappi või kahtekümmet nõudepesusvammi, liiatigi veel kümmet paari valgeid sokke ega havai mustriga hiina laste poolt näpud verel kokku traageldatud ujukaid (milline draama eks).

Kunagi meeldis mulle väga Selveri tunnuslause Eestimaise toidu või tooraine kohta. Mõtlesin, et milline julgus! Ja et võibolla oleks ma nõus isegi maksma rohkem ökoloogilise ja Eesitmaise toidu eest, kui välismaise ja keemilisema eest mujal poodides. Ilmselt on see mälestus vaid hale mineviku vari, või sain ma millestki väga valesti aru, kuna praktikas ma seal eriti ei käi ja selle tunnuslause elluviimisest pole ka kippu ega kõppu.

Ma olen vajadusel valmis oma maitse-eelistusi muutma ja arusaamasid ümber korraldama. Näiteks mõtlen, et noh, nüüd hakkab meeldima, aga kui "Kook Annelis" on üha haruldasem leid, ei müüda sellist sidrunimahla, millega sobiks Margariitasid teha, ega ka seda ananassimahla, mida ma täna osta kavatsesin, siis mind enda poole küll ei võida.

Võibolla peaks olema tänulik suurtele poodidele, kes igasuguseid imelikke allahindlusi välja mõtlevad (a la Rimigratsioon - wtf?), eriti täna, kus on majanduslangus ja inimesed peavad säästma ja poed annavad neile mingil määral osasid asju odavamalt saada, aga hallooo, minu arvates on suured selvehallid juba ammu turu-mainega, kuna nad selliseid kilekotihõngulisi kampaaniaid korraldavad. Mitte et mul oleks hirmus palju raha, et soovida oma oste mõnes eraklikus kahe kliendiga gurmaanikaupluses sooritada, kuid minu meelest on sellised hooajaallahindlused ikkagi veidi labased.

"PARIM ENNE" KUUPÄEV MOEÄRIS

Vaatasin televiisorist ühte Milano Fashion Week'i sügis/talv 2008/2009 moeetendust ja mõtlesin, et mille jaoks on üldse vaja igale poole toppida see märgistus 2002/2003 kevad/suvi jne. Kõik teavad, et järgmiste niiöelda "hooaegade" kollektsioonid on juba ammu ette tehtud ja teada ning et meediasse paisatakse nad vähemalt pool aastat varem. Siis kui kõik alles bikiinides ringi lasevad hakkab meedia kaudu inimeste teadvusse vaikselt imbuma, et kohe-kohe on vaja omale karusnahk ja pruun mantel soetada.

Kui esialgne mõte, et kaotage-need-ajamääratlused-ära, oli lahtunud, mõtlesin, et okei - disaineritele endale on tõepoolest arhiveerimise mõttes ja oma töö ajaloo suhtes oluline uus kollektsioon kuidagi märgistada ka ajaliselt ja sesoonselt.

Tavalise inimese jaoks ei ole seda aga põhimõtteliselt vaja - muidugi, seda on vaja moefriigi jaoks, kes mõnda inimest põlastavalt passib, kui juletakse kanda paar hooaega vana rõivaeset. Üldiselt on see aga sotsiaalne konstruktsioon - moeäris pöörlevad rattad kiiresti ning osadel disaineritel on pidevalt tuli takus, et mõned kollektsioonid aastas välja lasta. Seda nõuab esiteks sissetöötatud ja nagu õlitatult toimiv süsteem, mida dikteeritakse modernse (ärgem unustage postmodernseid ja post-postmodernseid arusaamu) arusaama kohaselt endiselt Pariisist, kus on must-valgel kirjas, millised disainerid kuuluvad moe-kultuuri, ja millised mitte.

Näiteks, kui mõni disainer on otsustanud täistuuridel moepöörises kaasa tiirelda, tuleb tal pääseda kahe meeste- ja kahe naistekollektsiooniga aastas Pariisi moenädalale, ning tuusamad kuuluvad veel kaasajal üha närbuvama haute couture'i ringkonda ehk kõrgmoe sündikaati (The French Federation of Couture). Viimasest muidugi ei maksa päris tavaliste moedisainerite kontekstis rääkida, kuna ametlikke haute couture disainereid (couturier'e) on Pariisi nimekirja järgi vaid üksteist. Suur osa neist tavalisele publikule jällegi tundmatud nimed. Igal juhul - maksimalistidele tähendab moesüsteem viite kollektsiooni aastas. See on metsik töö. Umbes sama nagu kirjanikul viis raamatut aastas kirjutada. Mis omakorda tähendab mööndusi kvaliteedis ja tootmise korraldamises.

Märkusena, et kiirmood ei puutu siin üldse asjasse - kiirmood on on nagu kollane ajakirjandus. Keegi ei tunnista, et loeb aga kõik millegipärast teavad, kes kellega magab.

See ja üks varasem seminar Stockholmi ärikoolis panid mind mõtlema moe best-before kuupäeva peale. Kõik kollektsioonid, nii kõrg-, kesk- kui madala moe omad on ajaliselt ja hooajaliselt tähistatud. Võrdlus passib hästi toidukaubandusega, kus kõik tooted kannavad samtui parim enne kuupäeva. Jah, reaalselt lähevad mõned tooted pahaks, aga rohkemgi reaalselt eksisteerib tõenäosus, et midagi ei juhtu, kui kuupäev mõne asja puhul üle läheb.

Õppejõud tõi sellise näite - vanasti ei pandud õlule mitte iial realiseerimiskuupäeva, järsku hakati seda aga tegema. Põhjuseks soov laovarusid vähendada, kiiremini juurde toota ning tarbimist peale pressida, et inimesed rohkem ja rutem uusi tooteid ostaks. Väga lihtne ja labane loogika on see, et moes on täpselt samamoodi. Samuti võiks siis kui kõik H&Mi, Mango, Zara jne kiirmoe brändide toodetele panna hinnalipikule kirja PARIM ENNE kuupäev. Sest teada ju, et "ametlikult" ja moeajalikku kirjutatud reeglite järgi on enamik tänaseid asju homme minevik. Moeajakirjandus hoiaks kõvasti paberit kokku - senini täidab ju parim enne kuupäeva teataja rolli just nimelt meedia.

Back in Estonia. Tagasi Eestis.

Sama vastuolulised nagu on moevalikud - traditsioonilised, trendikad, klassikalised või ebakonventsionaalsed, on ka minu olemine tagasi Eestis. Eile nägin kuidas memmed uhkusega rahvarõivais Lohusalu sadamas tantsisid ning laulsid "Meri on, meri jääb...", ning täna kuidas majast väljub mossis näoga paarike: nahavärvi nailonsukad, joonistatud kulmud, sünteetilisest kangast kuldsete nööpidega 90ndate alguse stiilis haiglaroheline minikostüüm, valgest lateksist kingad ja kott, kellele järgnes härra nike'i dressid ja plätud, suundudes oma 1989. aasta roostetavasse bemmi. Nuta ja naera.

Kapis ripuvad ühed vanaema vanad rahvarõivad, millega ta käis laulupidudel ja mida ta uhkusega teistest, tavalistest riietest, eraldi hoidis. Minul on ka ühed, kandsin neid viimati 5-aastasena vanaemaga koos laulupeo rongkäigus sammudes ja rahvatantsu ringis käies. Laulda pole ma kunagi osanud, aga vanaemaga koos rongkäigus ja rahvariietes olla oli küll uhke tunne. Ma tahaksin korraks proovida neid kilesse pakitud kapis rippuvaid üle kümne aasta kandmata käsitöö-rõivaid, kuid ei söanda. Ma usun, et need on erilised, arvestades, et pühapäeval sadu Eesti rahvarõivakandjaid nähes tundusid nad kaugel-kaugel tavalisusest, nagu omaette maailmas.

Üleüldse meeldisid vanaemale maitsekad kübarad ja heegeldatud pitskindad ja roosidega sallid ja kunstipärased ehted ja sättimine. Seepärast on mul iga kord pooleldi selle nailonsuka-naise tunne (tema muidugi ei tea, et minu jaoks on see jube jõmmi tunne), kui ma panen selga puuvillase pusa ja plätud ning julgen neid väljaspool koduseinu kanda. Vanaema poleks seda kunagi teinud.

Eelmisel aastal kui ma kirjutasin artiklit ülikooli lõpetamise kombekohasest rõivavalikust palus proua Kallast lugejatele sügavalt südamele panna, et ülikooli lõpetamine ei ole mingi Pirita rand, samuti ei kõlba meestel peenetel üritustel käia värviliste, vaid ikka valge särgiga.

Asju on olemas liiga palju ja inimestel pole neid vaja

Kui tavaliselt algavad Euroopas (ei oska Ameerika ega muude kohtade eest rääkida) kaks korda aastas kauplustes toimuvad allahindlused täpipealt 2. jaanuaril ning orienteeruvalt 22-27. juuni paiku, siis sel aastal algasid pea kõikjal väga paljud suvised allahindlused hilbuärides juba juuni alguses ehkvähemalt kaks nädalat enne tavapärast aega. Kaks nädalat varem kõikide toodete hinnad poole võrra väiksemaks kirjutada tähendab praktikas seda, et enamvähem igaüks võib endale ajakohaselt suve hakul suveriided hankida, kui meeldib - enne kui kogu tavaar veel moest väljagi jõuab minna, nagu tavaliselt juhtub - suviste allahindluste mõte on ju teha ruumi sügise kollektsioonidele ning kuulutada võimalikult vara, et lillelised sitsid-satsid on nüüd totaalselt out ja tuleb kähku hakata mõtlema lillade ja pruunide kampsunite peale. Igal aastal täpipealt sama jutt.

Allahindlused algasid varem, kuna rõivaste läbimüük Euroopas on kõvasti kahanenud - enne-ale perioodi oli müüdud niivõrd palju vähem kaupa kui eelmiste aastate põhjal tehtud käibeplaanid ette näevad, et nendest hiigelkogustest vabanemiseks tuli varem tegudele asuda. Mind niivõrd ei huvitagi need muudatused, mis maailma majanduses toimuvad, vaid see, et reaalselt võib suvaliste hilpude ostmine väheneda ka seetõttu, et inimestel on kõiki asju juba nii palju, et esiteks neil pole uusi enam kusagile panna ning teiseks, nad saavad aru, et mitte kellelgi pole absoluutselt nii palju asju vaja, kui poodides müüakse ja kui palju meile üritatakse pähe määrida. EI OLE VAJA ASJU.

Great success: "Kama We Love!"

Viimasel õhtusöögil naabritega valmistasin oma välismaa sõpradele Eesti kama a la carte ehk siis tegin, hoolimata oma more or less töökogemusest, elu parimat PR-i. Pakkusin kama väherasvase hapupiimaga, vahustatud vähese vahukoorega ning lisasin külmasid mustikaid ja vaarikaid. Kõigile maitses - tuli välja, et kamale sarnase maitsega jook on olemas ka Lõuna-Koreas, kuid mida juuakse piimaga, et Indoneesia juurtega Rootsi tüdruk soovis, et ma tooksin seda järgmine kord Eestist kaasa, et teine Rootsi tüdruk tahab mu kamavarusid endale, et Pranstlaselegi meeldis ning et ülejäänuid suutsin ma veenda selle ülimas hõrkuses, eestipärasuses, tervislikkuses ja maitsvuses. Mul pole kunagi ühegi asja eest, mida ma olen pidanud rohkem või vähem promoma, nii hea meel olnud.

Välja kolides jätsin ma neile terve kannu seda meeldivust külmkappi ja pool karpi pulbrit ning lahkusin õndsas teadmises, et minu välismaalased armastavad kama!

Ma ei tea, miks ülejäänud toidumessi-inimestel, maailmanäitustel ja kus iganes kamale meelitamine õnnestunud ei ole. Natuke sättimist ja Kama We Love! Võib öelda et "Great Success!".

Master of Arts ta-tatta-taaaa

"FASHIONSCAPE": CONSUMER INTERPRETATION AND USE OF FASHION, CLOTHES AND SHOPPING

Living in the city, going out and meeting many people makes you to think and care about your image - how you look like and what people think about you… you always think or are aware of how people see you. The way you want to appear to others via fashion is part of this social interaction and social game.(M, 24)

ABSTRACT With this article I propose for the use of new interdisciplinary concept within fashion, media and consumer research – the "Fashionscape" that helps to explore fashion and clothing as material culture and spatial practice in relation to media and consumption. First part of the article underpins "Fashionscape" theoretically and opens up through empirical research in the second part. Eight in-depth interviews with eleven respondents from Sweden, Germany, France, Lithuania and Estonia were carried through to highlight consumer behaviour within „Fashionscapes“. Consumer interpretations on the essence of clothing and fashion as a way of communication show how the practice of "Fashionscape" is unavoidable in the urban context. The nodes of clothing, fashion, media and consumption from the consumer point of view make this study a fresh approach to the ever-attracting world of fashion.

Keywords: fashionscape, space, mediaspace, fashion, shopping

Päris lahe tunne, tuleb mainida. Sürreaalne päev. Saja viiekümne kroonine võileib (mismõttes?), klaaside kõlistamine Stockholmi kohal õhu restoranis, järjekordne headaega-päev...

Alla kirjutab: A.J. (MA)