If it's A Game - then Play It Hard!

17:43 "mis sa selga paned?" - "mai teaa, mitte midagi erilist vist..." - "okei, ma ostan endale midagi õhtuks, aga ma teen sulle veel kell 7 ühe emergency-calli ja küsin, mis sa panid?" - "ok. ma panen midagi shokeerivat, kui ma midagi välja mõtlen..." - "19:45 Vene kultuurikeskuse ees!!!" 19:27 kodus. "oi fkk, mis ma selga panen???" 19:29 "kle, ma annan sulle taksoraha... a sa seda musta seelikut ei taha panna või?" - "eiii, see on liiga pikk, ja mu mantliga sobib lühike paremini, laena vööd... ja kotti!!!" - "no okei, a mis see sul on, mingi kleit või?" -"kuratkuratkurat ma jään hiljaks juuu" 19:33 "kuhu? mis seal toimub siis" - "..." - "ahah, no ilusat showd sulle siis" - ["oleks ikka pidanud ennast ehtima nagu juudijõulupuu, oleks rohkem teemasse läinud, oleks iroonilisem olnud"] 19:37 Vene kultuurikeskuse ees! „juhuu, just in time“ esimesena nägin suitsetavat eesti-John-Gallianot[antonio]...nice one PARANDUS! John Galliano on ennast vahepeal plaatinablondiks värvinud ja pikad keemilised lokid teinud:D Kleidiga, mille ma planeerisin selga panna, tekkis situatsioon, kus üks meist oli liiga kitsas/lai. Ja jäi siis ikkagi See Must Seelik. Moes küll jah, pikkus ja lõige ja kõik...aga liiga see-hooaeg, casual fashionista. Ilus, aga mitte midagi erilist. No kui, siis see vöö sobis mantli peale ikka nagu valatult. M-Li ebatavaline jakk oli mu õhtu lemmik. Kergelt vormitu, samas ebamaiselt vormis, imelikku värvi, imeliku lõikega jne. Palju ilusaid inimesi, vähe erilisi inimesi. Aga nii hea oli neid kõiki näha, usual f*people. Ja isegi mu No2 lemmik moemees kandis suhteliselt kortsus t-särki, ja nägi ikkagi väga spets välja. Mood on lihtsalt mäng. And it's my favourite one!

ERKI moeshowlt oodatakse hullumeelseid ideid. Keegi ei taha ülikorralikku õmbluskvaliteeti (kuigi see on kena) ega high-street kollektsioone. Pigem nagu kontseptsiooni. Tulevikku. Suurt Kunsti. Midagi hullumeelset. Vene teema oli ok. Sest Russia on praegu väga iN. Aga miski tundus kuidagi odav, läbimõtlemata. Okei, mina ei korraldanud, ma ei tea midagi. Võibolla see pole oluline. Enamik asju laval ei üllatanud. Mõnede eranditega, mis andsid särtsu ja shokeerisid natuke. Kristiina Kesküla „Edevuse vägi“ oli ilus. Bjuutiful. Korralik, kantav ja äge! Ja mu ultimate lemmik Kätlin Kaljuvee ufo-teema „Plastic fantastic“. Väga sehvilt futu, aga nagu Kätlin tavaliselt. Ja Vassilissat ei tohi kritiseerida. Vassilissa on armas novaator. Ja tema kohta loe mõnest homsest lehest, kui hea ta ikkagi on. Teine osa oli parem, kuigi jah, me hilinesime sinna, sest kokteili järjekord oli liiga pikk ja meile tundus, et kõik on veel vaheajal. Agnese Narņika „The dream on“ oli väga väga ilus. Nagu Diesel. Femmest võid edasi lugeda. Hehee, ja siis peale seda kohe kollektsioon „Munn“, mis sai ilmselt kõige suurema aplausi, sest see äratas inimesed ellu ja pani kaasa elama. Laval oli fun ja saalis oli fun. Asjad iseenesest ei olnud väga innovaatilised, aga idee oli super ja see oli naljakas. React! Ja „You cannot tame butterfly“ Erikka S Bahnsenilt Taanist oli oli oli ja tal olid sehvid jalanõud, palju värve, palju tööd&vaeva ja julgust.

Õige muusika on hea. Tere, ma manipuleerin sinuga. Kogu eelneva jutu ja üldse mõte... ei ole eriti oluline, mida sa kannad vaid kes sa seal riiete sees oled. Sest et mõnikord on kole ka väga armas ja stiilne:)

Shop of Dreams

I have a shop of dreams. Sa võid sealt/seal/sinna osta/saada/unistada/soovida kõike, mida sa alati oled soovinud, kuid pole veel saanud omada/tunda/kogeda. Sa võid saada ka kliendikaardi. Sa võid sinna alati tulla, see on open 24/7. See on helesinise ja pastelse õunarohelise ja heleda päikesekollasega ja heleroosad suured mummud on ka. Lihtsalt nii ongi. Või kui sa soovid, siis see on Sinu lemmikvärvides. Mina olen selle poe juhataja, ma säran ja naeratan sulle kui sa parajasti ise ei jaksa. Unistuste pesas on ilus, stiilne, soe ja pehme ja seal mängib alati kõige parem muusika. Seal on ükskõik kas pime, hämar, hele või täitsa valge - täpselt nii nagu sa ise tahad. Sa võid ükskõik mida soovida, sest see ongi Shop of Dreams. Ja Sa võid kõik saada ka, mida iganes Sa soovid. Tule vali endale kõige mõnusam tool, diivan, sohva, tugitool või voodi ja tunne ennast hästi... enjoy - start dreaming. Tee mis tahad!

Kolonaki

Kui igal linnal on oma Notting Hill, siis Ateena Notting Hill on Kolonaki. Only the beautiful ones walk around here.

Alljärgnev on segu märkmetest mu reisipäevikus ja praeguse hetke mõtetest.

Massimo Dutti. Longchamp. Pepe Jeans. Rollini. Chanel. Prada. Louis Vuitton.

Mul oli Ateenas veel üks päev. Viimane ja üksinda. See oli full day of shopping. Ma olin maganud laeva põrandal ja see ei olnud mu best hair day ausalt öeldes. Ma olin once again nagu pulgakomm sügishooajases Ateenas. Ja sellel hetkel kui mul oli kõht kõige tühjem, ostsin ma endale uued saapad. It feed me more. Et minna Kolonakisse, pidin ma välja nägema rohkem nagu insider ja ma panin jalga oma uued saapad, uue Stella McCartney selle hooaja (koleda!) mustriga salli, ette mustad Moschino päikeseprillid. Külastasin Grand Hotel Bretagne'i bathroom'i, kus ukesmees mulle naeratas ja tervitas mind kui sealset elanikku. Paari minuti ja make-up'iga oli tuhkatriinust saanud peaaegu printsess. Sest teisiti ma poleks saanud. Sellel hetkel. Ma teadsin, mis ma tahan ja ma pidin ennast muutma.

*MACi poes käisin ka. Lahe! Ja ma lihtsalt pidin ühe kuldse silmapliiatsi sealt ostma. MAC oli nii metropol-girl-shop.

Ma istusin Kolonaki peatänaval ühte välikohvikusse ja tellisin frappe. Mul oli väga lõbus, sest ma kirjutasin kõik üles. People watching. Mulle tundus, et just nii mulle meeldibki kõige rohkem. Ja maailmas on 2 inimest, vb 3, kes just sellel hetkel oleks seal koos minuga viitsinud särada. LOVed it! Ma olin kõige keskel, aga samas nii väljas... ja mind ümbritses stiilse elu stereotüüpne melu.

Inimesed, kes mööduvad: Armani teksad, Zara seelik, kõrvallauas suure D-ga prillid (Dior), jälle Armani teksad, Giomo Kazakou (ma mõtlesin, et need nimed, mida ma ei tea, ma pean ka üles kirjutama ja järgi uurima!), Replay, Dolce&Gabbana, Diesel, Miss Sixty. Ma ei kavatse veel kuhugi minna. Mulle meeldib siin. Mõned boheemlased. Kallid mootorratturitagid. Main street'il ei ole selliseid inimesi, seal on rohkem Bershka's shoppamisest hullunud tiinekad. Ja nende kaubamärgid võivad pärineda põhja-Aafrikast sisserännanud mustade meeste pagasnikutest, kes kahtlaste nurkade peal üritavad sulle Pradat või Police'i 20Euriga müüa. Aga Kolonakis on 80% "päris".

Oxford Company. Fashion is my passion. Vardas. Nendel hetkedel, kui ma sellest hullumeelsest Ateena-kambodŽast ära väsisin põgenesin ma rohkem euroopalikesse poodidesse nagu FCUK ja Esprit (neljal korrusel). Ja Marks&Spencer'isse (miks see äge on mai saa aru, ja miks on äge, et see Eestisse tuleb, see on ju vanainimeste pood). Seal oli kõik täpselt nii korras ja vaikne nagu lääne-Euroopas peab olema.

Mexx. Naf naf. Intersport. Issand, Eestis on peaaegu kõik olemas juba. Intersport oleks nii Stockholm kui ma selle leiaks. Mitte et ma minna tahaks... lihtsalt, inimesed käivad nende kottidega. Burberry London. Üks vanem härra Burberry triiksärgiga ja daamid Burberry ruuduliste käekottidega. Puma sneakers'id kõrvallauas. Esimest korda tunnen ma, et ma tahaks ka jopet ja sukkpükse. Mis sest, et mul on saapad ja sall ja päike tuli just välja.

Nende inimeste krediitkaardid on põhjatud. Päriselt põhjatud. Minu oma isegi ei töötanud viimases poes, kus ma maksta tahtsin. Ma loodan, et see oli mingi ajutine probleem. Aga ma olen siin. Väga võidurõõmsalt kusjuures!

Kingapoode on siin SADU, aga need ei meeldi mulle eriti. Sa pead vaateaknalt välja valima, mida sa proovida tahad ja siis nad toovad sulle. Ja siis sada inimest vaatab neid vaateaknaid. Väljapanekud ei ole just väga fantaasiarikkad. Aga ometi jäin ma nuuksuma juba siis kui ma Chanias olles nägin vitriinis värvilisi Agatha Ruiz de la Prada saapaid. Ma lausa niutsusin ja Riin pidi mind sealt eemale tõmbama. See pood oli kinni noh. Neil oli National Holiday. Aga need, mis ma Ateenast ostsin, will do as well:) Kreetast ja Chaniast ma siia ei kirjuta - this was HEAVEN. Ja hoopis teine teema. Seega olen ma selles suhtes vaid ühe kõne, meili, jalutuskäigu, bussisõidu või lennu kaugusel.

I will take all these moments and put them into the glass-box. Then I'll have my own museum one day. And that's for sure.

NV

Asjad kaotavad oma võlu, kui neid liiga palju saab. Ja liiga tihti muutuvad asjad tüütuks. Aga aja möödudes võivad need erilised asjad ununeda, kui õigel ajal õigeid asju ei tee, et millestki võiks saada midagi enamat. Et miski väike ja eriline mõjutaks midagi järgmist, suuremat ja erilisemat. Enne kui minu väiksed erilised asjad oma võlu kaotavad, ma tahaks neid jagada. Et tähistada nädala möödumist, tegin ma endale suure magusa sooja frappe palju piima, Vana Tallinna ja suhkruga oma kõige ilusamasse ja suuremasse veinipokaali. Viimane õhtu Ateenas oli superluks. We went out to this snobish area of Athen. Kolonaki it's called and where money talks and walks... Nägime eemalt ühe võimast punase-rohelise tuledesäras maja, millele oli kirjutatud ENVY. NV. Riin kommenteeris: "Gucci Envy?". Ja usu mind, see on väärt ütlemaks "envy me". Seal oli selline kõrgem punase vaibaga kaetud ala ja ümbritsetud kuldsete köitega. Seda valvasid men in black. Ja siis oli mänedŽer või keegi, kes meid märkas. Me lihtsalt tsekkisime, et misasi seal toimub. Ilmselt oli see klubi, kuhu valitakse külalisi ükshaaval või guestlisti alusel. Ainult. Ta küsis midagi kreeka keeles, aga me kumbki ei saanud aru ja siis seda hetke ma korraks ei mäleta rohkem. Aga juba järgmisel avanesid kõik kuldsed nöörid ja köied ja need mehed naeratasid meile ja palusid meid sisse minna. Üle punase vaiba. Ma tundsin ennast ikka õnnelikumana kui Londoni China White'i ees, kus ei piisanud sellest, et olla blond ja from up north. Seal oli piletikassa, millest me rõõmsalt mööda jalutasime. Sest no kamoon, kui nad meid sinna valisid, siis meil jätkub ka enesekindlust mitte maksta 30-40Euri ühe peoõhtu eest. Kõik oli väga snoob ja stiilne ja inimesed olid hästi kenad ja kõik oli nii-nii pidu ja ilus ja sära ja glämm. A nice one. Me teadsime, et ML oleks meie üle väga uhke olnud. See oli nii tema teema ka tegelikult. Ja siis järsku oli kell 5 ja siis 6 ja me ei saanud üldse aru, kuhu see öö kadus. Sellel varahommikul sõitsime metrooga koju, naersime ja hängisime veel mööda Ateena tänavaid, laulisme mingeid väga naljakaid eesti laule ja tahtsime jätta armastuskirja ühe bike'i külge, mille peal me istusime ja mu roosadest stilettodest jalgu puhkasime. Siis oli kell küll juba enne 7t.

Berliin-Ateena

Kõigepealt oligi pidu. Kohe esimesel päeval. Või noh, tegelikult teisel päeval, sest esimese öö veetsin ma "mugavalt" Berliinis. Aga see ei loe. Berliinis kõndisid mulle vastu ainult hallipäised vanemad meesterahvad, kes naeratasid ja läksid portfell käes edasi. Kell oli hommikul 8 umbes. Berliinis ei kanna keegi enam ugg-bootse. Välja arvatud üks neiu, kes peale mind kohvikus ice tea'd ostis ja ta ei olnud ka sakslane, vaid inglane. Mina ostsin keskmise latte ja mul olid rohelised DKNY tennised ja roosad sukad. Igal juhul olid kõik ülejäänud inimesed üleni pruunid ja hallid ja need saksa mehed kõik musta pika mantli ja disaineriprillidega. Ma tundsin ennast nagu roosa-helesinine-roheline pulgakomm kõikide nende keskel seal. Ma ei rääkinud 24h jooksul peaaegu mitte kellegagi, kui välja arvata üks vene proua, kes lennukis mu kõrval istus, lennujaama info-naine, igasugused teenindusinimesed ja siis üks tüdruk, kes küsis mu käest, kus asub Berliinis H&M pood. Ma ütlesin, et Friedrich's SraSSel ja ta oli selle teadmise üle väga õnnelik siis. Aga see ei ole üldse põhiline. Reedel oli Ateena Fashion Week'i avamispidu. Keegi mainis juba neljapäeval, et just siis see toimub, aga ma poleks osanud arvata, et ma actually sinna võiks sattuda. But childhood dreams sometimes come true:). Me jalutasime väga stiilselt üle punase vaiba ja sammaste alt läbi ja igal pool ümberringi sebisid peamiselt musta riietunud mustade päikeseprillidega tähtsad manager'id, korraldajad, stilistid, disainerid, modellid jne. Me siis vaatasime press-room'i ja dressing-room'i ja mingisse performance'i roomi ja jalutasime selle hoone sisehoovis ja tsekkisime kleite ja kostüüme, mis sinna välja olid pandud. Kõik oli nii snoob ja nii uhke ja ilus ja stiilne, et ma oleks ennast sinna hea meelega sammaste vahele peitnud ja jäänd avamispidustusi ootama. Aga päev oli alles ja nad sebisid seal ja no teised ilmselt tahtsid edasi liikuda ja neile oli lihtsalt naljakas olla kohas, kus tegelikult üldse olema ei peaks ja kuhu meid kutsutud pole. But for me it was paradise! No seal olid siuksed suured kapid-turvamehed ka, aga ju me siis olime ka piisavalt ägedad, et näida nagu me PEAKS seal olema ja asjatama.

Ja laupäeval oli Ateena Univerity of Art arhitektide pidu. Mis oli väga bohemian. Väga palju stiilseid sneakers'i inimesi. Ma tundsin ennast seal ka nagu kodus, nagu vanasti Kopli koolis. Mõnus. Sest tänaval nad millegipärast tennistega ei käi. Ja tüdrukud eriti mitte. Endal on nii soe kliima ja nad käivad tumeroheliste jopede ja pruunide saabastega. Aga jaa jaa, ma saan aru, soojade maade inimesed tahavad ka moekad olla ja teevad +25¤juures näo, et on talv ja kannavad sügis/talv 2005/2006 kollektsioone. Ja lisaks sellele arhitektide peole oli seal kõrval kohe anarhistide pidu, kus olid ainult siuksed tumemustade juuste, küünte, huulte, pükste, seelikute jne asjadega inimesed. See polnud isegi techno pidu vaid totaalne train-music rrrrrrrronnnnnnnnnnggggg sõidabbbbb...väga hull. Aga kõik kokku igatahes oli jube lahe. Underground Athens.

Our first and last love is self-love

Ma näen täna väga hea välja:) Aga kõik muu on jumala halb, niiet kui keegi teine midagi head ja toredat ei tee ja mind ei rõõmusta, siis mul on ju ometi õigus arvata, et ma täna olen täna päris ilus. Tänaval kõndides oli ka eriti tore, sest keegi teine ei kanna enam praegu päikseprille. Kuigi päike paistab. Imelik, et eestlased arvavad, et päikseprille kantakse maist augustini ja siis kui suvi läbi saab siis ei ole vaja enam neid kanda, et siis päike nagunii ei paista ja kortse ei tule. Paistab küll ja kortsud tulevad enivei. wtf. Päikseprille võib siis ka kanda kui on sügis, kui nad on juhuslikult eriti ilusad ja stiilsed või sobivad hästi. Või kui on vaja oma silmi teatud põhjustel varjata. Ja siis need teised inimesed tänaval vaatasid mind, sest ma olin ilus ja kandsin päikseprille. Ja nad arvavad, et kui inimesel on mustad prillid ees, siis ta ei näe, et teda vaatatakse. Aga näeb ju. Mina küll nägin, et nad vaatasid mind. No ja siis muidugi need mustad pikad saapad, mille pärast ükskord üks jalgrattaga mees vastu seina sõitis:) ja pärast kui oli püsti saanud mulle veel ühe korra jalgrattaga otsa kukkus. haha. Ja kõik, mis ta tegelikult öelda tahtis oli vaid "kenad saapad!". Aga kukkus natuke naljakalt välja.

Fashionable Weekend People vol.2

BonBonis peab definitli ilus olema. Sest kõik teised on ilusad, või noh, ilu on suhteline mõiste, aga igal juhul väga väga hoolitsetud ja sätitud ja nii. Enamik neist lehvitab oma Moschino ja DKNY ja Guessi käekottidega, kannab AJd (Armani Jeans), Cerrutit, Gianfranco Ferret või Lagerfeldi. Või siis mida iganes, mis kannab mingi eksklusiivse brändi kirja. Mis tegelikult ei ole üldse nii oluline, kuid oluline on see, et teatud märk või kiri paneb neid kohe omasse kasti. Mõned neist on stereotüübid. Õnneks mitte kõik. Mõnel neist on ainult kest. Mingisugune sõnumit kandev 25 000 kroonine koorik ümber, mille kohta ta väidab, et need on kallid riided. Imelik. Osa neist inimestest on selline... ee... lahtimõtestamata kontingent. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin lahti mõtestama. Ikkagi poolavalik ruum ju.

Samal ajal kõnnivad tänaval inimesed, kellel on teksade tagumiku peal kiri Jeans. Wtf? Lihtsalt Jeans. Ja siis mõnel inimesel on pluusi peal Original. Hämming! Või jope krae peal sõna Fashion. Aa, mismõttes??? Miks? Miks? Miks on nii, et mõni kiri on eriti seff ja siis näed mingit täiest nonsenss kirjaga pluusi ja ahastus tuleb peale, sest kamoon, mida sa õieti selle pluusiga öelda tahad, millel on kiri Original, või oK (as cK as Calvin Klein)? Ma ei tea, see ei kõla siin nii hästi üldse praegu. Ma võiksin sellest päris elus pikalt rääkida, oleks äkki efektsem. Ja võibolla sa saaks siis naerda, kuidas mind siuksed asjad ajavad silmi pööritama kui mõni inimene käib suve lõpul suusajopega, mille ta on endale pükstessse toppinud, pluss püksid on kukekad. iiiuuu-iiiiuuuu-iiiuuu. Kutsuge (moe)politsei! Aga võib-olla on piraatkaubandus seotud kultuuriummistusega(culture jamming), mis meeldivalt irooniliselt jäljendab kõiki neid üli-üli-superbrände. Ei tegelikult see oleks liiga hull. "Fake-bränd-industry" on igal juhul nõme! Ja "original-bränd-industry" on lihtsalt hea äriidee ja ei midagi enamat.

Aa, ja siis veel tarbimishulluse tipptunnid Hullud Päevad ja Osturalli ja Mammutipäevad ja mai tea mis päevad veel. Need näevad välja nagu grillfestivalid või rahvalikud simmanid või õllesummerid. Õudne! Ja tegelikult on need vist ka täpselt nende ürituste sihtgrupile ka mõeldud. Kes ütleb neile, tule mõistusele!

Ma lähen vahel ikka täitsa keema.Tallinn mõjub Tartu kõrval peaaegu metropolina. Kuigi Tartu on tänu Uuele Kaubamajale aka Tallinna Ülikoolile aka Valgest Lateksist Vannitoale ka nüüd juba wannabe Tallinn wannabe Metropol. Pealegi, minu arvates oleks nad võinud teha selle tuhmist kullast.

Mul oli nädalavahetuste suhtes ka õigus, mõned on Sellised ja mõned ei ole. Ja mõlemad võivad olla superluks! Everlasting pidu mööda kõige stiilsemaid klubisid ja baare ja 7h-shopping ja kohvik ja ofkoors, esmaklassiline ropp huumor, drinks, dancing, häng, trendikad inimesed, draamad, rõõm ja kurbus ja almost liiga palju inimsuhteid, mida händelida. Väga palju emotsioone. Mida suurem linn ja rohkem inimesi ja rohkem kõike kõike kõike, seda vähem iseennast. Igas mõttes. No more of Yourself, but Everyone else.

Tsiteerides iseennast: "Olles jälle mina ise, lähen ma nüüd magama, sest jalad valutavad tänu seitsmetunnisele väga pealiskaudsele shopingule, mis ei hõlmanud pooltki neist poodidest, kuhu ma oleks tahtnud jõuda, pooligi neist asjadest mida ma kavatsesin ja ei kavatsenud osta, omandades liiga suure summa enda ja ema raha eest "Oh-aga-mul-on-ju-tegelt-seda-ka-vaja" asju ning ka selle pärast, et ma ei saanud osta uusi saapaid, sest ühe ja sama paari saapad osutusid olema erinevat värvi. Headööd." Tervitage moejumalat ja moekuningat ning valige homme kandidaat nr.rahakriis.

Fashionable Weekend People?

Reeded on tõenäoliselt paljude inimeste lemmikpäevad. Sest see on viimane tööpäev, koolipäev, päev, millal peab ilmutama asjalikkust, töisust, tarkust ning ametlikkust. Reede pärastlõunal algab nädalavahetus. Kostüüm vahetatakse weekend casuali vastu. Tõsisus muretuse ja loomulikkuse vastu. Reede õhtul on pidu. Sünnipäev, soolaleib, klubi... miljon erinevat võimalust. Reede õhtul üksi kodus istuda peetakse imelikuks. Reede õhtul hilja ei olda MSNis, ei vaadata AKd. Reedel peab olema seltskondlik, sõbralik ja kõigeks valmis. Soovitavalt sõpradega ja kusagil mujal. Reedeõhtuti on super- ja hüpermarketid inimesi täis, kes ostavad süüa, juua ja nädalavahetuse kraami. Tänavad ja kohvikud ja alkoholi nurgapoed on inimesi täis. Maanteedel liigutakse linnast väljuval suunal. Kuhu inimesed kaovad? Kuhu need teed viivad? Vanasti oli vist nii, et nädalalõpuks voolas linn tühjaks. Laupäeviti ja pühapäeviti oli vana- ja kesklinnas vaid üksikuid uitajaid, kes teadmata põhjusel linna jäid. Nüüd on ka nädalavahetustel linnas melu. Aga nädalavahetuse õhk on teistsugune. See on nagu omaette õhkkond. Reede õhtud ei küsi aastaaega. Reede on reede ja punkt. Reedel tee mis tahad, võimalikult lärmakalt, vaikselt, sotsiaalselt, a-sotsiaalselt, ole konditsioonis või konditsioonist väljas! Ilusad sügised on nii ilusad – aguliromantika ja nostalgia ja mälestused suvest ja viimased päikesekiired, mis õhtul puude taha kaovad. Sombused udused hommikud, kui ei saa veel päriselt aru, kas on soe või külm. Ilusa ilma järel ärkad hommikul üles kartuses, et äkki on külmaks läinud ja sügismasendus ei ole enam kaugel. Aga praegu ei ole nii. Praegu on kastanid ja vahtralehed ja tammetõrud. Ja salaaiad. Päike paistab ja õues on veel seeliku ja jaki ja ilusate kingade ilm. Sehvid issid käivad oma väikeste armsate lastega laupäeval kiikumas ja vanaemad teevad hommikuti pannkooke. Emad loevad naisteajakirju ja vanaisad suitsetavad lehtlas konjakimaitselist sigarit. Tiinekad püüavad võimalikult vähe kasulikud olla. Sport ja igasugused meelelahutused sõpradega on väidetavalt popp ja noortepärane. Ehk siis ülejäänutele, kes nendest kastidest välja jäid, on oluline aeg iseendale. Teha midagi selle pärast, et lihtsalt oleks tore ja hea. Võibolla ärkad hommikul kell 12 või siis kui ise tahad, loed voodis uut Cosmopolitani ja ei raatsi seda hommikut lõpetada. Siis paned selga roosa jope ja salli ja jooksukingad ja lähed jooksma. Hommikujooks on most definitely maailma parimate päeva alustajate hulgas. Ja siis kui väikesed poisid tänaval arvavad, et “näe, tema teeb ka hommikujooksu”, rõõmustad, et nende jaoks on ka veel hommik. Sest vanaisa jaoks on siis juba lõuna ju, ja tema arvab, et pool päeva on maha magatud ja üldsegi peaks nüüd hakkama õunu korjama ja moosi keetma ja lehti riisuma ja neid vanakooli sügise asju tegema. Mis on tegelikult eriti armsad ja toredad, aga mitte siis, kui neid peab tegema. Joostes tunned sügise lõhna. Mõnest majast möödudes tunned hommikukohvi ja pannkookide lõhna. Mõnel imelikul inimesel on oma kolmekordse euroremondiga maja ees ajapäkapikud... miks ometi? Aga olgu pealegi, pärast jood kodus kohvi või kaks ja loed lehte ja naudid lahtisest aknast kostvate linnahäälte taustal seda peaaegu täiuslikku laupäeva. Järgmisena paned selga miniseeliku, täpilised poolikud sukkpüksid, roosad põlvikud, beeŽid eelmise-aasta ugg’id, rohelise pluusi, roosa pusa, haarad puidust sangadega koti ja lähed turule. Maja ees pühib aednik lehti, on sellise vagura ilmega, aga väga sõbraliku moega vanaonu. See, kellega sa turule lähed kingib sulle lille. Turul on nii äge ja sõbralik. Kuigi vanasti olid turud ehedamad. Inimestel on aega ja neil on hea tuju. See, et sa midagi küsid, meeldib neile. Tavalises poes ei ole müüjaid peale kassa olemaski ning sealt tuleb ju kähku lahkuda, sest järjekorras ootavad närvilised järgmised kliendid, kellest mõni suvatseb kõva häälega mainida “kaubamaja aega küll” ja teeb vihase näo pähe. Turult saab lahedat kraami: vanakooli iirise komme, neid kandilisi, ja värsket lillkapsast ja kõike, millest ehitada suurepärane laupäevane õhtusöök. Ja siis jalutad võimalikult kohtades, kuhu nädala sees ei satu. Püüad kalduda kõrvale trajektoorist, mis esmaspäevast reedeni on nii sisse kulunud, et kui sa teaksid, mitu korda sa ühte ja sama teed käinud oled ja seostaksid selle vanasõnaga ära kõnni mööda käidud teid, vaid raja uusi, siis sa ilmselt punastaks, sest me ei kujuta ette ka millises rutiinis me iga päev elame. Laupäeval kuulad sa oma lemmikplaati või linnulaulu või sõbra muret või rõõmu. Käid jala või sõidad rattaga või rongiga sügisesse. Ma käisin Salaaias. Puud ja põõsad ja väiksed tiigikesed ja sügiselilled, pingid nagu Notting Hillis, väiksed teed ja trepid ja sillad. Valged pihlakad kõrvuti punastega. Lumemarjad ja ämblikuvõrgud, mida ainult läbi puude paistva päikesevalguse käes näeb. Külastad apteeki ja ostad endale vitamiine. Ja kujutad endale ette, et ostad kõikvõimalikud kreemid ja pulbrid ja muu kraami järgmine kord apteegist. Sest see tundub kuidagi vähem kommerts ja vähem brändistatud kui tavalises poes. Kuigi tänapäeval on igast plastmass-euro-keemia-firma-värk jõudnud apteeki ka. Apteeki raha jätta on kuidagi kergem kui Stockmanni kosmeetikaosakonda. Võibolla mulle ainult tundub. Ka iseenda ees tuleb vahel vabandusi leida. Õues on nii ilus ja värviline ja mõnus, et see ei mahu sõnadesse. Foto peale natuke mahub. Jalutad linnaosas, milles on nii palju aguliromantikat ja tolmunud maju, jood take-away teed (kui halvasti see siin kõlab!) ja mõtled, et miks ma siin alati ei käi. Siis tuleb pärastlõuna ja õhtu ja ikka veel need augustikuule omased tähised ööd. Maal võtan ma alati siis rohelise madratsi ja laman selili õues. Binokliga. Nädalavahetuse inimesed on paremad inimesed. Nädalavahetuse inimesed ei mõtle selle peale, kust saaks uue Diorshow ripsmetuŠi (490.-), Vagabondi ratsasaapad (1995.-), iBooki (16 900.-) või 2005.aasta Chrysler Crossfire Voyager’i (al 490 000.-). Kõige paradoksaalsem on see, et inimestel on ka selliseid nädalavahetusi.

/Marju Kuut "Raagus sõnad"/

Choose Fashion!

Indian Summer. M-L arvab, et saabastega ei sobi veel käia "kamoon, õues on ju 14 kraadi". Aga vähemalt siis kui ma olen Tallinnas, ma pean oma lillade tikk-kontsaga saabastega käima, isegi soojemat sorti ilmaga sest 1)need on ilusad 2)need on mugavad 3)need sobivad 4)need teevad ilusaks 5)Tartus ma neid kanda ei saa, Tartus on halvad teed ja kiire ja mingi teistsugune olemine, kuhu sellised saapad istuvad aint siis kui ei ole kiire ja ei ole vaja üle mülgaste ja mätaste käia ja siis kui ei ole teeremonti ja muid töid ja ootamatuid olukordi. Vali rohkem ilusaid inimesi Koostööettepanek luua meie firma kaudu fond rõivastumisraskustega inimeste abistamiseks. Fondi eesmärk on toetada ükskõik keda, kes kaldub hommikuti panema selga HALLI VILLASE seeliku ja näeb seega välja nagu "tere, mul on hall villane kampsun jalas". Lisaks sellele unustab ta, et ükskõik kui tark ta on, sellest ka ainult ei piisa. Ja loomulikult vastupidi (ükskõik kui hea sa välja näed, ainult sellest ka ei piisa, aga see on vähemalt kena). Jätkan. Fondi põhikapitali moodustab miljoni krooni suurune sissemakse, millelt tehakse väljamakseid investeeritud aktsiatulu arvelt. Kapital on paigutatud Maailma suuremate ilu- ja moehiiglaste väärtpaberifondidesse ja aktsiatesse. Selle sektori kiirete muutuste ja arenguga seoses on kvartalituru päris kõrge - ligi 15 %, mis tähendab, et iga 3 kuu järel saab toetada ühte (või rohkemaid - olenevalt tujust) rõivastumisraskustes vaevlevat olendit 150 000 eesti rahaga. Toetussumma suurus sõltub taotluses esindatud põhjendustest kulutustele. Stipendiumeid määratakse subjektiivselt ja oma äranägemise järgi ning pretensioone ei rahuldata. Hallidest inimestest ei ole põhjust halvasti rääkida, sest enamasti keegi ei tea, mis nad teevad ja kes nad on, õigemini, ei ole neist põhjust üldse rääkida. Ja kuna mul on praegu mõttekriis, siis ma juhin tähelepanu sellele äärmiselt hallile massile.Halle inimesi ei ole lihtsalt atraktiivne vaadata, võibolla siis nad peaksid töötama raadios, et räägivad tarka juttu ja kõik kuulavad. Pealegi ei ole mul mitte midagi isiklikku halli värvi vastu, sest olles üleni hall võib ka särada. Aga riietudes üleni beeži või sinisesse või isegi roosasse, on võimalik olla ometi täiesti HALL. Ega see jah kedagi ei häiri (va neid, keda häirib), aga miks olla suvaline kui võib olla ilus? Uus teema. Kevad-suvi 2006. Paul Smith. Raske on olla kunstnik. Ja (ükskõikmis)juht. Selleks, et suuta osta endale ilusaid asju, on vaja vahel tööl käia. Ja mõnikord ei suuda üldse tööd teha. Vaatad oma pabereid (tavalised) ja siis ekraani (suur ja kole) ja siis kalendrit (selle aasta oma) ja märkmikku (eelmise aasta oma) ja kuskilt ei löö välku sisse, mis paneks tegutsema. Kunstnikel on ka mõnikord loomekriis. Ja siis soovitab su eriti kena ja armas Babyface, et surfa seal, kus on ilus ja mis viib töö mõtted minema hetkeks. Oo, töömõtted ekslevad juba ammu kes-teab-kus aga ma lubasin proovida... Esimene mõte oli www.vogue.co.uk. Spring/Summer 2006 Paul Smith. Mitte midagi erilist, aga natuke parem kui enne. Ja tegelikult, vähemalt miski, mis mulle meeldib. Fashion.Tingimusteta. Armastus? Eluvõõrus? Mul ükskõik.

Peoplewatch

Ma tean, kust Sa oma viimased teksad ostsid. Ma tean, mis kampsun Sul eelmise nädala esmaspäeval seljas oli. Ma tean, mis su uus lemmikvärv on ja ma arvan, et sa lugesid seda kuskil ajakirjast, et see on moes.

Mõnikord ma mõtlen salaja, et sul on ju see ilus pusa, miks sa sellega nii harva käid. Aga ma ei ütle seda kellelegi - ja siis paari päeva pärast on sul see seljas. See on nii lahe, et sa sellest ise ka aru said.

M-L mäletab, et siis kui me selle aasta jaanuaris Stereos koksi jõime oli mul FCUKi pluus seljas ja et kui me ükskord kohvikus käisime, siis mul olid puudliga kingad. Ja siis ta teab, et seelik, mis Keuil tema enda lahkumispeol seljas oli, on Jackpoti oma. Ja mina tean, et need kellegi tviidist tennised, mis kõikide külaliste jalanõude vahel üksi säravad, on LeCoq. Väljast pole seda näha. Aga me teame ja jälgime.

Ja see, et üllatavalt ei kandnud Vahur Kersna viimati Pealtnägijas mitte Fila pluusi, vaid Dieseli oma [kui Fila oleks mu sponsor, ma annaks kõik oma vanad riided Vahur Kersnale]. Ja selle nimel, et teada saada, kas bussis vastas toolil istuva naise kott on päris Dior või mitte, oleme nõus keerama oma kaela kahekorra, et teada saada, mis märki tema teksad kannavad. Sest kingad on tal päris huvitavad ja originaalsed, seega kui nahkjakk on päris nahast ja teksad kannavad ka mingit märki, on kõik selge - ta ei ole fake! Ja me räägime vähemalt veerand tundi sellest, mida teeb selline naine Lasnamäe bussis: äkki läheb külla, äkki ta elab seal, aga tal on jube ilus kodu ja ta ei raatsi ära kolida, äkki läheb ema vaatama, äkki läheb turule? Keegi ei tea. Ma tean, kust tulevad enamik jakke, pluuse, pükse, seelikuid, mis tänaval vastu jalutavad. Tegelikult mulle üldse ei meeldi, kui keegi teab, kust minu mingi asi tuli. Aga mulle meeldib teada, kust teiste asjad tulevad. See räägib vahel nii mõndagi. Ja vahel mitte midagi. Mina olengi moepolitsei. Salaja, hihi.