Tallinn-Tartu-Tallinn

Kui ma astusin Balti jaamas I klassi vagunisse ja küsisin, kas vabu kohti on, öeldi, et kõik kohad on juba täis. Tallinnast Tartusse sõitjad olid stiilsetes ülikondades härrad ja prouad, mõned rääkisid mobiiliga ja mõned olid läptopi avanud ja tegelesid tööasjadega. Mina suundusin kõrvad lontis II klassi, kus õhku oli vähem, kommi ja kohvi ei pakkunud keegi ja mingid esimese kursuse eided lobisesid kaks ja pool tundi kõva häälega sellest, et meeste vanemad on nõmedamad, kui naiste vanemad. Aga muidu oli perfi, parem kui Sebe buss ja vähemalt kolmandiku võrra odavam. Inimesed olid seal koledamad, kui I klassi vagunis.

Kui ma astusin Tartu rongijaamas I klassi vagunisse ja küsisin, kas vabu kohti on, öeldi, jah, palun, muidugi on, näete, siinsamas. Seejärel toodi kommi, kohvi, interneti juhe ja sooviti head reisi.

Tartust Tallinnasse sõitjaid I klassis on poole vähem, neil on lihtsad riided ja mees minu vastas käib iga 7 min järelt suitsetamise kabiinis. Kõigepealt tellis ta kohvi, seejärel läks üle Gin Tonicule ning nüüd naudib kolmandat (!) mini-pudelit Viru Valget. Kelnerile ütles ta just "Ma maksan ära, rohkem vist tellida ei jõua. Kohe oleme linnas."

Aga kuhu kaovad need, kes stiilselt Tartusse sõitsid - jäävadki sinna, kaotavad oma võlu või reisivad ühe suuna II klassis?

Tallinnast tulles kuulati i-podist mussi, kanti Gucci päiksekaid ja vaadati päiksepaistelisse õue. Yuppie värk. Nemad joovad ehk kodus salaja peeneid kokteile.

Ma tunnen ennast praegu kah nagu yuppie - istun siin, teen (tegin) tööd, vahepeal vaatan aknast kaugusse, tellin kohvi ja mõtlen, et kogu aeg on kiire. Sellepärast ma ju I klassi võtsingi, et saaks juhtme seina ja asju teha.

Aga mis mees see mu vastas on - härra-alkohol-lahendab-kõik-mured? Vahepeal lahendab ta ristsõnu. Tal on kurvad silmad ja kole vest. Aga ma arvan, et ta ei ole halb.

*Ma saatsin presidendile essee ka:)

"Võidab" ju teadagi kes

Kallid inimesed, olge nagu kõik teised lihtsad inimesed, kasutage oma krediitkaarte, tehke endale uusi, võtke ka SMS-laenu, väikelaenu, sõbralt laenu... ja külastage käesoleval ajal käimas olevaid ja algavaid: Taksipäevi Laadapäevi Hulle päevi Mammuti päevi Osturallit Kevadpäevi Ei maksa unustada, et mida odavam asi, seda "vajalikum". Eriti plastmasstooted, ühekordsed tooted, massimood, ja teised lihtsalt eriti odavad tooted.

AJ 2001

"The illusion that next time it might be perfect keeps us going."

Viktor Horsting & Rolf Snoeren

Daamid omavahel

Dialoog: Kuidas saavad koledad riided kappi?

- "Sellepärast ma otsustasingi, et nüüdsest ostan AINULT neid asju, mis niiiniinii väga meeldivad." - "... mul on need tommy hilfigeri teksad - maksid mingi 1300 krooni - ma käisin nendega mingi kaks korda õues ja sain aru, et need on mulle 3 numbrit suured ja miks kurat ma need üldse ostsin... nüüd seisid 1,5 aastat kapis ja ma andsin emale et ta laseks isal neid jalga proovida..." - "A mul on hilfigeri teksajakk, maksis 1300 krooni, noh, on ilus teksajakk aga ma ei meeldi endale selles eriti..." - "Nagu mu vanad diisli teksad, ilusad aga mulle ei meeldi neid kanda." - "...vahel panen selga ja siis olen õnnelik kui saan seljast ära võtta." - "... Ja siis mõnikord haletsusest ikka kannan, mõtlen et "okei täna teen koleda päeva" ja siis päev otsa käin ringi, sitt tuju ja ootan et tuleks õhtu ja saaks riided ära võtta, ja ei pea jälle mitu kuud kandma neid." - "Ja mul on vahel see ka, et kui panen ennast ilusti riidesse ja lähen õhtul koju, mõtlen, et nähh, keegi ei näinudki mind täna ja panen järgmine päev samad riided." - "Ja nii saab ka, et nt kui tallinnas kannad hullult ilusaid riideid ja siis kui tartusse lähed, tundub et peaks mingeid teisi riideid kandma ja kaasa võtma - aga tegelt - vabalt võib need samad ilusad võtta, sest seal ju keegi pole näinud neid." - "Aa, aga mul juhtub näiteks sellist asja: olin X-juures ükspäev ja näitasin talle Y-sünnipäeva pilte ja siis seal oli üks pilt kus oli Z-l jook maha läinud ja minu jalad paistsid, ja ma avastasin, et mul olid sel päeval samad sokid jalas."

Thank god for postmodernism

Modernism on isikupäratu. See on stiilitu steriilsus, mis ei anna edasi inimese tundeid, iseloomuomadusi, väärtusi - okei. Ka märgitus on märk milleskti. Aga modernism on igav. Peale vormi ei ole modernsetel asjadel midagi – ei sisu ega väärtust (isegi siis kui miski on maksnud miljoneid – siis on see mõnikord lihtsalt ekshibitsonism). See ongi see hall keskpärasus, mida mina pean kilekotiks ja mida igapool näha võib, kui silmad lahti ringi käia ja inimestega juttu rääkida. Modernistlik liikumine (arhitektuuris) tekkis I ja II maailmasõja vahelisel ajal – teoorias oli see kõikide stilistiliste sidemete purustamine minevikuga, üleliigsete ilustuste mittetunnustamine. Praktikas tähendas see rahvusvahelist modernistlikku stiili, millele oli iseloomulik valges ja heledas toonis sirgjoonelisus, lamedakatuselised hooned, ilustamata betoonist/klaasist seinad ja metallkonstruktsioonid eksterjööris.* See võis tähendada, et inimesed tahtsid unustada mineviku halva ja alustada uue ja heana. Ma arvan, et modernistlik liikumine, mis 20.saj alguses tekkis ja modernne stiil, mis hakkas levima peale I maailmasõda oli inimeste soov alustada uuelt lehelt – mida muud öelda, lubivalgeks võõbadud uute kast-majade sisu ja välimuse kohta – see on isikute, pere soov näidata uut algust – uus raha, uus maja, uus elu. Aga aja jooksul see valge tuhmub ja pere tüdineb sellest nurk-raam-lame-klots stiilist. Värvid muutuvad kirkamaks ja maja täitub asjadega – modernismist saab villand. Kui kaua sa ikka tühjas ja kõledas kohas pesitsed ja oma tühje ja kõledaid mõtteid mõlgutad? Või miks peavad kõik inimesed olema ühesugused? Miks siis tunnistatakse sind normaalseks, kui sa oled, mõtled ja käitud nagu kõik teised? Eestlased on modernsed, mitte postmodernsed. Postmodernseid väärtusi kandev inimene ja õppejõud ML ei mõistnud mu küsimust kaasaegse ühiskonna teooriate loengus kui üritasin selgitada, et osad inimesed on mahajääjad – enamik eestlasi on postmodernsusest veel valgusaasta kaugusel. Postmodernsus ei väljendu asjades, materiaalsuses, stiilitus steriilsuses – vaid vastupidi – väärtustes, postmaterialistlikes mõttemallides, isikupäras, vana ja ausa stiliseerimises. Eestlased püstitavad endiselt igavaid nurgelisi karpe, võõpavad seinad neutraalselt valgeks, ostavad mööblipoest külma ja eemaletõukava nahkmööbli, teevad euroremondi, arvavad et töötama peab kontoris, et naaber on värdjas, et pangalaenu peab võtma, et uue auto peab ostma, et peab olema nagu kõik teised. Aga parem. Modernistlik liikumine ja modernne stiil oli nurjunud püüe alustada uuesti ja paremini – teine maailmasõda tuli ikkagi ja peale seda ka postmodernism – mõistmine, et ajalugu kordub, et traditsioonid on väärtus ja olgugi arhitektuuris, kunstis, kultuuris, moes... palju kaost, kitši ja mänglevat kergemeelsust – selles on vähemalt omapära, midagi mida kritiseerida, mida analüüsida, mille üle mõelda. Eestis seda vist veel avastatud pole. Modernsusele on selles mõttes raske midagi ette heita, et see on nii tühi ja mida tühjale kohale ikka ette heita. Võrreldes modernismiga on postmodernismis see miski – mässumeelsus, julgus ise olla, mõelda ja teha. Go for it. *Judith Miller „Värvid“

Magic of the moment

Seisin oma modernistlikul rõdul ja meenutasin – sooja Eestimaa kevadõhtu taustal, taamal uduvines päikeseloojang, õhku tõusvad lennukid ja mingi vanalinna kirikutorn – seda tunduvalt soojemat Hispaania kevadõhtut, kui mina, Anari ja Anna from Switzerland istusime oma Valencia ajutise kodu uhkel art nouveau rõdul, rääkisime maailma asjadest, jõime õlut, suitsetasime mingeid kohalikke sigarillosid ja olime veendunud, et maailm on meie päralt. Magic it was.

Tihti ma igatsen neid säravaid reisitundeid, milles on kirjeldamatu võlu ja mida kunagi ei saa sõnades edasi anda. Ja see mälupilt pani mind täna endalt küsima – Mis asja ma siin veel teen?

Kurat ma olen eriline!

Geniaalseid reklaame on nii vähe – enamik on keskpärased või lausa maitsetud. Samamoodi on ka firmadega – kõikide firmade turundusspetsialistid käivad koolitustel ühtesid ja samasid “geniaalseid gurusid” kuulamas, kes räägivad iga kord ühte ja sama juttu – “sa pead eristuma”, “sa pead olema unikaalne”, “sa pead jääma meelde”, “leia oma eripära” jne jne. Tulemuseks on palju keskpäraseid ja lamedaid reklaame, turundussõnumeid ja laialdast tavalisust – kõik nad eristuvad täpselt ühtemoodi, kõik nad mõtlevad välja täpselt ühesuguseid “eristuvaid sõnumeid”. Tulemuseks on palju ühesuguseid reklaame, firmasid ja poode, kes kõik on täpselt sama erilised nagu iga teinegi (laenasin selle fraasi kelleltki, kes mind mu blogis väga teravalt kritiseeris, aga thänks enivei). Muuhulgas – inimesed ise on täiesti teadlikud sellest paradoksaalsest “erilisusest”. Ja nad ikka usuvad sellesse. Nad toodavad seda halli massi edasi, ise siiralt uskudes ja raiudes, et “See mida MINA teen, on eriline!”

Riidekapi saladused

*Poistele igav lugeda Tüdrukud käivad tihti Uute, Moodsate ja Eriti Lahedate Asjade jahil – shoppamas, window-shoppamas ning sõbrannadega Uute, Moodsate ja Eriti Lahedate asjade üle kohvikus lobisemas. Nii see lihtsalt on. Mehed ei saa kunagi aru sellest, et kapp on riideid täis, aga mitte midagi selga panna pole nagunii. Peaaegu mitte kunagi. Välja arvatud muidugi siis, kui äsja oled saabunud koju mõne uue ja eriti nunnu garderoobitäitega. Jah, noil hetkil on iga tüdruk peaaegu õnne tipul. Aga see õnn möödub sama kiiresti nagu Vahtramäe Emil uusi koerusi välja mõtleb. Koristasin täna põhjalikult oma riidekappi. Tulemus – üks suur kilekotitäis prügikasti juurde, teine suur kilekotitäis sinna, kus neid terveid ja puhtaid, aga minu jaoks ebavajalikke hilpe rohkem vajatakse. Pluss tulemus kingakapist – kaks paari punaseid surnud jalatseid, üks paar surnud sporditosse. Järeldus 1. Positiivne(ja ema ütles ka): “Vahel ongi vaja inventuuri teha.” Jaa, riideid ei tohiks linnapreilid liiga vanaks ja koledaks kanda ja mis neid ikka kappi kuhjata eks. Järeldus 2. Negatiivne: shopingurõõm on jäänud täpselt ühepäevaseks(heal juhul) naudinguks. Järeldus 3. Kõige hullem: Mõnikord on isegi nii, et see kõige-kõige-hetk on proovikabiinis juba ära, kujutledes, et see uus ese tõesti peaks kuuluma mulle. Tipp on see, kui otsustad, et see sobib, see on perfi ja sa saad seda endale lubada. Ja müüja naeratab nii kenasti. Ja siis järgneb juba langus... ütled rõõmsale müüjale: “see sobis nii hästi, ma vist ostan selle ära...”, kassa juurde minemine, maksmine ja siis – surm. Peale pangakaardi tühjendamist naeratab müüja sulle rahulolevalt ja ütleb “nägemist”, samal ajal kui sina mõtled, et “oli seda nüüd vaja, dziisas kuhu ma sellega tegelt lähen ja raha on ka nüüd nii vähe, et...”. Ohh.

Moodsa aja mured

Mulle meeldib kirjutada. Ja mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib see, kui keegi loeb minu kirjutatut ja see meeldib talle. Mulle meeldib siis ka, kui see, mis ma kirjutan, kellelegi ei meeldi. Puhas inimlik edevus. See on lihtsalt minu ekspressiivsus. Mõned siia ajaveebi jõudnud inimesed tulevad siia vanast harjumusest – et vaadata, millest ma kirjutan ja võibolla natuke aimata, mida ma teen. Igapäevaselt me ei suhtle ja üksteise eludest tegelikult palju ei tea. Need inimesed tulevad siia näiteks Orkutist, sest siis nad ei pea minu ajaveebi aadressi meelde jätma – see on ju tänapäeval nii komplitseeritud – pea ei ole prügikast. Isegi mõned minu parimad sõbrad jõuavad siia Orkutist ja selle üle olen ma küll kurb. Neil on meeles nende pangakonto number, isikukood ja kodune aadress. Aga nad ei tea peast ühegi oma sõbra telefoninumbrit, veel vähem siis blogiaadressi. Mul on kahju. Mind pole enam Orkutis. Ma ei tea, kas seetõttu jääb siin külastatavus nüüd väiksemaks või mitte, aga ma loodan siiralt, et lõppude lõpuks saavad ka parimad sõbrad aru, et virtuaalsus ei ole kunagi päris. Internetil ei ole füüsilist kehastust. Samuti ei kandu virtuaalsed suhted enamasti üle füüsilisse reaalsusse. Eile me vaidlesime, et kas Orkut on hea või halb. Et kas see on ideaalne CIA andmebaas või “rikka mehe Rate” või virtuaalne kalender-märkmik, mis ühendab sinu sünnipäeval sind ja sinu tähtsuselt teisejärgulisi tuttavaid, kes sulle õnnitlusi skräpivad. Õnne soovivad inimesed, keda ma “näen” võibolla kord aastas. Ja sedagi internetis. Või inimesed, kes on jäänud minevikku. Kellega meil pole eriti midagi ühist või isegi millestki rääkida. Jah, ma tunnen ennast meelitatuna, kui keegi, kellelt seda oodanud poleks, soovib õnne. Sest ta on pööranud mulle tähelepanu. Inimesed armastavad tähelepanu. Isegi kui see ei ole “päris” tähelepanu, vaid lihtsalt notice, mis avaneb, kui sa iseenda kontole sisse logid ja nartsissismist pimestatuna hakkad iseend teiste kaudu defineerima. Ma ei usu virtuaalsesse õnne. Jajah, see on nagu small talk; elementaarne moodsa aja viisakus. See on lihtne ja inimlik edevus, mis kannustab meid Orkutis õnne soovima ning seda ise võimalikult paljudelt “sõpradelt” tagasi saama. See on üksteise peegeldamine, mis tegelikult suurt midagi ei tähenda. Tõelised sõbrad helistavad või tulevad külla nii või teisiti. Ja see on oluline. Ajaveeb on tegelikult natuke nagu Orkut või Rate, minu puhul teatud piirini on ka edev. Aga viimaste kuude jooksul olen ma jälginud seda Orkuti edevust ja poosiga sisu, ja ma mõistsin, et see pole minu jaoks. See ammendas ennast täielikult. Ja juhul kui Orkut on nagu iga teine asi elus – laine või puhanguna mööduv nähtus – siis minu jaoks on tuul vaibunud. On aeg purjetada mujale. Ja lõppude lõpuks – millest me üldse räägime? Orkut tingib selle või tolle... naeruväärne. Ma loodan, et te tulete siia tagasi. Ja et minu sõbrad helistavad mulle, kui mul on sünnipäev. Ja kui nad tahavad, siis jätavad minu blogi aadressi meelde, sest Orkut enam ei aita.

Vaata kui paks ma olen!

Osalised: Kolm väikest-roosat-trikood (nii umbes 10-aastased) Asukoht: Aura keskuse saunalava esimene väike preili: "ma olen nii paks" teine väike preili: "oled või?" esimene väike preili: "vaata, kui ma laman, siis ma olen peenike!" (viskab saunalavale selili, nii et kõht tõmbub sisse ja muutub lamedamaks, nagu ikka juhtub, kui selili viskad) kolmas väike preili (niheleb): "jajaa, lähme nüüd ujuma..." esimene väike preili: "Vaata, ainult nii olen ma peenike. Vaaaata kui peenike ma olen!!!" teine ja kolmas tatsavad lavalt alla ja kaovad ujuma. Kolmas loivab järele. (tegelikult oli ta sama peenike, nagu kõik imeväikesed peenikesed roosad tüdrukud)