STOCKHOLM FASHION WEEK

NO STRESS

Igal pool on inimesi, kes meenutavad sulle kedagi, keda sa tunned. Häid sõpru, tavalisi tuttavaid, sind ennast, suvalisi inimesi, keda sa tead. Inimesed korduvad. Ajalugu ka. Det är inget nytt under solen.

Õppides parimatelt tuletan meelde Helenat, kes ütles, et ükskõik kuhu sa lähed, sinu sõpradeks saavad need samad inimesed, kes on su sõbrad seal, kus on sinu kodu. Need inimesed on ainult teistes kehades. Nad on teised inimesed, aga nad on samad ka, nad on Sinu Inimesed.

Sellepärast ma ei igatsegi kedagi nii väga - need, keda igatseda on siin peaaegu olemas. Aga see ei tee 'originaale' vähem eriliseks. Originaali ei biidi keegi, aga inimesel ei ole määratud vormi. Nii nagu on rootsikeelsetel nimisõnadel. Inimestel on määramata vorm ja vabadus teha seda, mida ise tahab.

People go and people come into your life. But only true friends leave the footprint into your heart.

Don't stress ütleb Fani. Do whatever you feel like, ütleb Katja. Don't think, ütleb Inga.

STOP THE CLOCK, IT'S JUST BUSINESS

Kaks nädalat enne kooli ja Global Media Study kursuse algust toimus kuldaväärt tund 'eluülikooli raames', mille käigus corridor-mate Pakistanist tegi algust minu ajaloolise ja uudisväärtusliku harimisega Aasia, Aafrika, Afganistani sõja, äri, hariduse ja massimeedia teemadel. Seejärel vaatasime ühte Pakistani tutvustavat dokki, mis siin kohalikus kanalis kord nädalas eetris on ja ma sain teada, et Pakistan on nagu täitsa arenenud ja normaalne maa kui mõned asjad kõrvale jätta. Reisisihtkoht see siiski pole ja tuusikuid sinna lähiaastatel ei tehta. Muide, kui Indias on Bollywood, siis Pakistanis on Lollywood.

Lisaks käisime täna kohvitamas Odenplani lähedal asuvas kohvikus, mille interjööris ei ole midagi muudetud alates kohviku avamisest - 1950ndatest. Kohvikupidaja on väike armas saksa vanatädi ja tema riietus on vanaema-vintage-cool (vt ka Topshopi vintage-osakond). Mul oli seal täpselt selline tunne nagu ma arvan et minu vanaemal oli kui ta noorena kohvikus käis. Kõik peale külastajate oli täiesti autentne. Ja kohvitassi suurus, hind ja maitse olid omavahel perfektses suhtes.

Kontserdimajas vaatasime fotonäitust "The photo of the year", mis on kokku pandud Dagens Nyheterile pildistatud parimatest pressifotodest. Seal oli üleval umbes viisteist tööd, mis olid saanud omas kategoorias Aasta Foto tiitli ja umbes kolmkümmend tööd, mis olid lihtsalt DN fotograafide pildistatud ja zhürii poolt hinnatud kõige professionaalsemateks ja paremateks pressifotodeks. Sõda, Aasia, Aafrika, mure, vanemateta lapsed, õnnetused, kurbus, kliimasoojenemine jne. Masendav. Professionaalne masendusekunst, ma ütleks. Ilusti kujutatud halbus. 'Reaalsus' dokumentalistikas. Õnn olla Eurooplane. Katja ütles, et "Me peame olema õnnelikud, et meil... Me olemegi õnnelikud! Punkt."

LET'S GO GET LOST IN SWEDEN

Igast suurest linnast võid leida seda, mida otsid. Londonist Notting Hilli, Ateenast Kolonaki, Milanost... terve Milano, as being the capital of fashion anyway ja Stockholmist Östermalmi. Östermalmstorgeti ümbrus on see ilus fäänsi linnaosa, kus käivad ringi peened preilid ja stiilsed daamid ja kohalikud trendsetterid. I guess. Punased lakk-kingad letsgo. Mis sest, et pildil olevast Filippa K poest ma endale tõenäoliselt eal midagi ei osta, kuna see on "smart clothing for trendy women". Mis sest, et ma mõnikord olen smart ja mõnikord trendy, see lihtsalt pole minu jaoks. Aga mis sest, ma ütlen. Seal on ilus.

"Yo masta, go mayesti, uiii aar in Stockholm"... Esimene ööklubipidu sattus olema hardcore räpipidu, kus suur meerika african-american mama räppis endal rinnad paljaks ja meeste (!) bokserid peaaegu jalast. Karmid mutid seletasid laval, et US eerlains kaotas nende pagasi ja nüüd nad peavad pesuväel räppima, kuna neil pole raha, et uusi riideid osta. Tell that to some ohter niggga. Räpipidusid ma tavaliselt ei otsi, aga kusagil Medborgarplatsenil on ööklubi, kus võib varajaste hommikutundideni pidutseda ja ööelu nautida. Tallinnas pole ammu juhtunud. Või oli see hoopis seltskond, ha?

In general, võib ka öelda, et Stockholm, nii nagu ma usun, et kõik suured (pea)linnad, on üks suurlinn paljude seas. Aga eriline, spetsiaalne. Võibolla vähem tähelepanu äratanud, aga uskuge, this is the closest metropol to Estland. Ja see on nii lahe. Peod, poed, majad, inimesed, kohvikud, vanalinn, restoranid, pargid, tunnelbana, vesi, vesi, paadid, jahid, sadamad. Kas ma juba ütlesin, et siin on nii lahe.

Kui keegi küsib, mida ma peale kooli teen, siis võib öelda, et spending money. Mis ei tähenda alati raju shoppamist trendikates või kilekoti-poodides, aga ka mitte tarbimisühiskonna maatasa tegemist ostes linaseid hõlste ja ökotoitu vaid seda, et iga päev kulub kõik raha musta auku ja muude imelike asjade, nagu lutikatõrje, peale.

Öösiti on linnas bling bling, gäng bäng, politsei, action ja muu ööelu. Täna koju tulles, kaks korda võib arvata, kas mu kõrvalmaja oli 200 m raadiuses politsei, tuletõrje ja kiirabi poolt ümber piiratud või ei.Ja Gamla Stan on lihtsalt nii armas. Eilne tripp Arholmi oli paradiis.

Swedish dream coming true it is!

STOCKHOLM IS FABULOUS...

... vasardas mul peas kui kõndisin täna pärastlõunal üle Västerbroni hiigelsuure silla ja nägin enda ümber suurt sinirohelist suure linnaga vürtsitatud idülli. Vasakule poole jäi suur roheline oaas keset vett, vasakule kaugusesse jäi umbes sama suur ja väga kõrgele vee kohale ehitatud sild, millel vurasid autod ja rongid.

Västerbron ühendab põhja- ja lõuna-Stockholmi ning läheb üle Långholmeni saare. Sillast ette- ja tahapoole ning taha vasakule suure rohelise ette ning minust vasakule ette jäi loomulikult meri (või kuidas peaks ütlema siin Stockholmis, kus terve linn on vee ja saarte peale ehitatud. On see meri või fjordid nagu Norras, või on need alati skäärid. Rootsi keele õpetaja Gunilla ütleks selle peale "Du ska reda på." "Javisst."

Mul oli planeeritud minna Långholmenile päevitama, mis on selleks absoluutselt ideaalne koht, aga linn ja jalad kandsid mind täna mujale. Võibolla siis homme. No ma ei läinud, sest mul oli uus kollane kleit seljas ja mustad leggingsid ja nahkvöö, seega ei olnud outfit randa minemiseks kõlbulik, kuna peale kooli-hommikupoolikut oli mul tuju pigem riided täitsa ära vahetada kui riided bikiinide vastu vahetada. Ah, vahet pole.

Ma tundsin ennast selles ilusas linnas täitsa ilusana. Koolis, ma olen tähele pannud, nad sättimisest suurt ei pea. Välja arvatud see itaalia poiss muidugi.

Paremal üle silla ääre ja alla vaadates võis näha mitut paadikest kihutamas. Eemal oli näha kajakisõitjaid (mis siin väga populaarne on - igas lahesopis on vähemalt üks sadam ja üks Stockholms kajak-klubben) ning isegi suurt valget kruiisilaeva. Loomulikult ka linna, vee ääres asuvat stads-husi ja mitmeid teisi vaatamisväärsusi. Rohelus, vesi ja saarekesed on igal pool, need võib heaga iga jutukese juurde mõelda, ilma et ma eraldi neid mainima peaks. ;)

Koolis on väga intensiivne. Aga lahe on see, et kuna ma olen intermediate-grupis, siis seal on mina ja 20 sakslast ja õpetajal on kogu aeg nalja kui palju. Mind kutsutakse tahvli ette ja mina pean alati midagi ütlema ja mina saan alati värvilise koopia ja õpetaja keelab saksa keeles rääkimise, sest "nu måste vi ta hänsyn till Annelis och bara tala svenska". Haha, egotripp eks, aga mina pole süüdi, et sinna peale minu ainult sakslased sattusid ja ma nii eksootiliseks äkki sain.

Ma võiks veel igasuguseid asju ja emotsioone kirjeldada, mis siit saab, aga nagu ikka, sõnad on liiga väikesed, või siis just liiga suured, et midagi TÄPSELT kirja panna. Aga teile, kellel see tee ees seisab võib öelda, et kogu aeg on väga tore ja hea. Raske on ainult neil, kes koju jäävad, sest neid ei oota iga päev uued ja lahedad päevad, inimesed, kohad...

Teksa-seljakoti-kilekoti Eramust minust siiski kunagi ei saa. Ma pole suurem asi karjaloom. Kuigi oma lemmiklehm on mul juba olemas. See armsa näo ja tukaga. Aga mulle ei meeldi kui kari välistudengeid koos kuskil sihitult uitab või mäppi uurib või midagi muud väga erasmust teeb. Ma olen ikka samasugune. Mulle meeldib valida, kellega, kus ja kuidas ma käin. Ja mulle meeldib ka iseendaga kahekesti, see on täiuslik paar.

WELCOME TO THE KINGDOM OF H&M

Rootslannad näevad head välja – blondid, keskmiselt grillkanad (ja ma kogu aeg imestan, kas nad käivad välismaal päevitamas, solaariumis või nad päevituvad siin nii hästi) ja kannavad H&Mi. Sellepärast ei ole H&M enam üldse nii hea mõte, kui ta paljudele tundus, kui ma ütlesin, et Stockholmi kolin. Esiteks – kui sul on seljas H&M, siis kõik teavad seda, sest nad käivad seal ise ka iga päev. Teiseks – rõivatööstus, kui ma õigesti mäletan on looduse reostamise maailma top 10s, seega kiirmood paha paha. Kolmandaks, kiirmoekettidest saab küll viimase moe kõige kiiremini ja odavamalt, aga garanteerib selle, et kõik näevad ühtemoodi (head) välja, aga mitte mingil moel erilised või spetsid. Lihtsalt moodsad.

When London is all about designer clothes (no matter fake or original), then Stockholm is all about H&M. When London is all about glamour, then Stockholm is all about fun.

Kui Londonis ühe tube’isõidu jooksul näeb enam vähem ära, mis firma telefonid kõikidel inimestel on ja mis firma mp3-mängijatest neil parajasti muss kõrva voolab, siis Stockholmis on täpselt vastupidi. Tunnelbanas eriti mobiiliga ei räägita ja mp3 mängijad on kõigil sügaval taskus. Ning toetudes Helenale, on NYs vist koguni nii, et kõikidel lihtsalt on ipod ja jutul lõpp. See olevat umbes sama tavaline nagu see, et sul on jope. Stockholm on selles mõttes väga rafineeritud. Nad ei ole kaubamärkide peal väljas, nagu London ja New York, mulle tundub.

See on võibolla loogiline, kuna siin on sotsiaalne võrdsus ja täielik heaolu kõigile (vähemalt väliselt) ning enamikul inimestest ei tule mõttessegi osta spetsiaalselt hiigellogodega päikseprille või koguni feik disainerrõivaid (kuigi need on ka Londonis ja Nys sooo nineties), et teiste inimeste seast välja paista. See on okei, et sa oled vaid üks paljude seas. Mõnes teises linnas see nii okei ei ole.

Muidu on kõik väga trevligt, aga ma pole H&M totaalse ülemvõimu tõttu näinud veel ühtegi eriti kuuli inimest, kes näeb eriti eriti lahe välja ja ma võin tema kohta öelda, nagu ma mõnikord mõne inimese kohta mõttes ütlen – vot see on XXI sajandi inimene. Jään igaljuhul huviga ootama. Kõige nunnun inimene, keda ma näinud olen, oli ca 60 aastane onu, kellel ilmselt polnud kodu, aga tal oli eriti lahe Aerofloti huud.

Kuna H&M sel hooajal mu südant pole võitnud, ega tõota seda võibolla ka teha, siis sattusin ma juhuslikult hoopis ühte stiilsesse erootikapoodi. Mitte et ma nüüd rõivaste asemel endale seksvidinaid hakkaks soetama, see oli lihtsalt väga kena ja roosa ja stiilne ja ilus pood, mitte nagu ma olen kuulnud, et Eestis need poed käivad. Aga noh, erootikapoed on ka Londonis ja Berliinis stiilsed.

Stockholmis on üks koht, mis on TÄPSELT nagu Tartus on Toomemägi ja Pirogov ja sealne ümbrus. Ja sealt avaneb selline vaade - võiks lausa ette kujutada, et allpool on püssikas ja veidi paremal Pirogov.

Esimene shoppingupäev lõppes sellega, et ostsin ühed roosad ballerinad ja kõik. Arvestades toidu hindasid, on tõenäoline, et ma hakkan nälgima ja olemasoleva raha eest siiski külastan aeg-ajalt Topshopi või mõnda teist kiirmoepoodi, kuna investeerida rõivastesse tundub lahedam kui toitu. Oot, aga kas söömine reostab loodust rohkem või vähem kui shoppamine?

IT'S ALL GONNA BE YELLOW

Me kohtume taas, kui lumi on maas... PS! Laevasõit on seekord eriti kilekott

Elu on Õhtuleht - NOT

Lisaks sellele, et kõik tuttavad saavad MSNi kaudu teada inimese meeleseisundist, elus toimuvast katastroofist või uuest bemmist, pakuvad nad pealiskaudse nutu ja hala peale hea õnne korral ka tööd, naist, katusepanijat, talvekumme või pehmet mööblit. Pealiskaudne selles mõttes, et isegi kui kõikide listis olevate inimestega juttu ei juhtu rääkima, võib aimata, mida nad teevad ja tunnevad.

Vähe sellest, et “type a personal message” väljendab tihti nii maailma viha kui uut armastust, on seal kerge liialdada ka smailifeissidega ning leiutada endale täisesti uus hüüdnimi. Mis mõnikord jääbki külge. Mõned on võibolla isegi humoorikad – a la naised on nagu pilved – kui päike tuleb välja, lähevad nad minema – aga enamasti on nad totrad.

Ei - ma ei mõista hukka - ma lihtsalt ütlen. Meil on anonüümne delfi-sajand. Sry, infoühiskond, ma tahtsin öelda. Peab olema ettevaatlik jne. Näe tonti, muidu tulevad idast kurjad kräkkerid ja teevad sind ühtedeks ja nullideks. Katsu siis seletada, et su nimi on tegelikult Juuli Juurikas.

Ma ei tea, miks MSNi nime kaudu on lihtne liialdada. Klatsimooridest sõbrannadele on need lühiteated perfid taimelavad tuttavate kohta käivateks uudisteks. Stiilis “Tal oli MSNis, et tal on uus töökoht.” – “Ah jaa, oli jah. Nagunii on tal jälle uus mees ka.” Ja lumepall veereb.

Mäletan ühte juhust, kui üks koolikaaslane alustas minuga vestlust sõnadega “Sul on nii äge nimi. Kuidas sul läheb?” Muidu inimesega ei suhtle, aga teed endale slõugani, ja kõik on nagu kärbsed kleeplindil ja tahavad sinuga su elu jagada.

Samas panen tähele, et teatud sõbrad jäävad peaaegu alati oma nime juurde. Või siis teevad oma nime kaudu teatud erialast tegevust. Kavalus, mis muud. Pealegi ei saa teatud sõbrad endale mõne labase nime taha varjumist lubada. Maine värk.

Tegelikult ma ei ole vist kellegi poolt. Olen ka mina nimetanud ennast selleks või tolleks või iseendaks jäänud.

Kuulutus-kuulutus

Tänased MSNi uudised inimeste nimede juurest:

1. otsin puitpõrandapanijat
2. otsin öömaja Viljandisse folgi ajaks
3. otsin remondimehi. septembriks
4. otsin abieluvoodit

Kes mida otsib...

Inimesed

Aeg-ajalt saadan ma kõiki täiskasvanuid seenele, metafoorselt, aga siiski. Sel nädalavahetusel sõitsin ise seenele (leidsin kukeseeni, mõtelge!) ja nautisin väga lahedat täiskasvanute seltskonda oma isa peol. Teise päeva õhtuks olin jõudnud järeldusele, et oma sõpradega pole juba ammu selliseid pidusid olnud. Selliseid, et... ma ei oskagi seletada, parimaid asju elus ei pidavat saamagi sõnadesse panna.

Meil, noortel, on oma vanematelt palju õppida.

Aga 20ndate alguses, keskel ja lõpus, kus suurem osa minu tuttavatest asub, võiks veidi enam (elu)rõõmu üles näidata, teha samuti unustamatuid pidusid ja mitte põdeda töö, haige kassi, äsja võetud pangalaenu, tuleviku või muu väga jabura pärast, mis esmaspäeviti noori üle-urbaniseeritud (just, urbaniseeritud) yuppie'sid kummitab. Eestis on selliseid valesid noori nii palju - sellest hoolimata - yuppie värk on niii üheksakümnendadad. Yuppie peod on peetud, täna, XXI sajandil on need über igavad ja ma lasen sealt ruttu jalga.

Noored on mõnikord täiskasvanumad kui täiskasvanud ise, sellepärast võtan oma sõnad tagasi, et täiskasvanud on nõmedad - tõelised täiskasvanud ei ole. Aga noored, kes täiskasvanuid mängivad, on ikka küll.