Oled sa nüüd õnnelik, kui toas kuuse all on sinu nimelipikuga neljakordselt poes valmis pakendatud hiinas lapstööjõu valmistatud plastmasskingitus inimeselt, kes selle viimasel minutil kaubanduskeskuses trügides närviliselt ringi tormates korvi haaras?
Eesti, Rootsi, Norra, Soome, Taani, Islandi ja tõenäoliselt veel mõnedes keeltes ei tähistata detsembris/jaanuaris aset leidvat (kaasajal tarbimis)ühiskondlikku püha sõnakombinatsiooniga, millel oleks otsene seos kristluse ehk Christmas'iga. Sõna 'jul' (jöl, jõul jne) pärineb Skandinaaviamaade kesktalvisest pühast/pühadest, mis olid seotud erinevate hingede ja haldjate ja talvel läbiviidavate rituaalidega. (Jõulu)kingitused ei olnud enne kristluse tulekut siiakanti sellel ajal kombeks.
Ometi on nii Eestis kui Rootsis Christmas'i tähistamine täies hoos - üks tarbimisühiskond kõik eks. Ostmine, kinkimine, kaunistamine, pühade pidamine - kõik on seotud ostupraktikatega, millel pole mingit seost nii Eestis kui Rootsis levinuima kristluse vormi luterlusega. Luteri usk on üks liberaalsemaid kristluse vorme. Samas 'uskuma' või 'usklik' olema ei ole mingi moenähtus, kõik on oo-nii-ateistid ja usuvad "iseendasse". Teadmata, kes nad ise õieti on. Selle eest teavad poodide turundusosakonnad ja brändistrateegid väga hästi, kes nende tarbijad on. Või õigemini, nemad ka ei tea - aga nad teavad seda, et tarbijad on kergesti manipuleeritavad, lähevad logo/reklaami/slogani/soodustuse õnge.
See iseendasse uskumine on minu arvates seotud hoopis usuga tarbimisse. Mida rohkem tööd, seda rohkem raha ja seda rohkem ilusaid asju, shoppamist, reisimist jne. Teen, mis tahan, mõtlen, mis tahan jne. Inimesed on väga uhked, et neile meeldib shopata. Mõni nimetab seda lausa hobiks. Mis seal imestada - tarbimisajakirjad, nii kollased kui tavalised näitavad ju ette, kuidas peab. Lugejad kiruvad ja tõttavad poodi järgi tegema.
Jõulud/Christmas on tänapäeval väga materialistlikud. Muidugi on need ka emotsionaalsed. Keegi, eriti mina, ei tule ütlema, et jõulud pole toredad või jube nunnud, aga inimesed jõulude utoopia sees võiksid mõelda(!!!"mõtlemine pole keelatud" ütleb mu ema) jõulude sotsiaalsele tähendusele ja sellele, keda nad jõulude ajal toetavad - oma lähedasi või kontvõõraid kaupmehi, keda ei huvita, millised on nende alluvate töötingimused, palk, tervis... Suurem osa tavalisi inimesi (aga tundub, et ka ärimehi) ei mõtle, et peale nende 'mina' on olemas ka 'ühiskond', mille osa nad on, mida nad kujundavad olles ise täielikud egoistid, individualistid ja enesekesksed eneseimetlejad.
Rootsis on viimased kuu aega käinud suur debatt selle üle, kas jõulude ajal ostmise soodustamine on hea või halb. Enamik artikleid analüüsib põhjalikult jõulu-tarbimise mõttetust ja inimeste rumalust selle karnevaliga kaasa minna. Samas ilmuvad iga päev Svenska Dagbladetis Rootsi Kaubanduskoja reklaamid sellest, kuidas vähene ostmine tegi jõulumemme kurvaks ja tema piparkoogimaja unelm kukkus kokku ja kõik olid õnnetud.
Juliette Schori (1998) uuring näitab, et ei odavate säästukaupade ega kallite lukskaupade omamine ega nende kinkimine ei tee inimest üldiselt õnnelikumaks.
JOURNALISM GOING FASHION
Enne kui hakata mõtlema uue meediaväljaande loomise peale, võiks mõelda ka selle peale, et kas sa oled kindel, sul on maailmale veeeel midagi öelda. Ja et kas keegi teine seda kusagil juba ehk ei ütle.
Ja enne kui tahta saada moedisaineriks, tuleks vaadata paar päeva Fashion TV-d, lugeda läbi kõik moeajakirjad ja mõelda, et kas sa ikka veeeel arvad, et sul on maailmale midagi enamat pakkuda.
MINA OLEN ÖKU
Ma ei ole ekstreemselt roheline, aga mulle meeldib, kui inimesed oma pöörase ostmismaania juures ei käitu ostujärgselt nagu idioodid. Mulle on alati õpetatud, et tuled tuleb enda järelt ära kustutada ja et telekas ei pea kunagi 'taustaks' mängima ning et poe tomatid on kümme korda halvema maitsega kui oma kasvatatud. Ma olen alati arvanud, et aerosool-deodorandid/juukselakid/survepakendis spreid (lisaks sellele, et nad on nii üheksakümnendad) on eriti kilekott ning lugenud, et nad on kohutavalt keskkonnavaenulikud. Ja loomulikult on kilekott eriti kilekott ja need võiks üldse kuhugi universumi teise otsa humanitaarabiks ära saata.
Rootsis elamine on nagu test, kui keskkonnasõbralik inimene keegi on. Rootslased ise on eeskujulikud, keskkonna küsimused tulevad alati teisena (esimesena on naiste-meeste võrdsus). Isegi selles hardcore Business Schoolis, kuhu mul viimasel ajal tihedalt asja on, on tulevased Volvo, Ericssoni ja Saabi turundusjuhid kliimasõbralikud ja keskkonnateadlikud.
Tänu Rootsi keskkonnainstituudi ja Dagens Nyheteri kliima-lehekülgedele sain täna teada, et minu tõttu paiskub aastas õhku 5.6 tonni kasvuhoonegaase. Rootsi keskmine on 6.0, maailma keskmine 4.0 ning ÜRO pakutud kestvusnivoo aastaks 2050 on 2.0. Viimase saavutamiseks tuleb paljudel maailma kodanikel oma energiatarbimist järgmise 42 aasta jooksul 3x vähendada.
Hapu on see, et iga eestlane peab oma energiatarbimist mitte 3, vaid 6 KORDA VÄHENDAMA, kuna EESTI keskmine kasvuhoonegaaside paiskumine õhku inimese kohta aastas on 11 (ÜKSTEIST) TONNI. See on peaaegu 2x rohkem kui Rootsi keskmine, mis lennutab Eesti maailma 15 kõige enam saastavama riigi hulka. Eestis on süüdi energeetikasektor, peamiselt põlevkivienergia tootmine. Nii et kui teil avaneb mõni suurepärane võimalus põlevkivi kaevandamise vastu protesteerida, siis kasutage seda. Kes tahaks elada ühes maailma kõige saastavamas ja keskkonnna-lollimal maal? Ja mõtelge, keskmisel eestlasel pole isegi maja, paati ega miljöö-autot, nagu keskmisel rootslasel ja ikkagi on Eestis keskkonna küsimused nii tabud.
Ma kirjutasin üles mõned Eriti Raiskavad Regevused, kus saastenivoo hüppeliselt tõusis:
- mõistlikum on veeta päevas dushi all 5 min (mitte 15)
- laevasõit on kahjulik kõikidele veekogudele
- lennureisid on kulukad, energiamahukad ja kahjulikud (laevadest mitu korda kahjulikumad)
- köögivilju tuleks tarbida vastavalt aastaaegade vaheldumisele, mitte oma soovidele (a la osta tomateid ja kurke ka talvel - kasvuhoonetes kasvatamine ja transtportimine on loodusele kahjulikud)
- sõida vähem autoga; vähenda fossiilsete kütuste kasutamist
- vähenda elektritarbimist
- loodussõbraliku auto kasutamine peab olema kooskõlas muu loodussõbraliku tegevusega sama autoga rohkem km sõites või rohkem raha ostlemisele kulutades, oled ikkagi looduse vaenlane
- kasuta rohelist energiat
- alanda toatemperatuuri
- vali kõige parem energiaklass kui ostad kodumasinaid, loe instruktsioonidest, kuidas olla miljöösõbralikum
- kasuta säästupirne
- kasuta vee keetmiseks veekeetjat mitte pliiti. Täida pesumasin täielikult. Kasuta madalamat temperatuuri ja lühemat programmi (kasulik ka kangastele)
- sulge alati kõik stand-by seadmed, ära kasuta stand-by funktsiooni. Kunagi.
- lase pesul kuivada. ära kasuta kuivatit
- vali lennureisi asemel rongi/laevareis
- sõida auto asemel rongi ja bussiga. Sõida rattaga või käi jala, tervisele ka hea. Kui sa mõtled uut autot osta, osta kütusesäästlik.
- jaga oma autot. Tööle/koju minnes võta peale ka teised inimesed, ära sõida üksinda
- söö värsket, mitte külmutatut
- ole mõned söögikorrad nädalas taimetoitlane
- söö köögivilju vastavalt aastaajale. Kasvuhoonetes toidu kasvatamine on energiakulukas, samuti transport
- kasuta veekeetjat, soojenda vaid see kogus vett, mis sa vajad
STORYBOOK CHILDREN
"You've got your world, & I've got mine, and it's a shame ...
2 grownup worlds that will never be the same ...
Why can't we be like Storybook Children?
Running through the rain, hand in hand, across the meadow ...
Why can't we be like Storybook Children?
In a wonderland, where nothing's planned, for tomorrow.
You've got his ring, you've got his heart, you've got his baby ...
and it's too late for us to turn and start again! ...
Why can't we be ...?
JÕULUDE ROLL TARBIMISKULTUURIS
Kaubamajad Tokyos, Berliinis, New Yorgis, Stockholmis, Pariisis ja igal pool mujal näevad üsna ühesugused välja. Mulle torkas see silma pärast seda kui kadrib kirjutas hiigelsuurest kuusest Lafayette'is ja mul see ka kohe eelmisest aastast meelde tuli.
Meenutades eelmist, seda ja ilmselt kõiki tulevaid aastaid, palun väga - jõulud keset kaubamaju Stockholmis (NK kaubamaja) ja Pariisis (Galeries Lafayette). Ühesugused, loomas "jõulu tunnet" ja manipuleerides ületarbivate kodanikega, et kaubamaja-jõulud on ikka nii ägedad. Paneme
kõik väikestesse karpidesse, kilekottidesse ja kingime üksteisele stuffi, eks. Eks. Pliiis.
Täna algas Stockholm School of Business'is uus kursus, Contextualizing Consumption, mis on loodetavasti sama aine, mida ma peaks trtus sooritama, aga see siin on veits kuulim (alustades õppejõust...). Õhkkond on muidugi natuke teine ja sotsiaalsele survele alludes tuleb mul ennast hommikuti rohkem sättida, et rohkem Äri välja näha, aga see on muidugi okei. Näen hea meelega välja MITTE nagu H&M-i lembud sakslased ja rootslased. Hihi. Juba testisin ka seda, et kui öelda, et õpin meediat ja kommunikatsiooni, siis peetakse kampsuniks või vähemalt veits friigiks, kui öelda, et PRi, on kõik mycket bra. Kui öelda communication management, siis peab seletama, mis asi see on. Turundus- ja muud sorti äri-inimesetele!? Appi.
Ja siis üks saksa pimm, kes ilmselt arvab, et Riia on Tallinna pealinn ja kes Saksamaal International(!!!) Business'i õpib pidas neid tekste, mille põhjal homseks seminariks peab valmistuma, Eriti Rasketeks öeldes, et seal ei ole vastuseid kirjas (no tõesti kahju, et ise mõtlema peab), ning arvas, et tarbimiskäitumine ei ole kohe kuidagi rahvusvahelise äriga seotud ning et üleüldse see marketing on veits nõme... dsiisas. Mida inimestele Äris siis õpetatakse? See on mingi majandusinimeste komme, et ärme räägi tarbimisest ega tarbimisühiskonnast ega tarbimiskultuurist ega isegi mitte natuke tarbimiskriitkast, vaid istume kõik pruuni laua taga jalad laua peal, palume Cindyl järgmine kohtumine edasi lükata ja joome kokakoolat või?FASHIONS CHANGE...
Hoolimata sellest, et moed muutuvad, ma otsustasin siia jääda. Nii Rootsi, et kirjutada fashion communication'ist üks väike master thesis kui ka siia blogisse, sest mulle meeldib nii rohkem. Seega võib mind pidada elavaks näiteks sellest, kuidas glämm/feim/sull ei ostagi kõiki inimesi ära. Ja mõnikord on intelligentsem kirjutada 10-le inimesele kui 1000-ndele. (HAA! kodupärastennekesetlinnakooli)
Ma postitasin Femme blogimaailmas avaldatud jutukesed siia alla. Sest siin on nende koht rohkem, tundub mulle?
Ma postitasin Femme blogimaailmas avaldatud jutukesed siia alla. Sest siin on nende koht rohkem, tundub mulle?
Kõrvalehüpe FEMME BLOGISSE
KAS SUL KODU (VÕTMED) ON? Kirjutatud 6.12.2007
Iseasi, kui romantiliseks suurlinna slummides elavad (mitte)kodanikud oma elu peavad, aga need, kes sinna teinekord “reaalsust” otsima lähevad, võivad ehk kasutada sõnapaari geto-romantika. Või aguli-romantika. Et tuletada endale meelde, et “mõnikord on kodu vaid tunne” (vt ka Louis Vuittoni reklaame oktoobrikuu Financial Times’ides…). Igaljuhul, isegi kui mõnikord tundub, et it’s all about fashion, siis mõtle uuesti. Kaks sarnast ja erinevat t-bana peatust/piirkonda: Kista ja Skärholmen - mõlemas asuvad hiigelsuured ostukeskused, mis kutsuvad kesklinna, äärelinna ja võõra linna inimesi oma läikivatesse plastmass-metall-kiirmood poekestesse.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 
“Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge. 
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 “Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge.
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt. That's different style of living
ipott laetud täis Björki ja Röyksoppi. Seljakott talvevarustuse ja kohvitermosega. Tekk ja villased sokid. Perroon 2, vagun 14, kohad klmn. 17 tundi Põhjamaa avarustes läbi Uppsala, Gävle, Sundsvalli, Gällivare, Lulea Narviku poole Norras, Põhja-Atlandi viimastel sadadel meremiilidel. Lofoteni metsiku saare läheduses. Unistustele üsna lähedal, kusagil, kuhu enamik ei kipu ega ei satu. Ongi hea. Pilkane pimedus, eredad tähed pikliku Rootsi öös, rongi-reaalsus. Meenuv de Certeau rongi-teooria, kristalliseerunud reaalsus, reaalne loodusfilm. Filosoofilised mõtisklused universumi teemal. Minu peatus - Kiruna.
Nordic Reflects
LP Scaninavian Europe räägib, et "You haven't experienced Sweden if you haven't been to Kiruna". Euroopa Viimane Metsikus. 1500 km ära. Ära sellest oo-me-oleme-kõik-nii-tolerantsed moekast linnast. Nii nagu öeldakse, et Tallinn pole Eesti, öeldakse ka et Stockholm pole Rootsi. /Jag håller med./
Rongiöös mängime rootsikeelset Aliast. Teisel pool vahekäiku istuv hallipäine tädi koob midagi rohelise ja punase lõngaga . Aeg-ajalt tõstab pea, rüüpab piima, vaatab meid, kuulab, kuidas me oma rohkem või vähem puises rootsi keeles sõnu seletame ja vaatab aknast välja. Siis vahetab lõnga värvi. Kui A on parasjagu seletamas 'seda lõunapoolusel asuvat Briti koloniaalsaarestikku...' ja mina ei oska vastata, ütleb hallipäine tädi äkitselt maheda kõlava häälega: "Falkland". Kõik naeravad. Tädil on tuline õigus. Ma mõtlen, et issand kui nunnu.
Rongis tõuseb päike kella 8 paiku kui varahommiku tumesinine taevas muutub vaikselt heledamaks ja võtab lõpuks selge helesinise värvi üksikute valgete lennutriipude ja ereda reflektorina mõjuva Päikesega. Kella 9 paiku on õues Näha vaikust - lumme mattunud sügavat valget kõrvu lukustavat vaikust. Päikesesse vaadata ei saa, see on nii toores. Gällivare (kas teil kõlab ka kõrvus Lembitu Kuuse loendamatud lood Gällivare etappidest...) väljendab tüüpilise Skandinaavia suusalinna kuju.
Vagunirestorani tõmmu kohv on kange ja maitsev. Seal üleval ei elata ilma kange musta kohvi ja lihata, räägib koerakelgu-mees. Taimetoitlastest reisikaaslased saami hütis on veidi kohatud küsides, kas teil taimetoitlaste võileiba on? Dsiisas küll, mõtlen ma, pole elu sees midagi ebasobivamat kuulnud küsitavat. Keset paksu metsa mäeahelikus, eemal tsivilisatsioonist, Lapimaa põliselanike tüüpilises elamus imemaitsva põhjapõdra singi-jallat ampsates ei ole olems nõmedamat küsimust. "See põder elas õnnelikku elu," lohutab koera-mees. Ma ei saa sellest kunagi üle, et isegi metsas ei saa inimesed üle moeohvri ja tarbijastaatusest. Ah et millised saapad ma ostsin, te küsite? Mitte kõige ilusamad, kallimad, koledamad, odavamad, brändistatumad, üle-logotatud. Kõige imelikumad loomulikult. Te veel küsite. Koeramees on lahe, tal on oma koht elus.
Europe's Last Wilderness
Vaikne ja pime Jukkasjärvi küla, kus jäähotelli ehitus on alles vähem kui poole peal. Rootsi vanim puust ja punane Saami-kirik ja selle seinte vahele "kirjutatud" ajalugu. Rahu ja vaikus, turistidest puutumata aeg. Bussisõit ja Moloko "Statues", kõrvetav külm, snus. Miinus kakskümmend.
Idüllline Abisko, kust algab maailmakuulus Kungsleden - 440 km pikkune suusa/matka/ratta trass, mis kulgeb Kebnekaise, Rootsi kõrgeima tipuni. Rongisõit läbi veelgi avarama ja lõputumana näivate tundraväljade. Imeline teekond. Valge, erkkollane, helesinine ümberpööratud pilt silma võrkkestal. Ma ei suuda meenutada, kus ma elan ja milline mu tuba välja näeb. Ma ei mõtle peaaegu mitte millelegi, võibolla elust, armastusest. Õnnest või kurbusest, pisarad voolavad. Mul ei tule meelde, mida ma õpin või kus olen töötanud, et on olemas toit, poed, riided, meedia, raamatud... kõik see tunduks kogu idülli rüvetamisena. Sekkumisena puhtasse karmi valgesse külma reaalsusesse, kus valitseb ennastunustamapanev ilu. Neid mitte-mõeldud mõtteid ja sõnu võin ma kirjutada praegu, kui ma olen tagasi hall-pruunis suurlinnas.
Mind-photography
Raske hingata. Jajah, see on üks neist hetkedest. Neid hetki tasub koguda. See on reisimises samm edasi. Kolmsada kilomeetrit üle põhjapolaarjoone. Õnne teadlikustamisele väga lähedal. Iseenda defineerimine.
Abiskos kui me K-ga ühest jaamast teise püüdsime jõuda, aga poole tee peal tagasi pöördusime - oli veidi kurb. Samm tagasi - mitte riskida, mitte vaadata, mis on nurga taga. Sakslased ja nende planeerimine, teadmatusetalumatus, X:%&?##rrgh.
Jäätunud järved, üksikud majad keset sillerdavat lummemattunud tühjust. Abisko armas restoran sõbralike inimeste ja väikese tsivilisatsioonilaksuga. Järv, tee, mägi. Lapp-porten (Lapp Gate) - värav Lapimaale, kahe suure mäe ahelik ja sinna avanev vaade kümnete kilomeetrite kauguselt. Loojuv päike. Tõusev päike. Värav, teekond... Kunsledeni Abiskos asuv lõpp-punkt - puu külge rohelisse postkasti asetatud oranzh külalisteraamat. Miinus kümme. Järsku otsid pimedas külas eikusagil teed järgmisse jaama. Ümberringi viimase kahe nädala jooksul sadanud pool meetrit lund, põõsad, pimedus, kauguses kostev tk-tk-tk-tk, teadmine, et kusagil peab ju see jaam olema. "See ei lähe kohe mitte," ütleb Katja, näost punane ja hingeldab. "Okei," mõtlen ma kurvalt ja me lähme tagasi. Hullumeelsusteks on ka teisi kohti.
Yellow House'i pehme voodi. Vana Tallinn ja ootamatu õnn täringumängus. Ootamatu pööre plaanides - kaks ebamäärast trippi järgmiseks päevaks. Ootusärevus. Vaikne hommik. Haiguse edasilükkamine tee ja nohurohuga. Ilusad sakslased rongis.
In this very edge of the world nothing really matters
Kell 10 võtab meid peale koera-mees, Põhja-Rootsi laulva aktsendi saatel viiakse Saami kultuuri- ja kunstikeskusesse ennast tõelistesse soojadesse riietesse sättima. Esimene kohtumine koertega. Ärevus, kannatamatus, haukumine, rakendamine. Start. Kõrvus vuhisev tuul ja koerte vaiksed jooksuhääled lumel. Igaühe omad elemendid. Mööduvad metsad, kelgu all libisemas järvejää, taamal roosakas-kollakad mäed. Kas see olen tõesti mina või? Jajaa, jälle see hetk. Jutuvada koertest, Kirunast, õpingutest, reisimisest. Koeramehe lõputu pühendumine ja koera-jutud. Experience of a lifetime.
Puhkepaus hütis (lavvu) keset sügavat, aga madalat ja pehmet metsa. Koeramees pakub kohvi, njallat põhjapõdra singiga ja muffinit moosiga. Mmm, milline elu. Milline piknik. "I'm sitting in a lavvu eating njalla," räägib mees loo, kuidas üks Londoni tüdruk sõpradele sõnumi saatis.
Väikse Elvise epilepsiahoog. Koera-elu. Koerte lood, perekonnad, nimed, haigus-, sünni- ja surmalood. Kõik koertest. Uskumatud lood. Millest räägivad rootslased lõkke ääres? - maksudest, elustiilist, ärist, loodusest. Jah, isegi Kirunas. Aitäh, koerad ja koera-mees. "Aga võibolla te tahate siia jääda - loomaarstiks või koera-pidajaks õppida?"
Stockholm - 1506 km
Kell 15 võtab meid peale seene-mees sinise minibussiga. Küsimused ja vastused. Linna-ajalugu, sotsioloogia ja ühiskond. Täielik private-tour. Mees, kellel on võtmed, mis avavad kõik uksed. Rauakaevandus ja maa-alune elu. Asfalteed ja kiirusepiirangud kaevanduses, kontorid ja kaevandamine offisist 8ndal korrusel. Õppetund. Maa-alune maailm mobiilileviga. Seened! Mees, kellel on kaevanduses seene-maailm. Unique in Europe. Ajaleheväljalõiked ja jutud Euroopa glämm-kokkadest ja ajakirjanikest, kes tulevad selle erru läinud geniaalse kaevandusinseneri Shii-Take seeneäri kaema ja proovima. Seenele. 8300 SEKi kilo kui soovite, palun väga. Kontaktid Jaapanis, Ameerikas, Lähis- ja Kaug-Idas. Mees, kes teab rohkem kui välja näitab. Uskumatu lugu.
Kosmosejaam. Kiruna - kunstlikult loodud linn, mis kolib. Terve linn kolib teise kohta - jah, majad, koolid, poed, kõik. Aastal 2012 ei kohta te sellist Kirunat. Rauakaevandamisest saadav tulu on suurem kui terve linna ümberkolimine põhja poole... Tuhat võimalust tundras ellu jääda, teadust teha, mõtiskleda... "Kas te tõesti ei taha kaevandusee tööle tulla? Aga seene kultiveerijaks? Ainult kolm päeva - te peate tagasi tulema! Õnn kaasa!"
Parallel Universe it is.
Vagunirestorani tõmmu kohv on kange ja maitsev. Seal üleval ei elata ilma kange musta kohvi ja lihata, räägib koerakelgu-mees. Taimetoitlastest reisikaaslased saami hütis on veidi kohatud küsides, kas teil taimetoitlaste võileiba on? Dsiisas küll, mõtlen ma, pole elu sees midagi ebasobivamat kuulnud küsitavat. Keset paksu metsa mäeahelikus, eemal tsivilisatsioonist, Lapimaa põliselanike tüüpilises elamus imemaitsva põhjapõdra singi-jallat ampsates ei ole olems nõmedamat küsimust. "See põder elas õnnelikku elu," lohutab koera-mees. Ma ei saa sellest kunagi üle, et isegi metsas ei saa inimesed üle moeohvri ja tarbijastaatusest. Ah et millised saapad ma ostsin, te küsite? Mitte kõige ilusamad, kallimad, koledamad, odavamad, brändistatumad, üle-logotatud. Kõige imelikumad loomulikult. Te veel küsite. Koeramees on lahe, tal on oma koht elus.
Europe's Last Wilderness
Vaikne ja pime Jukkasjärvi küla, kus jäähotelli ehitus on alles vähem kui poole peal. Rootsi vanim puust ja punane Saami-kirik ja selle seinte vahele "kirjutatud" ajalugu. Rahu ja vaikus, turistidest puutumata aeg. Bussisõit ja Moloko "Statues", kõrvetav külm, snus. Miinus kakskümmend.
Idüllline Abisko, kust algab maailmakuulus Kungsleden - 440 km pikkune suusa/matka/ratta trass, mis kulgeb Kebnekaise, Rootsi kõrgeima tipuni. Rongisõit läbi veelgi avarama ja lõputumana näivate tundraväljade. Imeline teekond. Valge, erkkollane, helesinine ümberpööratud pilt silma võrkkestal. Ma ei suuda meenutada, kus ma elan ja milline mu tuba välja näeb. Ma ei mõtle peaaegu mitte millelegi, võibolla elust, armastusest. Õnnest või kurbusest, pisarad voolavad. Mul ei tule meelde, mida ma õpin või kus olen töötanud, et on olemas toit, poed, riided, meedia, raamatud... kõik see tunduks kogu idülli rüvetamisena. Sekkumisena puhtasse karmi valgesse külma reaalsusesse, kus valitseb ennastunustamapanev ilu. Neid mitte-mõeldud mõtteid ja sõnu võin ma kirjutada praegu, kui ma olen tagasi hall-pruunis suurlinnas.
Mind-photography
Raske hingata. Jajah, see on üks neist hetkedest. Neid hetki tasub koguda. See on reisimises samm edasi. Kolmsada kilomeetrit üle põhjapolaarjoone. Õnne teadlikustamisele väga lähedal. Iseenda defineerimine.
Abiskos kui me K-ga ühest jaamast teise püüdsime jõuda, aga poole tee peal tagasi pöördusime - oli veidi kurb. Samm tagasi - mitte riskida, mitte vaadata, mis on nurga taga. Sakslased ja nende planeerimine, teadmatusetalumatus, X:%&?##rrgh.
Jäätunud järved, üksikud majad keset sillerdavat lummemattunud tühjust. Abisko armas restoran sõbralike inimeste ja väikese tsivilisatsioonilaksuga. Järv, tee, mägi. Lapp-porten (Lapp Gate) - värav Lapimaale, kahe suure mäe ahelik ja sinna avanev vaade kümnete kilomeetrite kauguselt. Loojuv päike. Tõusev päike. Värav, teekond... Kunsledeni Abiskos asuv lõpp-punkt - puu külge rohelisse postkasti asetatud oranzh külalisteraamat. Miinus kümme. Järsku otsid pimedas külas eikusagil teed järgmisse jaama. Ümberringi viimase kahe nädala jooksul sadanud pool meetrit lund, põõsad, pimedus, kauguses kostev tk-tk-tk-tk, teadmine, et kusagil peab ju see jaam olema. "See ei lähe kohe mitte," ütleb Katja, näost punane ja hingeldab. "Okei," mõtlen ma kurvalt ja me lähme tagasi. Hullumeelsusteks on ka teisi kohti.
Yellow House'i pehme voodi. Vana Tallinn ja ootamatu õnn täringumängus. Ootamatu pööre plaanides - kaks ebamäärast trippi järgmiseks päevaks. Ootusärevus. Vaikne hommik. Haiguse edasilükkamine tee ja nohurohuga. Ilusad sakslased rongis.
In this very edge of the world nothing really matters
Kell 10 võtab meid peale koera-mees, Põhja-Rootsi laulva aktsendi saatel viiakse Saami kultuuri- ja kunstikeskusesse ennast tõelistesse soojadesse riietesse sättima. Esimene kohtumine koertega. Ärevus, kannatamatus, haukumine, rakendamine. Start. Kõrvus vuhisev tuul ja koerte vaiksed jooksuhääled lumel. Igaühe omad elemendid. Mööduvad metsad, kelgu all libisemas järvejää, taamal roosakas-kollakad mäed. Kas see olen tõesti mina või? Jajaa, jälle see hetk. Jutuvada koertest, Kirunast, õpingutest, reisimisest. Koeramehe lõputu pühendumine ja koera-jutud. Experience of a lifetime.
Puhkepaus hütis (lavvu) keset sügavat, aga madalat ja pehmet metsa. Koeramees pakub kohvi, njallat põhjapõdra singiga ja muffinit moosiga. Mmm, milline elu. Milline piknik. "I'm sitting in a lavvu eating njalla," räägib mees loo, kuidas üks Londoni tüdruk sõpradele sõnumi saatis.
Väikse Elvise epilepsiahoog. Koera-elu. Koerte lood, perekonnad, nimed, haigus-, sünni- ja surmalood. Kõik koertest. Uskumatud lood. Millest räägivad rootslased lõkke ääres? - maksudest, elustiilist, ärist, loodusest. Jah, isegi Kirunas. Aitäh, koerad ja koera-mees. "Aga võibolla te tahate siia jääda - loomaarstiks või koera-pidajaks õppida?"
Stockholm - 1506 km
Kell 15 võtab meid peale seene-mees sinise minibussiga. Küsimused ja vastused. Linna-ajalugu, sotsioloogia ja ühiskond. Täielik private-tour. Mees, kellel on võtmed, mis avavad kõik uksed. Rauakaevandus ja maa-alune elu. Asfalteed ja kiirusepiirangud kaevanduses, kontorid ja kaevandamine offisist 8ndal korrusel. Õppetund. Maa-alune maailm mobiilileviga. Seened! Mees, kellel on kaevanduses seene-maailm. Unique in Europe. Ajaleheväljalõiked ja jutud Euroopa glämm-kokkadest ja ajakirjanikest, kes tulevad selle erru läinud geniaalse kaevandusinseneri Shii-Take seeneäri kaema ja proovima. Seenele. 8300 SEKi kilo kui soovite, palun väga. Kontaktid Jaapanis, Ameerikas, Lähis- ja Kaug-Idas. Mees, kes teab rohkem kui välja näitab. Uskumatu lugu.
Kosmosejaam. Kiruna - kunstlikult loodud linn, mis kolib. Terve linn kolib teise kohta - jah, majad, koolid, poed, kõik. Aastal 2012 ei kohta te sellist Kirunat. Rauakaevandamisest saadav tulu on suurem kui terve linna ümberkolimine põhja poole... Tuhat võimalust tundras ellu jääda, teadust teha, mõtiskleda... "Kas te tõesti ei taha kaevandusee tööle tulla? Aga seene kultiveerijaks? Ainult kolm päeva - te peate tagasi tulema! Õnn kaasa!"
Parallel Universe it is.
Live tomorrow
See lugu on sealt filmist, millest ma eile kirjutasin. Tahtsin selgitada, sest mulle hakkas tunduma, et võibolla keegi ei saanudki aru, et misasja ma jälle mõtlesin. Ja miks ma Vogt'ile viitasin.
Rootsis on nii ilus ja hästi eks. Laleh (see laulja) on rootslane ja Izabella Scorupco (see LV kotiga näitleja sealt filmist on Poola päritolu rootslane, kes elab Ameerikas (kosmopoliit). Illusioon ilusatest Rootsi naistest. Rootslaste eneserepresentatsioon. Praegu on külm ja pime ja ee... põhjamaine helesinine-karge-värviline-hall. Teadus ja asjad.
Et mu jutukesed on alati seotud meedia ja kommunikatsiooni ja 'fashion theory'ga (you must relate to... on iga assignment'i lõpus). Ma ei kirjutaks üldse mitte midagi, kui ma ei seostaks oma 'teooriat' ülikooli 'teooriaga' või sellega, mis mind kujundab. 'Fashion theory' on jutumärkides sellepärast, et eesti keelde pole mõtet tõlkida, kuna ta ei tähenda 'moeteooriat'. 'Fashion' ei tähenda alati 'moodi' selles tähenduses, milles teda igapäevaselt kasutatakse. Fashion tähendab moodi ka, aga mitte siin ja praegu. Pigem nagu ühiskondlik-individuaalset sotsiaalteoreetilist alguspunkti.
Igastahes. Palun väga - teadusraamatud on mu uued lemmikud. Ja utoopia ja illusioonide ja illusioonide purunemise all mõtlesin mina (ja igalühel on õigus iseenda tõlgendusele) seda, et kui ta kannab seal filmis LV kotte ja baby-doll mantleid ja sõidab Audiga, siis mõne inimese jaoks on see täitumata illusioon, mõne jaoks täitunud illusioon, mõne jaoks utoopia ja mõne jaoks kõikide positivistlike ja/või kriitiliste teooriate kokkukukkumine. Sest kui sa tead, mis on product placement, siis see võib väga vabalt hullult häirida.
Eriti siis, kui elada korraks Rootsis ja näha, kuidas käekott kui lukuskauba jäämäe tipp on siin tulise diskussiooni all. Luksusbrändi käekott kui sümbol (Barthes). Ja siis tuleb see film ja täidab selle utoopia (Vogt).
Ja lõpetuseks. Palun väga laulusõnad kah, sest laul ja pilt on ilus. Põhjamaine. Rootsi. Illusioon. (lugeda koos kuulamisega, aga kesse ikka viitsib niisama laulusõnu lugeda)
Rootsis on nii ilus ja hästi eks. Laleh (see laulja) on rootslane ja Izabella Scorupco (see LV kotiga näitleja sealt filmist on Poola päritolu rootslane, kes elab Ameerikas (kosmopoliit). Illusioon ilusatest Rootsi naistest. Rootslaste eneserepresentatsioon. Praegu on külm ja pime ja ee... põhjamaine helesinine-karge-värviline-hall. Teadus ja asjad.
Et mu jutukesed on alati seotud meedia ja kommunikatsiooni ja 'fashion theory'ga (you must relate to... on iga assignment'i lõpus). Ma ei kirjutaks üldse mitte midagi, kui ma ei seostaks oma 'teooriat' ülikooli 'teooriaga' või sellega, mis mind kujundab. 'Fashion theory' on jutumärkides sellepärast, et eesti keelde pole mõtet tõlkida, kuna ta ei tähenda 'moeteooriat'. 'Fashion' ei tähenda alati 'moodi' selles tähenduses, milles teda igapäevaselt kasutatakse. Fashion tähendab moodi ka, aga mitte siin ja praegu. Pigem nagu ühiskondlik-individuaalset sotsiaalteoreetilist alguspunkti.
Igastahes. Palun väga - teadusraamatud on mu uued lemmikud. Ja utoopia ja illusioonide ja illusioonide purunemise all mõtlesin mina (ja igalühel on õigus iseenda tõlgendusele) seda, et kui ta kannab seal filmis LV kotte ja baby-doll mantleid ja sõidab Audiga, siis mõne inimese jaoks on see täitumata illusioon, mõne jaoks täitunud illusioon, mõne jaoks utoopia ja mõne jaoks kõikide positivistlike ja/või kriitiliste teooriate kokkukukkumine. Sest kui sa tead, mis on product placement, siis see võib väga vabalt hullult häirida.
Eriti siis, kui elada korraks Rootsis ja näha, kuidas käekott kui lukuskauba jäämäe tipp on siin tulise diskussiooni all. Luksusbrändi käekott kui sümbol (Barthes). Ja siis tuleb see film ja täidab selle utoopia (Vogt).
Ja lõpetuseks. Palun väga laulusõnad kah, sest laul ja pilt on ilus. Põhjamaine. Rootsi. Illusioon. (lugeda koos kuulamisega, aga kesse ikka viitsib niisama laulusõnu lugeda)
it's cold around me
the night is young
The sun has fallen and I've become
the lonely one
The moon is dancing
among the clouds
and my knees are shaking,
and my dreams are braking
But I know I live
But i know i live, today
I know we could live tomorrow
(Live tomorrow)
But I know I live today
I know we could live tomorrow
But I don't think we should wait, no
I know we could live tomorrow
But I know I live today
I know we could live tomorrow
But I don't think we should wait, no
I know we could..
Taking my life in my hands
(the power who has it?)
Taking my life in my hands
(the power who has it?)
'Cause, I don't like to wait
No, no
It's happening, it's happening
I don't like to wait
No, no
It's happening
I know we could live tomorrow
But I know I live today
I know we could live tomorrow
But I don't think we should wait, no
I know we could live tomorrow
But I know I live today
I know we could live tomorrow
But I don't think we should wait, no
La-la-la, love
Kino, Kiruna ja talvesaapad
Kiruna (67° 51' 0" N , 20°13' 0" E) asub Stockholmist (59° 21' 0" N, 18° 4' 0" E) umbes 1000 km kaugusel põhjas. Kui Sthmis loojub päike pool 5 õhtul, siis Kiruna päike pool 3 päeval. Rootsi Lapimaa. Norra piir. Territooriumilt maailma teine suurim linn Austraalia Mount Isa järel. Territooriumilt! Stockholmist teeb see 17 h rongisõitu polaaröö, virmaliste, jäähotelli, mäestiku, husky'de, põhjapõtrade, mootorsaanide, lumetormi ja Kebnekaise juurde. Seal on külm, juba praegu -11. See tähendab sooje riideid, eks. Keegi küsis minult et kas seal teksadega saab käia? Mina veel ei tea. Talveriided. Winter-fashion. Riided, kui kehakate. Riided, et mitte ära külmuda. It's all about Dressing.
Kiruna on "city", kus elab ca 18 000 elanikku - karges külmas, pilkases pimeduses, Skandinaavia poolsaare põhjapoolsemas otsas. Euroopa põhjapoolseimasse tippu Nordkappi jääb veel 500 km, maailma äär ei ole kaugel. Selle eest on igalt poolt mujalt sinna pikk maa. Et järgmisel nädalal ees seisvale teekonnale põhjamaa pimedasse öösse ja virmalistest valgustatud aega selgemat pilti saada, käisin kinos. Õues oli -1, käed külmetasid ja kaks kapuutsi olid ka.
Kandsin kunagi eelmisel kevadel ostetud valgeid ketse ja mõtlesin, et kui ma villased põlvikud jalga panen, siis võib nendega ju Kirunasse ka minna. Ja kui ma kõik need hood'id, mis ma siit ostnud olen, üksteise peale selga panen, on soe. Ja kui ma oma neli paari õhukesi kindaid kuidagi kaheks paariks kombineerin ja sukapüksid ja ... Arvake uuesti.
Izabella Scorupco kandis Kirunas Louis Vuittoni käekotte (kahe erinevat), sõitis Audiga, ostles Coop Konsumis, vahetas igas kolmandas stseenis talvise ja moodsa lõikega kampsuni veelgi ilusama mantli vastu. Lehvitas oma hooletu-chic kuldblond-helepruune lokke ja sirgendatud tukka, nägi välja nagu nukuke ja ma võin kihla vedada, et kõik tsikid peale selle filmi nägemist kõnnivad juuksurisse, nõuavad Izabella Scorupco soengut ja jäävad ootama, millal see baby-doll mantel kiirmoe poodidesse müügile tuleb; ostavad endale kõige nummimad ja paksemad talvesaapad, moon-bootsid, ugg-bootsid ja värskest karunahast kindad. I bet.
Asa Larssoni romaanil põhinev Leif Lindblomi "Solstorm" (2007) on muidu superhea film ja ma soovitan kindla peale, kui ta PÖFFil peaks olema. Kui ainult product placement nii obvious poleks. Ma muidugi ei tea, kas terve saalitäis keskealisi rootslasi samu asju tähele pani, mis mina. Aga selge on see, et homme pean ma ikkagi minema endale talvesaapaid ostma. Küsimus on selles, kust kohast ja kas 500 või 1500 SEKised. Nemad ehk mõtlevad, et kas järgmisena osta Volvo või Audi. No ja muidugi see LV kott.
Elu nagu reklaamis. Isegi tsivilisatsiooni ääremaal. Kusagil utoopia ja illusioonide vahepeal.
Vaata ka: Vogt, Henri (2005) Between Utopia and Disillusionment
Södermalm I love
Lõunase kalkunisalati ja roosast termosest kohvi joomise kõrvale paar tundi väga insiderite södermalmarite kohvikus "String" backgammonit mängida ja maailma asjade üle arutada on mõnus. Nagu koos teiste nunnude inimestega oma vanadele lemmiklauludele süüdimatult kaasa üürata. Omaette itsitada, kui hea valiku ma hommikul tegin kui sain aru, et konservatiivne hall-must-pruun värvigamma riietevalikul sellisel imelisel sügispäeval on ülihalb - rõõmustada hoopis, et see peen mantel sobib ka kollase pusa, roosa salli, põskede ja valgete ketsidega. Et shuffle mode'is istub täna eriti hea rändom-DJ. Call it luck or call it faith.
Södermalm on Stockholmi lõunapoolne, südamlikum ja soojem osa. Gamla Stani (vanalinna) poolne Södermalm on nagu Pariisi Montmartre, seda ma juba ükskord ütlesin. Seal on väiksed galeriid ja galerii-kohvikud, kunstnike pelgupaigad, väikesed tolmused ateljeed ja töökojad, kiiksuvate ustega vanad majad (mitte küll väga vanad, aga õhkkond on kiiksuvate-ustega), mäkke ronivad munakivitänavad ja armsad naeratavad vanapaaridest või kunstnikepaaridest kohvipoepidajad. Södermalm on nii armas, mu lemmik!
Södermalmi vasakpoolne süda, kui vaadata Gamla Stani poolt kuulub avangardismile, unistustele, jalutuskäikudele, maailma lahedaimatele alternatiivsetele poekestele, avatud kontoritele, reklaami- ja arhitektuuribüroodele, muusika- ja kunstistuudiotele, noortele disaineritele, unikaalsetele moekunstnikele, boheemlaslikele kohvikutele, baaridele, klubidele, restoranidele. Seal ei ole kesklinna võltsi strateegilist naeratust, tobedate logodega disainerite kaupluseid, peeneid baare või lounge'isid, näo-järgi-sissepääsuga-klubisid, ärihaide koledaid Hummereid või kohe-kohe läbipõlevaid karjäärinaisi. Ja kui sinna mõni selline peaks sattuma ja oma strateegilist valgendatud naeratust välgutama, vaadataks teda imelikult. Sest ta on võlts.
Södermalmi moekamat sorti kaval seltskond käib kaks korda aastas Street'i Modeoutlet'il (fashion market), kus Rootsi supernovaatoritest disainerid, uued brändid ja värsked kollektsioonid omale võileiva hinna eest tänuliku fänni ja kandja leiavad. Eelmisel pühapäeval toimunud Londoni Camden Lock Marketi väikse venna tiitlile kandideerival moeturult leidis näiteks Mini Marketi kvaliteetseid kampsuneid, Jenny Hellströmi eriti lahedaid täpilisi kleite, Stray Boysi maikasid, Fröken Söt'i imearmsaid pluuse, 2707 (sjugosjunollsju) pehmeid sviitreid, SVEA klassikat, Perry Como unikaalseid pükse, Bodhi plikalikku pesu, Resteröds'i kuulsat disaini jne. Viimane aeg ära õppida, et massimood on veits (jajah, veits nõme) nõme. Et firmad, kes püüavad saavutada võimalikult suurt turuosa ja mida võib kohata tihemini kui kaks poodi linnas, tuleks juba eos maha kanda.
Näiteks et kui sa ostad iga kord oma riided samast kohast ja välgutad läbi aastate sama logo, siis kedagi ei huvita, isegi diisli ja misssiksti teksade kohta arvavad need futuristlike mõtete ja ambitsioonikate ideede ja laheda suhtumisega noored, et "see periood on meil juba ammu möödas". Eestis ta muidugi õitseb. Oh. Eks siin on ka muidugi samamoodi; moeteaduses meil oli üks eriti rumal G-Stari teksade ja Gucci kotiga tsikk, kes süüdimatult kuulutas, et kui moodi poleks olemas, hakkaks inimestel igav. Ma olen kindel, et ta kukkus sellel eksamil läbi. Saamata aru, et kui ülejäänud kõps-kõps peen Stureplani seltskond käib ka G-Star Raw teksadega, siis on nad lihtsalt üks kamp bränditurunduse kavandatud-saavutatud sihtrühmast. Et tsükkel on jälle täitnud oma eesmärgi, lollid on leitud.
Noh, jooksed kohe omale uut paari tommihilfigeri teksasid ostma või oled nõus kaaluma, et ostaks järgmine kord midagi mitte nii meinstriimi? Ja mõtle, see on isegi äge, kui sul on lihtsalt eriti spetsid ja unikaalsed teksad, mitte lihtsalt suvalised koledad diisli logoga teksad.
SWEDEN IS GREAT
Östermalm, Stockholm
Mariefred, Södermanland
Lilla Skuggan, Stockholm
Norrmalmstorget, Stockholm
Õhtud Stockholmi lähistel
Lumi! Ma pole kunagi varem nii palju Vennaskonda kuulanud, kui siin. Ei tea, kas see on sellepärast, et neil on siuksed laulud nagu "Riia mu arm", "Kopenhaagen", "Õhtud Moskva lähistel" jne. Ajas ja ruumis rändavad. Võõrad sõnad kohanduvad oma eluga. Sometimes.
Mu meelest on fakt, et jõulukaunistusi hakatakse juba oktoobris üles panema üle tähtsustatud. Minu meelest on jõulud üks aasta ilusamaid aegu. Mulle igaljuhul täiega meeldib, et ma saan seda kolm kuud nautida. Enne päris jõule on veel eriti nunnu korraldada sõpradega mitmeid (mitmeid!!!) jõuluõhtusööke (mäletate, Tartus...), põletada tavalistel õhtutel küünlaid (ükskord me hakkasime väikse&armsaga meelega ostma Tiimarist kõige pervomaid küünlaid, kuna need olid nii koledad, et juba lahedad), juua ohtralt glögi nii tihti kui võimalik, vabandades alati end välja faktiga, et talvel ju juuaksegi glögi. Ja teha täiesti ilmsüütu nägu, et see on täi-es-ti normaalne iga päev palju glögi juua.
Ahjaa, tahtsin öelda, et käisin just peol. 1990's party. Lotsof halba muusikat. Mõned halvad head lood. Palju muusikavideoid valgete särkidega 5-liikmelistest boybändidest. Dsiisas. And what did you like to listen in 90's? Mõned stiilipeod on ikka eriti kilekotid. Eriti need - halloo, ma tulen välismaale kooli ja fkoors ma võtan kaasa 70ndate, 80ndate, 90ndate, halva-maitse, hawaii-party, hippie-party jne outfitid. Muidugi võtan.
Jalutasin läbi öö koju, lund sadas (mis sest et kohe sulab ära, aga esimene lumi vajab ju romantiseerimist), külm oli ja mul tuli meelde, et täna ma ostsin ju piparkooke. Öko-piparkooke. Nende öko-piparkookide pärast ma panen selle jutukese lahtrisse "öku". Hingedepäev oli ka. Väiksena ma arvasin, et hingedepäeval peab kurb olema.
Mulle meeldib minema jalutada. Homme on Söderis Street Fashion Market, mis lubab olla nagu Londoni Camden Lock. Saab näha, I love London. Ma peaksin seal ka natuke elama.
Fashion in 1882
Seoses selle blogiga ja muidu on tulekul mõned muudatused. Ja kuna ma pean praegu kirjutama Rootsi professoritele neile meelepäraseid "jutukesi" globaliseeruvast meediast ja kommunikatsioonist ning muudest toredatest asjadest kostitan ma teid pikkade sissekannete asemel pildikestega. Seega võib vabalt vaadata allolevat pilti ja mõtiskleda, kuidas juba 19.sajandil naised oma keha kasutasid, et ilusamad välja näha, milliseid ebanormaalseid ohvreid inimesed tõid/ja toovad kindla peale ka edaspidi, et MOES olla.
LADIES DAY, part II
Tallinnas või Tartus elades ei juhtunud kunagi seda, et järgmisel päeval peale pea pesemist olid juuksed jälle mustad. Soojadel maadel reisides, Londonis, või siin, Stockholmis, juhtub seda iga päev. Shampooni, dushigeeli, näo-, keha-, käte- ja muid kreeme kulub vähemalt kaks korda tihedamini ja rohkem. Iga kord kesklinnast koju jõudes on selline räpane sahmija tunne. Kooli minnes, linnas käies, kesklinnas hängides - "tänava tempo" on alati nii kiire, et keha reageerib sellele nõudes rohkem süüa, juua ja kulutusi. Nõudes rohkem pesu ja triitmenti ja paid.
Women are The Consumers. Peaaegu kogu tarbimisühiskond on üles ehitatud sellele, et naine ostab ja otsustab, mida osta. Muidugi tänapäeval otsustavad ka mehed näo-, keha ja muude kreemide ja iluprotseduuride kasuks. See pole mitte trend, vaid "vajadus". Kuigi sõna 'vajadus' võib peaaegu alati panna jutumärkidesse, sest mida meil tegelikult eluks VAJA on. Õhku, vett, natuke riideid, ulualust. Aga mis siis, kui see õhk on saastatud, vesi kare, riided on ebakvaliteetsed, ulualune vajab pidevalt uuendamist... kui meie elud on täidetud vajadustega, mille rahuldamine seisneb erinevate kaupade OSTMISES.
Ma pole mingi öko-kunn, kui ma alustasin sellega, et käisin tsikkidega SPAs ja tarbin enivei erinevaid keha-goodie'sid. See ei takista mul massilisse tarbimisse kriitiliselt suhtumast - mulle käib närviele, et juuksed ühe päevaga mustaks lähevad ja ma neid iga päev pesema pean, seega rohkem shampooni tarbin ja kaks korda päevas kehakreemi kasutan, sest muidu ma kuivan krokodilliks tänu sellele, et Stockholmi vesi on nii kare ja puhas, et kuivatab su lihtsalt ära, kui kreemi peale ei määri.
Siin oldud paari kuu jooksul olen ma mitu korda tabanud ennast mõttelt, et ma olen kahe ja poole kuuga saanud vanemaks kui viimase, ütleme, kolme-nelja aastaga kokku. Ma ei räägi ainult sellest, et ostsin isegi silmaümbruskreemi ja öökreemi, vaid ka riietumisstiilist ja mõtetest.
Ei tea, kas see tuleb sellest, et peaaegu kõik sõbrad, kes mul siin on, on minust mitu aastat vanemad, või tõesti suurlinna õhust, rütmist ja elustiilist. Tarbimisest. Sest - keda enne tarbimine õnnelikuks on teinud? Ma lisasin sinna üles selle filmi treileri, millest eelmises jutukeses kirjutasin.
Või mulle lihtsalt tundub. Võibolla mul ei ole silmade ümber kortse, võibolla mu näonahk ei ole siin vanem, võibolla mu riietumisstiil on sama, võibolla mu mõtted on sama naivistlikud ja teooriad roosa-nätsu-maitselised. Võibolla ma olen mõjutatud sellest heaolu-tarbimis-postmodernsest-skandinaavaia-ilu-ideaal-ühiskonnast? Mul on tunne, et ma olen siin vabam, jaa. Aga mul on ka tunne, et ma olen siin rohkem tarbimisohver. Hoolimata neist kaheksast prügikastist seal köögis.
Aga ma ei tea, kas Eestit (või üldse kohti, asju, inimesi) on võimalik ette ära päästa. Mingeid inimkonna rumalaid perioode vahele jätta, hüpata üle üle-tarbimisest. Ma arvan, et mitte. Kõik see värviline ja glamuurne tundub nii ahvatlev. Asjad, millest meie vanavanemad undki ei näinud. Venemaa, Hiina, India... nad kõik jõuavad ükskord Ameerikale järele. Kes teab, mis selleks ajast Ameerikast ja muust Läänemaailmast muidugi saanud on. Ressursid ON piiratud.
LADIES DAY, part I
Eile vaatasime Rootsi rahvuslikus filmiarhiivis 2003. aastal dokfilmide kõrgeima autasu The Silver Wolf''iga pärjatud Johan Söderbergi "Surplus'i". Toppen!
"Surplus - Terrorized into being consumers" meenutab kõige lihtsamalt väljendudes Merit Karise loenguid, Naomi Kleini globaalse korporatiivvõimu uurimusi ja Kalle Lasni adbusterseid. See on samal ajal propaganda, anti-propaganda, muusikavideo, dokk, fiktsioon, poeesia. Mulle meeldis, aga ma juba kujutan ette kuidas homses seminaris tuliseks vaidluseks läheb.
Film kubiseb metafooridest, peidetud sõnumitest, kombineeritud tehnikatest ja konsumerismivastasest diskursusest. Kõige lihtsam eesmärk on seletada inimestele paradigma muutuse vajalikkust - loobuda lollakast mõistusevastsest edevast tarbimisest. Hm, te peaks seda nägema, see on huvitav. Kuigi, ma olen täitsa kindel, et nii nagu see Eesti "Osta elevant ära" - nii ei saa inimesed ka "Surplus'ist" ühtemoodi aru.
Teine film, mis mind eelmisel nädalal viimases fashion science'i loengus väga köitis, on prantslase Philippe Lanfranchi "Christian Dior - The Man Behind The Myth" (2005), mis nagu iga titt ilmselt juba aru sai, räägib moelooja Christian Diorist. Eiei, see pole mingi imal ostupropaganda vaid kunstniku portree- ja ajaloofilm. Ma lugesin kuskilt, et seda näidatakse millalgi esimest korda telekas, nii et letsgo:) Ma ei ütleks, et see kurb film oli, aga rootsi tüdrukud viimases reas viskasid paar pisarat veidi enne lõppu. Haha. Beat that.
Ladies day osa juurde:
Drottninggatanil asuv Centralbad on 103 aastat tagasi asutatud linna üks vanimaid ja väärikamaid SPA'sid. Isegi ilma eriliste triitmentideta, leppides meeldivalt gustaviaanliku õhkkonna ja lihtsamate mõnude, nagu mullivann, saunad, soolabassein ja ujumis-lounge ning hulgaliselt tsillimiskohtade ja hea seltskonnaga ning minna sinna tööpäeval enne lõunat, võib päris odavalt saada nädala lõõgastavaima elamuse osaliseks (mis lause!). Peale keha-pai võib ka kõhutäiteks võtta kokteile, salatit või päris toitu ja siis peaaegu basseini ääres jalgu kõlgutada. Pärast õue astudes võtab vastu jahe sügispäikene ja salaaed, millest tuleb läbi minna, et Centralbad'ist tänavale jõuda. Kohalike naiste jaoks on see after-work umbes nagu meeste jaoks on Cafe Operas longdringitamine. (kus me eile käisime ja mulle ei meeldinud)
Pärast veemõnusid on hea omada sõpru, kes teavad linna parimaid insaiderite kohvikuid - näiteks Surbrunnsgatanil asuvat gallery-cafe'd, kus kõik joogid ja suupisted valmistatakse spetsiaalselt sinu maitse järgi, interjöör on rohkem kui ilus ja armas ja kõrvaltoas on maalid.
Aga noh, kõige rohkem tuleb muidugi tänada ilusat ilma, sest päikesepaiste teeb kõik päevad nii heaks, et ise ka ei usu. Ja külalised!
I TOLD YOU IT'S FABULOUS
Reedel mööda Östermalmi, mis on kallite butiikide ja kõps-kõps peene seltskonna lemmik-kvartal, jalutades ja pärastlõunast päikest nautides, nägin ma ühte poesilti, mis ütles
tõhusad ostmameelitamismeetodid a la ilus kutt leti taga, kes naeratab ja on nõus sulle terve poe CD kollektsiooni ette mängima või piitspeenike salesclerk, kes veenab, et kuigi sa seda kleiti endale lubada ei saa, on see lihtsalt võr-ra-tu. Ma pole eriline muusika asjatundja, aga pool tundi seal poes oli väga hubane ja mõnus. Muidugi oli neil perfi saund ja ei-taha-ära-minna atmosfäär, nii et ma ju pidin selle plaadi ostma.
To listen: French Electro Connection
Esmaspäeval Södermalmi võrratut Pariisi Montmartre'i miljööd meenutavail tänavail sügiselõhna nuusutades ja art-gallery-cafe'sid uudistades jäi teele Emmanus. See on kolmest poest koosnev second hand, millest kõige lahedam on keskmine, sest sealt leiab täielikke aardeid. Ja kuigi mitte sugugi võileivahinna eest, siis võib meeles pidada, et aardeid pole võileivahinna eest kunagi jagatud. Mina leidsin sealt ühe eriti luksi kehakatte, mille kohta paar päeva hiljem küsiti, et kas see on dolce&gabbana. Mkm, hoopis tehtud Austrias ja ammu, aga näeb vähemalt sama hea välja. Ja Stockholmi konteksti avastades - täielikult unikaalne. Pmst võiks selle ühe rõivaesemega panna aluse enda täiesti uuele stiilile, aga pärast eilset photoshootingut Annikaga, avastasin, et ma olen konservatiivse ja klassikalise stiili jaoks liiga rebel. Või noor.To shop: Emmanus second hand
Pühapäeval peale photoshooti ja "star"-"photographer"-we-just-not-do-it-for-fun seikluseid Gamla Stanis aega parajaks tehes mõtlesime natuke kohvi ja süüa võtta. Taco Bar osutus olema eriti hea leid, sest vanalinna kohta on seal odav, värviline, soe, mugav ja hea. Meenutab natuke, aga ainult väga natuke, Londonit. Sest selle vastas on kohe mingi hoopis teises stiilis kebab ja sähvivad tuled ja sagimine. Ja Londoni järele on mul siin küll aeg-ajalt igatsus, sest ma olen mõnikord Stockholmi jaoks natuke liiga rebel. Või eestlane. Kuigi oo, ma olen muutunud palju konservatiivsemaks ikka ka. Or not.
To eat: Taco Bar
Ja lõpetuseks kaks soovitust Rootsi valitsuselt - vähendada spontaanseid oste ja eelistada kalleid kaupu odavatele. Riik teeb nüüdsest ka ametlikke ettekirjutusi odavate kaupade kvaliteedi tõstmiseks.
"Life is too short not to wear beautiful clothes" (Gusto Store)
Kolm korda võib arvata, kas ma astusin sisse või jaa. See oli sama peen poeke nagu ülejäänud designer-concept-stores, kus rõivaste hinnad algasid 3600 SEKist (ca 7000 EEK). Ühesõnaga ma jätsin kõik hilbud seekord ostmata. Teisel korrusel asus aga ülimeeldiva aura ja muusikaga lounge-kodusisustusosakond.
Peenete kohtade eelis tavaliste poodide ees on enamasti unustamatu teenindus ja ülimalt
tõhusad ostmameelitamismeetodid a la ilus kutt leti taga, kes naeratab ja on nõus sulle terve poe CD kollektsiooni ette mängima või piitspeenike salesclerk, kes veenab, et kuigi sa seda kleiti endale lubada ei saa, on see lihtsalt võr-ra-tu. Ma pole eriline muusika asjatundja, aga pool tundi seal poes oli väga hubane ja mõnus. Muidugi oli neil perfi saund ja ei-taha-ära-minna atmosfäär, nii et ma ju pidin selle plaadi ostma.
To listen: French Electro Connection
Esmaspäeval Södermalmi võrratut Pariisi Montmartre'i miljööd meenutavail tänavail sügiselõhna nuusutades ja art-gallery-cafe'sid uudistades jäi teele Emmanus. See on kolmest poest koosnev second hand, millest kõige lahedam on keskmine, sest sealt leiab täielikke aardeid. Ja kuigi mitte sugugi võileivahinna eest, siis võib meeles pidada, et aardeid pole võileivahinna eest kunagi jagatud. Mina leidsin sealt ühe eriti luksi kehakatte, mille kohta paar päeva hiljem küsiti, et kas see on dolce&gabbana. Mkm, hoopis tehtud Austrias ja ammu, aga näeb vähemalt sama hea välja. Ja Stockholmi konteksti avastades - täielikult unikaalne. Pmst võiks selle ühe rõivaesemega panna aluse enda täiesti uuele stiilile, aga pärast eilset photoshootingut Annikaga, avastasin, et ma olen konservatiivse ja klassikalise stiili jaoks liiga rebel. Või noor.To shop: Emmanus second hand
Pühapäeval peale photoshooti ja "star"-"photographer"-we-just-not-do-it-for-fun seikluseid Gamla Stanis aega parajaks tehes mõtlesime natuke kohvi ja süüa võtta. Taco Bar osutus olema eriti hea leid, sest vanalinna kohta on seal odav, värviline, soe, mugav ja hea. Meenutab natuke, aga ainult väga natuke, Londonit. Sest selle vastas on kohe mingi hoopis teises stiilis kebab ja sähvivad tuled ja sagimine. Ja Londoni järele on mul siin küll aeg-ajalt igatsus, sest ma olen mõnikord Stockholmi jaoks natuke liiga rebel. Või eestlane. Kuigi oo, ma olen muutunud palju konservatiivsemaks ikka ka. Or not.
To eat: Taco Bar
Ja lõpetuseks kaks soovitust Rootsi valitsuselt - vähendada spontaanseid oste ja eelistada kalleid kaupu odavatele. Riik teeb nüüdsest ka ametlikke ettekirjutusi odavate kaupade kvaliteedi tõstmiseks.
Subscribe to:
Posts (Atom)