I LIKE SUNDAY

Sügis! Eesti internetiväljaannetes kirjutatakse, et „täna algas sügis“. Kas Rootsis algas ka täna või? Siin ei mainita seda mitte poole sõnagagi. Võibolla neil on siis tähtsamaid uudiseid, kui aastaaja vaheldumine esilehel, mina ei tea. Aga minu meelest on nunnu, et sügise tulek nii palju tähelepanu sai☺, see on vist Eestis alati nii.
Oo, üks lennuk just lendab mu akna taga seal kõrgel üleval. Päike paistab ja tuul sahistab kaskedes ja mändides ja pihlakates. Oi jestas, ma arvan, et te juba panite tähele, et iga email või jutuke sisaldab viiteid pihlakatele, sügisele, skääridele – ma vist võiksin neist tundide kaupa rääkida. Näiteks sellele suurele pihlakale akna taga võiks pühendada terve sissekande, ja siis sellele suurele metsale maja taga mäe otsas jne. Ja kesklinna on 15 minutit. Tavaline eriline.
Ma arvan, et loodus ja sport on nagu magic medicines. Teine äärmus – suured linnad ja muusika – mida ma ka eskapismivormina vahel harrastan, nemad on ka head kohad, kuhu ära kaduda, nagu loodusesse ja masohistlikku sporditegemisse, aga suured linnad ja muusika on ikkagi kunstlik reaalsus.
Jooksmist on tore „loodusturismiga“ ühildada, mis tähendab, et mulle meeldib joosta kaugele, kaua ja iga kord erinevasse kohta. Täna sattusin imelistele metsateedele skääride ääres. Vaheldumisi olid rada ja kaljud, kõrged archipelago vaatega künkad ja vesi-siinsamas-teed, sajad erinevad rajad, mille vahel valida, üks vaade ilusam kui teine. Kvaliteetaeg. Ja minu koju on 10 minutit. Metsalõhn ja väiksed loomad, vesi ja majakesed teisel pool vett ja inimesed pühapäevastel paadi-tuuridel, väiksed jahisadamad, teised tervisesportlased, jalutajad, perekonnad, üllatuslikud sattumised looduspargi erinevatesse keskustesse. Oh, võrratu! Aga kui sa seisad maja ees, siis sa kunagi ei arvaks, et kusagil maja taga on imeline muinasjutumaailm, nagu Astrid Lindgreni raamatutes.
Ma olen õnnelik, et head asjad on tegelikult lähemal, kui mõnikord võiks arvata.

POINT TAKEN ehk moe mõttekusest

Täna oli loeng moeajakirjandusest. Mood on nii imelik nähtus. See on eksisteerinud aegade algusest peale, teadlikult on selle arendamise (ja analüüsiga) tegeletud alates XVI sajandist, aga isegi täna ei ole paljud inimesed nõus tunnistama, et mood neid mõjutab. Selles ei ole küsimustki – isegi see, kes mitte kunagi ühtegi rõivaeset ei osta, kes kunagi ühtegi uut suunda ei tea, kes iial ühtegi (moe)ajakirja ei loe – ta on moest mõjutatud. Ta võib sellele teadlikult vastu töötada, kuid ta ei muuda seda olematuks. Sa ei muuda ju olematuks muusikat või sotsiaalprobleeme või mööblitööstust? (okei, eriti loll näide, aga saate aru küll) Ja me ei pea vaidlema, kas mood on halb või hea, muidugi on ta halb, kui mõelda looduse, eliit versus madalamad klassid, loomade, rahakulutamise peale. See on nartsissistlik ja enesekeskne, aga ta on olemas, ta ei kao enne kui maamunal pole ühtegi inimest järgi!
Ma ei mäleta, kas see oli selles napakas filmis „Saatan kannab Pradat“, kus öeldi, et „sina, loll, see sinine suvaline sviiter, mis sul seljas on – mis sest, et see on täna moest väljas, mõned ajad tagasi on keegi kusagil leiutanud just selle värvi, lõike ja materjali, et sinusugustele see sinine sviiter teha, mis sest, et sa seda alles viis hooaega hiljem endale lubada saad“.
De Certeau räägib lugemisest kui valesti mõistetud tegevusest. Minu meelest on rõivastumine ja mood samamoodi valesti mõistetud tegevused. Me suhtume lugemisse, nii nagu rõivastumissegi pealiskaudselt. Aga löö lahti ükskõik missugune Eco või Barthes ja sa saad aru, et ka see suvaline sinine sviiter kubiseb sümbolitest.
Tagasi loengu juurde. Moeajakirjanduse analüüsis kasutas proua õppejõud peamiselt pildianalüüsi ja ajaloolisi fakte – minu meelest tegi ta seda veidi igavalt, sest ma ei kuulnud praktiliselt midagi, mida ma varem poleks kuulnud. Moeajalugu on otsustatud kirjutada nii ja nii ja sa ei kuule igas loengus midagi uut. Mina seevastu mõtlesin, et ta oleks võinud olla veidi tekstipõhisem ja moe kui sotsiaalse nähtuse analüüsivam. Mida näiteks tegi suurepäraselt Elizabeth Wilson eelmises moefotograafia loengus.
Aga mis kõige hämmastavam, kui Vogue aastal 1909 (ma loodan, et ei eksi) ilmuma hakkas, oli tegemist nädalakirjaga, mis kandis alapealkirja „Vogue – a weekly magazine of fashion and society“. Ning kui kõrvutada see tänase Vogue’iga siis on ‚society‘ osa sealt küll kadunud, kuid alles on siiski Conde Nast‘ kolm kuldreeglit: high quality of photogpraphs, high quality of paper, high society lifestyle.
Vogue on enamasti glamuuriajakiri, ometi on see jätkuvalt kogu maailma igakuine uus väljalase moepiiblist. Kas on olemas lihtsamat religiooni kui mood – mõtelge, iga kuu uued reeglid, suunad, põhimõtted, filosoofia? Pealiskaudne – jaa, glamuurne – jaa. Miljonid lugejad – jaa! Kuus miljardit elanikku, keda otseselt või kaudselt mõjutab sotsiaalne nähtus ‚fashion‘. Ja ma ei mõtle ainult riideid – ma mõtlen ideid, valikuid elus, poliitilisi eelistusi, eeskujusid, ideaale… Kes tuleb veel ütlema, et mood on mõttetu? Toimetatud versiooni sellest jutukesest võib lugeda ka siit.
Ma ei tea siin kuupäevi. Aga ma tean umbes, mis millalgi toimub. Seda, et kolmapäevad on minu õnnepäevad, olen ma teadnud juba alates seitsmendast klassist, kui oli käsitöötund. Millegipärast panin ma alati kolmapäeviti hästi riidesse. Sättisin. Võibolla see oli sellepärast, et poistel oli samal ajal tööõpetus ja alati ennne tööõpetust/käsitööd pidime koos koridoris ootama. Ma ei tea. Võibolla see oli sellepärast, et kolmapäevaks sain ma üle esmaspäeva nõmedusest ja teisipäeva raskusest. Esmaspäeviti ja teisipäeviti olid kõige raskemad trennid ja pikemad päevad. Kolmapäev oli/on alati lõõgastav.
Kolmapäevad olid minu lemmiknädalapäevad ka Tartus terve baka-aja. Esimesel kursusel oli see klubipäev, teisel kursusel oli see lihtsalt nädala-parima-peo-päev ja kolmandal oli see päev kui sai kõige tõenäolisemalt enda juures pidusid pidada, sest kolmapäeviti olid kõik Tartus ja võis rahumeeli 40 inimest sünnipäevale kutsuda. Eelmise aasta kolmapäevi ma eriti ei mäleta.
Kolmapäevad on parimad. Kui välja arvata mõned reeded, laupäevad ja pühapäevad. Ja mõned nädalad, mis tervenisti on nii head.
Avasin just akna, et olla kindel, et värskendav sügisõhtu meeltesse jõuaks. Joon siin kohvi ja vaatan oma akna taga üha rohkem värskust kaotavat pihlakat. Üks linnuke, sinise ja kollasega, käib mu aknalaual tihti istumas. Meil siin paistab päike ja valmivad… sügismõtted. Teil seal sajab, õhtud on külmad?

PRNCSS OF MNMLSM*

Kas meil Eestis pole mitut kooli/kursuseid, kus on võimalik õppida veebidisaini või muud sarnast ilus-kodulehekülg-on-kõige-alus eriala; või mis eriala selleks tegelikult vaja on? Esteetilist mõtlemist ehk. Kas pole veebidisainerite unistus teha maitsekaid, stiilseid ja omavahel sobivate kujunduselementidega internetilehekülgi? Kas ilu loeb? Kas ilu ja sisu kooskõla on välistatud?
Okei. Keegi peab ju kujundama ja toimetama ka säästupoodide reklaamlehti, olema nõus veebitoimkonna otsustega a la „iga bait on müüdav“, kirjutama kollast ajakirjandust ja teesklema, et kõik on sõbrad. Aga.
Kas mulle meeldib avada portaale, kus kõik sähvib, blingib, avaneb ilma minult luba küsimata ja hüppab mulle näkku kiiremini, kui ma jõuan need põrguväravad sulgeda? EI! I hate it. Ja kui huvitab – jah, ma ei oska sättida oma internetti nii, et kõik sähviv, hüppav ja kodulaenu reklaamiv mulle näkku ei kargaks. See eest oskan ma seda suurejooneliselt kritiseerida ja edaspidi lihtsalt ignoreerida. Ma ei tahakski seda nii sättida, ma tahaks, et see ülevoolav reklaam ja bling-bling reklaam-elu lõppeks päriselt. Et inimesed ei arvaks, et elu ongi sama lollakas, nagu tibiajakirjades või meelelahutussektsioonides. Et inimesed ei ostaks Kate Moss for Topshop riideid, sest nad tahavad välja näha nagu Kate Moss. Miks?
Täna pärastlõunal, peale seda kui olin läbi lugenud pühapäevase Dagens Nyheteri, ja saanud teada, et Eesti poliitikud on välispoliitilistes seisukohtades jõhkramad kui Soome ametivennad (ehk vähem diplomaatilised!); alustanud jälle mingi imeliku rootsikeelse romaaniga (sest ma ei tea miks valitakse keelekursustel kohustusliku kirjanduse hulka raamatud, kus on juttu ainult surmast või seksist, enough!) ja jõudnud otsustada, et mulle meeldib vürtsitatud elementidega minimalism, oli kohutav üllatus leida eest absoluutselt jõleda sisu (earlier-to-be-interesting-womens-sites) ja väljanägemisega (ajalehed ja siis see kõige-portaal) eestikeelsed internetiportaalid. Ma usun, et sisu (kui sa selleni lõpuks jõuad) ei olegi nii hull (kui välja arvata see, et ka minus kasvab kõik-välja-toimetaja, millest kadrib ükskord kirjutas), aga kas saab toppida rohkem reklaami ühele leheküljele, kas saab kasutada kõige klisheelikumaid väljendeid ja kas saab rohkem kujutada ette, et elu on ameerika, et elu on pangalaen, et elu on seksjalinn? Eestis saab. Ma ei võrdle, ma lihtsalt ütlen, mis mulle tundub, et on ÜLE.
Ja tunnen, kuidas snoob minus iga päevaga kasvab. See ei ole snoob, kes topib selga kõik suurte logodega riided, käib reedeti linna kuumimas klubis ennast ja teisi passimas või boyfriendi kulul iga kuu soojal maal grillkana-päevitust tuunimas. Ei! See on snoob, kes kohaneb minimalismi, vähem-on-rohkem, kvaliteet mitte kvantiteet suhtumisega. Pealegi on mul hea meel, et ma võin ja saan seda just praegu öelda. Ma ei teeks seda, kui ma töötaks ka mõnes fäänsis PR-firmas või ühes neist kehvadest väljaannetest. Eesti meediamaastik kubiseb huvitavatest diskursustest, kuid serveerituna selle sama wannabe-maailma kasvandike poolt. And I never said I'm not one of them. Right now I'm just not among them.

NORDIC FLASHLIGHT

Japp, nüüd on kindlasti sügis. Tuul puhub merd vastu kaldaäärseid kive ja linnukesed söövad akna taga oranze pihlakamarju; jalutades näpistab külm sõrmi ja lehed on kollased. Maja tagune mets ja künkad ei ole enam suviselt mustikased ega Lappis Beach suvitajaist tulvil. Paadid õõtsuvad üksildaselt sadamates ja mastide kolin sulandub perfektselt vee, tuule ja kaldahäältega. Üle jõe on varakult näha süttivaid lampe veeäärsetes kollastes ja punastes majades.
Kell viis lülitatakse sisse tänavavalgustus ja roosad riided tunduvad kohatud. Kuigi - siin tundubki kõik roosa väga kohatu. Kogu aeg. India poiss köögist teeb mulle niigi pidevalt komplimente, et "oo sul kõik nii värviline". Ja kollase kleidi kohta arvatakse, et "well, it totally looks different... I mean, you differ from the mass". On aeg suvised riided kokku lappida ja unustada, et on võimalik teeselda, nagu oleks Skandinaavias kunagi olnud surfi-ilm.
Head aega lillelised kleidid, türkiissinised shortsid, värvilised t-särgid, valged rihmikud, lühikesed varrukad, õhukesed jakid, muretult sinna-tänna lippamine ja kergemeelsus. Mul on tunne, et suvise kergemeelsuse kadumisest olen ma juba kirjutanud.
Tere kollastes lehtedes sahistamine, vihmapiisad, sügistormid, päiksepaistelised saapa-sooja-jaki-ilmad, karged tuuleiilid varahommikuses udus, unest ärkav metroo, öine kojukõmpimine külmas.
Kõigest hoolimata, mulle meeldib. Sügis on sama hea nagu kõik teised aastaajad. Saab käia muuseumites, pildistada neid samu kohti teistusuguse valgusega ja loota, et hea seltskond jääb ka külmal ajal teed Jägermeisteriga jooma ja rändom õhtutel spagette keetma. Kuigi jaa - fotokas on mul ajutiselt (?) katki ja Internet kaob teadmata kadunud ajaks Karlaplani.

In (fashion)photography past is never present. Or is it?

Tere, minu nimi on väike a. Tänase õhtu jooksul olen ma kuulanud Hansonit ("Weird"), Ronan Keatingut ("Father&Son"), Scooterit ("Break it up"), Janet Jacksonit ("Together Again"), Puff Daddy't ("I'll Be Missing You") ja kõiki ülejäänud artiste, kes mulle meeldisid umbes siis, kui ma olin kümnene. Ma pean olema imelik.
Puudub veel see, et ma tahaks tõmmata jalga lontis punased retuusid, triibulise meremehepolo ja katkised lipsud-kukkusid-pealt-ära kingad, mida ma kandsin viiendas klassis ja arvasin, et näen jube äge välja.
Aga noh, sellel ajal kui teie seal tähtsat nägu teete, kulub mõnel ära, et korraks jälle 10 olla.
Growing old is inevitable, growing up is optional. You should try.
Mood on naeruväärne, aga see meeldib mulle nii väga. Trendid on selleks, et meile meelde tuletada, kui naeruväärne nende järgimine on, aga millegipärast kõik ikkagi teevad seda. See on sama naeruväärne nagu muusika või tippsport või televiisor, selle vastu ei võidelda. Sellega minnakse kaasa ja seda uuritakse. See on sotsiaalne nähtus nagu iga teinegi. Ainult et selles on mingi utoopia, fantaasia ja unelma element, mille rütmis paljud enivei elavad. Päikese all ei ole mitte midagi uut. Tuletage seda meelde, kui endale järjekordse paari leggingseid või platvormkingi ostate.

IMAGE OF TALLINN

Lonely Planeti üks värskemaid väljalaskeid "Scandinavian Europe" sisaldab lühikesi peatükke ka Tallinna, Helsingi ja Peterburi kohta. Ja nii tore oli lugeda, kuidas Tallinna leheküljed algavad sõnadega:
"Tallinn is the new coolest spot in Europe." Meie pealinna nimetatakse seal eastern-scandinavia'ks mitte eastern-Europe'iks, nagu tavaliselt. Ja mitte ka northern-Europe'iks nagu Eesti poliitikud seda tavatsevad teha. AGA.
See Itaalia professor, kellega ma eelmisel nädalal vaielda oleks tahtnud, ütles, et Eesti on ülehelikiirusel amerikaniseeruv Venemaa. Ja tal pole mingit tegemist Soome, Rootsi või teiste Lääne- või Põhja-Euroopa maadega.
Ja dialoog Austria tüdrukuga: "Mis keelt te seal Eestis räägite?"- "Eesti."
"Ahsoo, no tead, vahet pole eks. Minu jaoks olete te kõik ühed venelased." - "Aga eestlaste jaoks on see natuke solvav, kui meid ainult venelasteks nimetada."
"Saa aru, ma olen Austriast. Ma ei pea neid asju teadma."
Peaaegu ükski vahetusüliõpilane ei jäta kunagi mainimata, et kavatsevad Stockholmis olemise ajal kindlasti ka Tallinnasse sõita. (Laevaga. Tax Fee ja pidutsemine...) Nad on kuulnud, et Eestis on ilus vanalinn ja odav alkohol.
Eelmisel nädalal sattusin kogemata ühte dokumentaalfilmi, mis rääkis ühest tumedanahalisest poisist, kelle vanemad on kunagi Rootsi emigreerunud ja nüüd see poiss on "aktiivne" raadio DJ, räppar ja tudeng. See pidi olema nagu "edulugu", et emigrandid ei ole kräpp. Aga kui sellised "tõusvad tähed" peaks kunagi kuulsaks saama, siis mina ei taha küll ühtegi tunda:
"Ma ei tea Eestist midagi. Ainult seda, et seal on odavad litsid." (sülitab) - "Mina ei tea litsidest midagi, aga võibolla sa peaksid ise nägema, enne kui selliseid järeldusi teed kohast, kus sa kunagi käinud pole?" - "Noh, okei. Aga guidebook'id on nõmedad, ma ei viitsi nende järgi käia. Kas sa näitaksid mulle Tallinnat?"
Imagoloogiliselt ikka väga vale otsus (kui see on olnud kellegi otsus) promoda Tallinnat pidude ja alkoholiga. Ei ole eriti uhke tunne olla pärit Tallinnast kui hedonismi pealinnast võrreldes linnadega, mis on kuulsad kunstnike, heliloojate, sportlaste, arhitektuuriliste vaatamisväärsuste või moeloojate poolest.

HANG-OVER/HANG-ON/HANG-UP/HANG-OUT

Kujutage ette, et ma pole sel nädalal veel mitte üheski poes käinud. Sest iga päev on koolis tähtsaid asjatamisi ja iga päev saabuvad arved, mille maksmisega palutakse kiirustada, aga maksmisvõimaluste pakkumisega seoses palutakse siia-sinna joosta, järjekordades oodata ja lihtsalt loota, et äkki kusagil on keegi, kes teid aidata saab.
Rootsi on üks täielik manana-maa. Mis on imelik, sest prof. Paolo Mancini Itaaliast rääkis just ükspäev riikide meedia- ja ühiskonnasüsteemide kolmeks jagunemisest ja Rootsi muidugi käib Põhja- ja Kesk-Euroopa klassi. Kuigi mina topiks ta otsekohe kusagile Kreeka ja Brasiilia ja selliste soojade manana-kohtade kategooriasse. See on jaa, üllatav, meil Eestis käivad ka asjad kiiremini kui siin.
Sotsiaalset võrdsust on seevastu iga nurga peal - lisaks sellele, et siin kõik ühtemoodi riides käivad, oodatakse sama ka külalistelt - näiteks need päevad kui ma kannan mingeid imelikke roosasid riideid või kui mõnel riideesemel juhtub olema mõne kuulsa firma logo, on rootslased palju vähem sõbralikud kui siis kui ma kannan halli kleiti, halli pusa, musti sukkpükse ja tavalist silutud soengut ja teen oma rohelised silmad nii suureks kui võimalik. Sellistel päevadel sujub asjaajamine libedalt. Siis on nad nõus kompromissideks ja läbirääkimisteks, aga rõhutavad alati, et seadused/reeglid/eeskirjad/normid kehtivad eranditeta kõigile ja ühtemoodi. Iga asja jaoks on neil reegel, aga kui püüad selle järgi toimida jooksed peaga vastu seina, sest nende kontorid lihtsalt ei ole avatud. Appi noh.
Juulis lugesin ma Postimehest või kusagilt, et rootslased on maailma õnnelikuimad inimesed; kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus räägiti, et rootslastel on esikohal puhkus - jajaa, ju nad on kogu aeg õnnelikult puhkusel, kui ülejäänud inimestel on vaja allkirju ja muid pabereid lehvitada!
Järelikult. Alustan ka mina oma nädalavahetuseid nüüdsest kolmapäeva õhtust. Ja eriti sel nädalal kui on oodata, et multikategelane tuleb mulle külla ja me lähme nagu eeskujulikud rikutud urbaniseeritud noored kunagi pealiskaudsetesse baaridesse kokteilitama ja hirmkalleid salateid sööma, kulutame kõik raha Södermalmis shoppamisele ja siis vaatame edasi. Esmaspäevast kolmapäevani kolm tundi ennelõunal nagu siin kombeks, on aega olla akadeemiline.

HOW ARE YOU?

Täna kasutasin ma esimest korda panni! Kartulipuder "väikeste lihapallikestega" nagu ütles Maja Sokk - rootslaste klassika. Ja täna võib kuu aja möödumist tähistada - mida me muidugi Ingaga juba tegime. Afternoon coctails never hurt. Mõnikord ma jalutan mööda seda linnakut, mida kutsutakse Lappis'eks ringi ja vaatan akendest sisse, et kuidas inimesed elavad ja mis nad teevad. Mõnikord on kõik aknad avatud, ja võid näha teda või teda või teda ja "Hi/Hej!" öelda. See on nagu küla ja nagu linn. Alati on kusagil keegi, keda sa juba tunned ja keegi, kellega sul on võimalik tuttavaks saada. Ülikooli peahoone on 500 m kaugusel, tunnelbana samuti. Mets on maja taga ja meri on 200 m kaugusel. Supermarketisse on 1 minut ja pesupesemiskohta samuti. Spordihalli on 250 m ja jooksurajad algavad igaühe maja eest, nagu ma ütlesin, mustikad ja oravad ja mäed, kus matkata on maja taga. Kas ma juba mainisin, et Stocholmi Ülikool koos linnakuga asub rahvuspargis?
Noh, minu osakond muidugi ei asu, see on moodsalt kesklinnas tele-, raadio- ja filmimaja vahetus läheduses modernses betoon-klaashoones, aga seal on ka nunnu. Ja kohv+muffin on seal odavamad. Ja KÕIK tähtsad professorid naeratavad alati ja ütlevad tere. Kui ma mõtlen tagasi kõikidele inimestele oma tutvusringkonnast, kes nö "karjääri teevad", siis nad tunduvad mulle nii naljakad. Näiteks Saksamaal ei saa sa enne 5 aastat kõrgharidust mitte mingil juhul jutulegi, et tahad päriselt tööle või palka. Lääne-Euroopas on natuke teisiti. Nii palju on veel õppida ja avastada. PhD maybe?
Ahjaa. Reedel rääkisin esimest korda üle kuu aja (kui skaip ja nädalavahetus Karepal välja arvata) eesti keeles. Mis oli naljakas, sest Kristel pole kunagi Eestis elanud ja mina olen lihtsalt harjunud rootsi-inglise-eesti keeles lauseid moodustama, mis iga päevaga lähevad aina imelikumaks. Aga ma olen avastanud, et nii lihtne on inglise keeles lugeda kui keskkond seda soodustab.
Reedel käisin ka esimeses fashion science'i loengus ja see oli maailma äge! Lisaks veel esimesel Stcokholmi moeshowl White Roomis. Mis oli suht jama, sest no kui palju baby-doll kleite sa jõuad tolereerida?! Pluss Kristeliga eriti fäänsis second handis, kust on võimalik endale soetada originaal(!) Greta Garbo või Marylin Monroe kleite. Poepidaja on Vivienne Westwoodi meenutav sätitud punapäine proua, kellel on absoluutselt iga väikse asja kohta oma poes jutuke juurde rääkida. Ma ei tea, kas see kõik on sulatõsi, aga moeajaloo tähtsaid ja revolutsioonilisi moode, lõikeid, kleite ja aksessuaare on seal kümnete kaupa. Mis kõik on mahutatud ilmselt maailma kitsaimale territooriumile. Aga see pood on KULD!
Ja siis me käisime veel poes, kus müüakse ainult musta värvi hirmkalleid rõivaid. Mitte ühelgi asjal ei ole mingit teise värvitooni varjugi. Must on ju moe klassika. Näiteks Escada alates 4000 SEKist. Minu meelest oli seal natuke depressiivne.
Stockholmi NK kaubamaja on sama, mis Londonis Harrods, Pariisis LaFayette või glamuursem versioon Tallinna Stockmannist. Teate küll, eks.
Ma küll armastan üle kõige siin ringi käimist ja oma lemmikasjade tähelepanemist, aga lõpuks meeldib mulle ikkagi loodus ja sotsiaalteadused rohkem. :)

SHOPPING TOUR II

Peale Ikea on Rootsis teisigi märkimisväärseid kauplustekette (kole sõna, mis niigi viitab originaalsuse puudumisele), kust võib koju ja teisteks elujuhtumiteks erinevaid huvitavaid vidinaid soetada. Olgugi, et Skandinaavia disaini peetakse minimalistlikuks ja skandinaavia maitset peenetundeliseks ja kvaliteetseks, on minule jäänud mulje, et tegelikult vajavad ka rootslased enda ümber teatud hulka hubasustegureid, mis teevad kodu/kontori/aia omapärasemaks. Sellele aitavad kaasa mõned värvilisi ja imelikke vidinaid müüvad poekesed.
Ikea puhul saab muidugi omapärast rääkida ainult äärmisel juhul ja tuleks tuua näiteid inimeste kohta, kelle hobi või amet on lõputu kombineerimine nii, et keegi ei saaks aru, et ruum on sisustatud ikeaga. Näiteks kõik tudengikorterid on üldjuhul täpselt ühesugused, kuna tudengid soetavad Ikeast ikka selle sama odava laua, tooli, voodi, kapi, voodipesu ja kardinad. Ülejäänu kohta võib öelda, et seal kus palju elanikke, seal palju ostjaid – seega on Ikea pigem tarbekaubamaja kui oo-nii-lahe mööblipood. Ikea stiil on populaarne ja paljudele nauditav, seega ei ole enamiku Ikea-riikide ostjate jaoks oluline, kas naabril on samasugune sohva või mitte. Igaühks võib toimida „oma maitse“ järgi, isegi kui see „oma maitse“ on neile ette söödetud. Aga see selleks, suurkorporatsioonide mõjule võiks pühendada raamatuid.
Nii nagu Pariisis ei suuda keegi skippida Eiffeli torni, käivad kõik ära ka Ikeas. Aga kui Ikeas käidud ja suured ostud tehtud, võib kesklinnast otsida väiksemaid poode, kust leiab originaalsemaid vidinaid, millega ennast ja oma külalisi lõbustada.
Näiteks DesignTorget, mille leiab kesklinnast erinevatest kohtadest. Sellest suhteliselt kallist poest saab osta nuga-kahvel-lusikas-ühes söömisriistu, kunstiliselt kujundatud nõudepesulappe, neoonvärvides konserviavajaid, täpilisi/lillelisi kruvikeerajaid ja haamreid Tõelistele Naistele, tunnelbana-mapiga hommikusöögikandikuid ja täispuhutavaid või kilekotist tehtud lillevaase ja kollaseid banaanihoidjaid. Väga rõõmus elamus ja energialaeng garanteeritud. DesignTorgeti kaupa disainivad vaheldumisi erinevad noored tootedisainerid. Tulemus on nauditav.
Stockhome (stokhõum) on veidi odavam, vähem levinud, kuid ei jää DesignTorgetile alla. Minule meeldib seal rohkem, sest ma sooritasin isegi ühe ostu – punase-musta-valgekirju pesukoti, millega on siin popp pesu pesemas käia. Ja see pesupesemaskäimise kott on igal juhul etem kui 5.-SEKine Ikea kott. Mitte et see oleks oluline, millise kotiga sa oma mustad riided pesupesemiskohta viid, hehe. Stockhome’ist leiab veel näiteks musta ja neoonrohelist tualettpaberit, lahedaid laualinasid ja toolikatteid, kõikvõimalikke Stockholmi guidebooke, mis on oma hinda väärt – nt „Bästa chockolaterier, cafeer och tesalonger I Stockholm“ – kuld! Enamasti on need rootsikeelsed, aga tänu ühele sellistest olen ma käinud kolmes eriti eriti külatamistväärivas kohas, kuhu ma võiks sind ka viia, kui sa mulle külla tuled. ☺