Fashion-Party-Fun-trip coming up!

Jeei. Lõpuks sai ninnunännu jõul läbi. Mhmh, on küll tore ja vaikne ja armas, AGA... jõulude ajal on kõik välja surnud ja on nii jõuluteemas, et seda ei saa kaua taluda. Pealegi on see kestnud juba novembrist. Ma rikun nüüd jõulurahu ja kirjutan, sest keegi teine ei ... Inimesed on ikka veel jõulumullis-lumepallis ja teevad näo, et on maal ja perega. Aitab. Ma jätsin selle tarbimishulluse, mille käes kõik eelmisel nädalal vaevlesid, mõnusalt jaanuari alguseks, et koos põlevate silmade sale-näljastega Harrodsisse tungida. Või siis vähemalt maailmaarmsas Notting Hillis Portobellol rännata ja väikseid stiilseid poekesi külastada. Siis kui teistel on raha otsas. Terve hommikupooliku, sellel ajal kui aknalaulal hängisid oravad ja õues oli talve-idüll tegelesin ma Fashion Now'st maailma 150 disaineri hulgast oma hingesugulaste väljaselgitamisega. Jäid Giorgio Armani ja Anna Molinari. Peamine, mille järgi ma otsustasin, oli küsimus: What inspires you? - ja nende vastused olid kõige lähemal (minu)õigetele vastustele: Travel. Cinema. Nature. People. Streetlife... Ja võibolla natuke Miuccia Prada ka, sest ta ütles, et "inimesed arvavad, et ma olen minimalist. Saage üle. See musta nailoni periood kestis ainult kaks aastat ju!" Ja tal on õigus, sest see, mida sa vahepeal teed, ei tähenda, et sa seda terve elu teed. Veel vähem tähendab see seda, et sa oledki su looming. Tee mis tahad lihtsalt. Igatahes... et riided on olulised. Et reegleid tuleb rikkuda. Et... vahel tuleb olla paha! Välismaale on lubatud viia 4 liitrit kanget alkoholi. Meil on praegu 3,7 ja ma arvasin - pidades silmas M-Li ema arvamust, et pidutsemine ja shoppamine ei ole elus primaarsed - tegin M-Lile ettepaneku ka viimased vaba 0,3 liitrit väikse viinaga täita. "How do you know when enough is enough?" - "Never!" (The Mexican) Ja üldse, pakkida oma A-kategooria riided kohvrisse ja lennata Londonisse on väga mõistlik tegu!

Põlvikuid ostmas

Täna pakiti minu uued roosad väga spetsid põlvikud vanakooli vorstipaberisse. Aga lõunate juures on lahe see, et saab shoppama minna ja siis pärast on nii tore sekretäriga muljetada ja tsekkida, mis me ostsime. Tema ostab ka alati eriti kuule asju. Aga ta ostis täna oma 6-aastasele tütrele ühe täpselt samasuguse asja nagu mul ka on. Tegelt mul on isegi kaks. Täna ütles raamatukogunaine mulle: "... mul ei tule su nimi meelde... tänapäeval on kõik tüdrukud ühesugused... natuke blondid ja sellised...". Ma ütlesin oma nime, naeratasin ja tulin kähku ära.

Jõulud nii ja naa

Nüüd peab armas ja hea olema vähemalt kuni jõuludeni ja siis kuni uue aastani. Peale uue aasta lubaduste lubamist sealt edasi... päkapikud käivad! Roosad, Moschino kinnaste ja Bossi saabastega. Üle õla on neil LV kott. Haha. Tegelikult on nad ikka klassikalised, punase kostüümi ja valgete äärtega. Kotis lihtsalt üks väike soks. Uue aasta lubadused ununevad 1.jaanuari pärastlõunaks kui kõik on ennast välja maganud nii või teisiti. Bling-bling.

If it's A Game - then Play It Hard!

17:43 "mis sa selga paned?" - "mai teaa, mitte midagi erilist vist..." - "okei, ma ostan endale midagi õhtuks, aga ma teen sulle veel kell 7 ühe emergency-calli ja küsin, mis sa panid?" - "ok. ma panen midagi shokeerivat, kui ma midagi välja mõtlen..." - "19:45 Vene kultuurikeskuse ees!!!" 19:27 kodus. "oi fkk, mis ma selga panen???" 19:29 "kle, ma annan sulle taksoraha... a sa seda musta seelikut ei taha panna või?" - "eiii, see on liiga pikk, ja mu mantliga sobib lühike paremini, laena vööd... ja kotti!!!" - "no okei, a mis see sul on, mingi kleit või?" -"kuratkuratkurat ma jään hiljaks juuu" 19:33 "kuhu? mis seal toimub siis" - "..." - "ahah, no ilusat showd sulle siis" - ["oleks ikka pidanud ennast ehtima nagu juudijõulupuu, oleks rohkem teemasse läinud, oleks iroonilisem olnud"] 19:37 Vene kultuurikeskuse ees! „juhuu, just in time“ esimesena nägin suitsetavat eesti-John-Gallianot[antonio]...nice one PARANDUS! John Galliano on ennast vahepeal plaatinablondiks värvinud ja pikad keemilised lokid teinud:D Kleidiga, mille ma planeerisin selga panna, tekkis situatsioon, kus üks meist oli liiga kitsas/lai. Ja jäi siis ikkagi See Must Seelik. Moes küll jah, pikkus ja lõige ja kõik...aga liiga see-hooaeg, casual fashionista. Ilus, aga mitte midagi erilist. No kui, siis see vöö sobis mantli peale ikka nagu valatult. M-Li ebatavaline jakk oli mu õhtu lemmik. Kergelt vormitu, samas ebamaiselt vormis, imelikku värvi, imeliku lõikega jne. Palju ilusaid inimesi, vähe erilisi inimesi. Aga nii hea oli neid kõiki näha, usual f*people. Ja isegi mu No2 lemmik moemees kandis suhteliselt kortsus t-särki, ja nägi ikkagi väga spets välja. Mood on lihtsalt mäng. And it's my favourite one!

ERKI moeshowlt oodatakse hullumeelseid ideid. Keegi ei taha ülikorralikku õmbluskvaliteeti (kuigi see on kena) ega high-street kollektsioone. Pigem nagu kontseptsiooni. Tulevikku. Suurt Kunsti. Midagi hullumeelset. Vene teema oli ok. Sest Russia on praegu väga iN. Aga miski tundus kuidagi odav, läbimõtlemata. Okei, mina ei korraldanud, ma ei tea midagi. Võibolla see pole oluline. Enamik asju laval ei üllatanud. Mõnede eranditega, mis andsid särtsu ja shokeerisid natuke. Kristiina Kesküla „Edevuse vägi“ oli ilus. Bjuutiful. Korralik, kantav ja äge! Ja mu ultimate lemmik Kätlin Kaljuvee ufo-teema „Plastic fantastic“. Väga sehvilt futu, aga nagu Kätlin tavaliselt. Ja Vassilissat ei tohi kritiseerida. Vassilissa on armas novaator. Ja tema kohta loe mõnest homsest lehest, kui hea ta ikkagi on. Teine osa oli parem, kuigi jah, me hilinesime sinna, sest kokteili järjekord oli liiga pikk ja meile tundus, et kõik on veel vaheajal. Agnese Narņika „The dream on“ oli väga väga ilus. Nagu Diesel. Femmest võid edasi lugeda. Hehee, ja siis peale seda kohe kollektsioon „Munn“, mis sai ilmselt kõige suurema aplausi, sest see äratas inimesed ellu ja pani kaasa elama. Laval oli fun ja saalis oli fun. Asjad iseenesest ei olnud väga innovaatilised, aga idee oli super ja see oli naljakas. React! Ja „You cannot tame butterfly“ Erikka S Bahnsenilt Taanist oli oli oli ja tal olid sehvid jalanõud, palju värve, palju tööd&vaeva ja julgust.

Õige muusika on hea. Tere, ma manipuleerin sinuga. Kogu eelneva jutu ja üldse mõte... ei ole eriti oluline, mida sa kannad vaid kes sa seal riiete sees oled. Sest et mõnikord on kole ka väga armas ja stiilne:)

Shop of Dreams

I have a shop of dreams. Sa võid sealt/seal/sinna osta/saada/unistada/soovida kõike, mida sa alati oled soovinud, kuid pole veel saanud omada/tunda/kogeda. Sa võid saada ka kliendikaardi. Sa võid sinna alati tulla, see on open 24/7. See on helesinise ja pastelse õunarohelise ja heleda päikesekollasega ja heleroosad suured mummud on ka. Lihtsalt nii ongi. Või kui sa soovid, siis see on Sinu lemmikvärvides. Mina olen selle poe juhataja, ma säran ja naeratan sulle kui sa parajasti ise ei jaksa. Unistuste pesas on ilus, stiilne, soe ja pehme ja seal mängib alati kõige parem muusika. Seal on ükskõik kas pime, hämar, hele või täitsa valge - täpselt nii nagu sa ise tahad. Sa võid ükskõik mida soovida, sest see ongi Shop of Dreams. Ja Sa võid kõik saada ka, mida iganes Sa soovid. Tule vali endale kõige mõnusam tool, diivan, sohva, tugitool või voodi ja tunne ennast hästi... enjoy - start dreaming. Tee mis tahad!

Kolonaki

Kui igal linnal on oma Notting Hill, siis Ateena Notting Hill on Kolonaki. Only the beautiful ones walk around here.

Alljärgnev on segu märkmetest mu reisipäevikus ja praeguse hetke mõtetest.

Massimo Dutti. Longchamp. Pepe Jeans. Rollini. Chanel. Prada. Louis Vuitton.

Mul oli Ateenas veel üks päev. Viimane ja üksinda. See oli full day of shopping. Ma olin maganud laeva põrandal ja see ei olnud mu best hair day ausalt öeldes. Ma olin once again nagu pulgakomm sügishooajases Ateenas. Ja sellel hetkel kui mul oli kõht kõige tühjem, ostsin ma endale uued saapad. It feed me more. Et minna Kolonakisse, pidin ma välja nägema rohkem nagu insider ja ma panin jalga oma uued saapad, uue Stella McCartney selle hooaja (koleda!) mustriga salli, ette mustad Moschino päikeseprillid. Külastasin Grand Hotel Bretagne'i bathroom'i, kus ukesmees mulle naeratas ja tervitas mind kui sealset elanikku. Paari minuti ja make-up'iga oli tuhkatriinust saanud peaaegu printsess. Sest teisiti ma poleks saanud. Sellel hetkel. Ma teadsin, mis ma tahan ja ma pidin ennast muutma.

*MACi poes käisin ka. Lahe! Ja ma lihtsalt pidin ühe kuldse silmapliiatsi sealt ostma. MAC oli nii metropol-girl-shop.

Ma istusin Kolonaki peatänaval ühte välikohvikusse ja tellisin frappe. Mul oli väga lõbus, sest ma kirjutasin kõik üles. People watching. Mulle tundus, et just nii mulle meeldibki kõige rohkem. Ja maailmas on 2 inimest, vb 3, kes just sellel hetkel oleks seal koos minuga viitsinud särada. LOVed it! Ma olin kõige keskel, aga samas nii väljas... ja mind ümbritses stiilse elu stereotüüpne melu.

Inimesed, kes mööduvad: Armani teksad, Zara seelik, kõrvallauas suure D-ga prillid (Dior), jälle Armani teksad, Giomo Kazakou (ma mõtlesin, et need nimed, mida ma ei tea, ma pean ka üles kirjutama ja järgi uurima!), Replay, Dolce&Gabbana, Diesel, Miss Sixty. Ma ei kavatse veel kuhugi minna. Mulle meeldib siin. Mõned boheemlased. Kallid mootorratturitagid. Main street'il ei ole selliseid inimesi, seal on rohkem Bershka's shoppamisest hullunud tiinekad. Ja nende kaubamärgid võivad pärineda põhja-Aafrikast sisserännanud mustade meeste pagasnikutest, kes kahtlaste nurkade peal üritavad sulle Pradat või Police'i 20Euriga müüa. Aga Kolonakis on 80% "päris".

Oxford Company. Fashion is my passion. Vardas. Nendel hetkedel, kui ma sellest hullumeelsest Ateena-kambodŽast ära väsisin põgenesin ma rohkem euroopalikesse poodidesse nagu FCUK ja Esprit (neljal korrusel). Ja Marks&Spencer'isse (miks see äge on mai saa aru, ja miks on äge, et see Eestisse tuleb, see on ju vanainimeste pood). Seal oli kõik täpselt nii korras ja vaikne nagu lääne-Euroopas peab olema.

Mexx. Naf naf. Intersport. Issand, Eestis on peaaegu kõik olemas juba. Intersport oleks nii Stockholm kui ma selle leiaks. Mitte et ma minna tahaks... lihtsalt, inimesed käivad nende kottidega. Burberry London. Üks vanem härra Burberry triiksärgiga ja daamid Burberry ruuduliste käekottidega. Puma sneakers'id kõrvallauas. Esimest korda tunnen ma, et ma tahaks ka jopet ja sukkpükse. Mis sest, et mul on saapad ja sall ja päike tuli just välja.

Nende inimeste krediitkaardid on põhjatud. Päriselt põhjatud. Minu oma isegi ei töötanud viimases poes, kus ma maksta tahtsin. Ma loodan, et see oli mingi ajutine probleem. Aga ma olen siin. Väga võidurõõmsalt kusjuures!

Kingapoode on siin SADU, aga need ei meeldi mulle eriti. Sa pead vaateaknalt välja valima, mida sa proovida tahad ja siis nad toovad sulle. Ja siis sada inimest vaatab neid vaateaknaid. Väljapanekud ei ole just väga fantaasiarikkad. Aga ometi jäin ma nuuksuma juba siis kui ma Chanias olles nägin vitriinis värvilisi Agatha Ruiz de la Prada saapaid. Ma lausa niutsusin ja Riin pidi mind sealt eemale tõmbama. See pood oli kinni noh. Neil oli National Holiday. Aga need, mis ma Ateenast ostsin, will do as well:) Kreetast ja Chaniast ma siia ei kirjuta - this was HEAVEN. Ja hoopis teine teema. Seega olen ma selles suhtes vaid ühe kõne, meili, jalutuskäigu, bussisõidu või lennu kaugusel.

I will take all these moments and put them into the glass-box. Then I'll have my own museum one day. And that's for sure.

NV

Asjad kaotavad oma võlu, kui neid liiga palju saab. Ja liiga tihti muutuvad asjad tüütuks. Aga aja möödudes võivad need erilised asjad ununeda, kui õigel ajal õigeid asju ei tee, et millestki võiks saada midagi enamat. Et miski väike ja eriline mõjutaks midagi järgmist, suuremat ja erilisemat. Enne kui minu väiksed erilised asjad oma võlu kaotavad, ma tahaks neid jagada. Et tähistada nädala möödumist, tegin ma endale suure magusa sooja frappe palju piima, Vana Tallinna ja suhkruga oma kõige ilusamasse ja suuremasse veinipokaali. Viimane õhtu Ateenas oli superluks. We went out to this snobish area of Athen. Kolonaki it's called and where money talks and walks... Nägime eemalt ühe võimast punase-rohelise tuledesäras maja, millele oli kirjutatud ENVY. NV. Riin kommenteeris: "Gucci Envy?". Ja usu mind, see on väärt ütlemaks "envy me". Seal oli selline kõrgem punase vaibaga kaetud ala ja ümbritsetud kuldsete köitega. Seda valvasid men in black. Ja siis oli mänedŽer või keegi, kes meid märkas. Me lihtsalt tsekkisime, et misasi seal toimub. Ilmselt oli see klubi, kuhu valitakse külalisi ükshaaval või guestlisti alusel. Ainult. Ta küsis midagi kreeka keeles, aga me kumbki ei saanud aru ja siis seda hetke ma korraks ei mäleta rohkem. Aga juba järgmisel avanesid kõik kuldsed nöörid ja köied ja need mehed naeratasid meile ja palusid meid sisse minna. Üle punase vaiba. Ma tundsin ennast ikka õnnelikumana kui Londoni China White'i ees, kus ei piisanud sellest, et olla blond ja from up north. Seal oli piletikassa, millest me rõõmsalt mööda jalutasime. Sest no kamoon, kui nad meid sinna valisid, siis meil jätkub ka enesekindlust mitte maksta 30-40Euri ühe peoõhtu eest. Kõik oli väga snoob ja stiilne ja inimesed olid hästi kenad ja kõik oli nii-nii pidu ja ilus ja sära ja glämm. A nice one. Me teadsime, et ML oleks meie üle väga uhke olnud. See oli nii tema teema ka tegelikult. Ja siis järsku oli kell 5 ja siis 6 ja me ei saanud üldse aru, kuhu see öö kadus. Sellel varahommikul sõitsime metrooga koju, naersime ja hängisime veel mööda Ateena tänavaid, laulisme mingeid väga naljakaid eesti laule ja tahtsime jätta armastuskirja ühe bike'i külge, mille peal me istusime ja mu roosadest stilettodest jalgu puhkasime. Siis oli kell küll juba enne 7t.

Berliin-Ateena

Kõigepealt oligi pidu. Kohe esimesel päeval. Või noh, tegelikult teisel päeval, sest esimese öö veetsin ma "mugavalt" Berliinis. Aga see ei loe. Berliinis kõndisid mulle vastu ainult hallipäised vanemad meesterahvad, kes naeratasid ja läksid portfell käes edasi. Kell oli hommikul 8 umbes. Berliinis ei kanna keegi enam ugg-bootse. Välja arvatud üks neiu, kes peale mind kohvikus ice tea'd ostis ja ta ei olnud ka sakslane, vaid inglane. Mina ostsin keskmise latte ja mul olid rohelised DKNY tennised ja roosad sukad. Igal juhul olid kõik ülejäänud inimesed üleni pruunid ja hallid ja need saksa mehed kõik musta pika mantli ja disaineriprillidega. Ma tundsin ennast nagu roosa-helesinine-roheline pulgakomm kõikide nende keskel seal. Ma ei rääkinud 24h jooksul peaaegu mitte kellegagi, kui välja arvata üks vene proua, kes lennukis mu kõrval istus, lennujaama info-naine, igasugused teenindusinimesed ja siis üks tüdruk, kes küsis mu käest, kus asub Berliinis H&M pood. Ma ütlesin, et Friedrich's SraSSel ja ta oli selle teadmise üle väga õnnelik siis. Aga see ei ole üldse põhiline. Reedel oli Ateena Fashion Week'i avamispidu. Keegi mainis juba neljapäeval, et just siis see toimub, aga ma poleks osanud arvata, et ma actually sinna võiks sattuda. But childhood dreams sometimes come true:). Me jalutasime väga stiilselt üle punase vaiba ja sammaste alt läbi ja igal pool ümberringi sebisid peamiselt musta riietunud mustade päikeseprillidega tähtsad manager'id, korraldajad, stilistid, disainerid, modellid jne. Me siis vaatasime press-room'i ja dressing-room'i ja mingisse performance'i roomi ja jalutasime selle hoone sisehoovis ja tsekkisime kleite ja kostüüme, mis sinna välja olid pandud. Kõik oli nii snoob ja nii uhke ja ilus ja stiilne, et ma oleks ennast sinna hea meelega sammaste vahele peitnud ja jäänd avamispidustusi ootama. Aga päev oli alles ja nad sebisid seal ja no teised ilmselt tahtsid edasi liikuda ja neile oli lihtsalt naljakas olla kohas, kus tegelikult üldse olema ei peaks ja kuhu meid kutsutud pole. But for me it was paradise! No seal olid siuksed suured kapid-turvamehed ka, aga ju me siis olime ka piisavalt ägedad, et näida nagu me PEAKS seal olema ja asjatama.

Ja laupäeval oli Ateena Univerity of Art arhitektide pidu. Mis oli väga bohemian. Väga palju stiilseid sneakers'i inimesi. Ma tundsin ennast seal ka nagu kodus, nagu vanasti Kopli koolis. Mõnus. Sest tänaval nad millegipärast tennistega ei käi. Ja tüdrukud eriti mitte. Endal on nii soe kliima ja nad käivad tumeroheliste jopede ja pruunide saabastega. Aga jaa jaa, ma saan aru, soojade maade inimesed tahavad ka moekad olla ja teevad +25¤juures näo, et on talv ja kannavad sügis/talv 2005/2006 kollektsioone. Ja lisaks sellele arhitektide peole oli seal kõrval kohe anarhistide pidu, kus olid ainult siuksed tumemustade juuste, küünte, huulte, pükste, seelikute jne asjadega inimesed. See polnud isegi techno pidu vaid totaalne train-music rrrrrrrronnnnnnnnnnggggg sõidabbbbb...väga hull. Aga kõik kokku igatahes oli jube lahe. Underground Athens.

Our first and last love is self-love

Ma näen täna väga hea välja:) Aga kõik muu on jumala halb, niiet kui keegi teine midagi head ja toredat ei tee ja mind ei rõõmusta, siis mul on ju ometi õigus arvata, et ma täna olen täna päris ilus. Tänaval kõndides oli ka eriti tore, sest keegi teine ei kanna enam praegu päikseprille. Kuigi päike paistab. Imelik, et eestlased arvavad, et päikseprille kantakse maist augustini ja siis kui suvi läbi saab siis ei ole vaja enam neid kanda, et siis päike nagunii ei paista ja kortse ei tule. Paistab küll ja kortsud tulevad enivei. wtf. Päikseprille võib siis ka kanda kui on sügis, kui nad on juhuslikult eriti ilusad ja stiilsed või sobivad hästi. Või kui on vaja oma silmi teatud põhjustel varjata. Ja siis need teised inimesed tänaval vaatasid mind, sest ma olin ilus ja kandsin päikseprille. Ja nad arvavad, et kui inimesel on mustad prillid ees, siis ta ei näe, et teda vaatatakse. Aga näeb ju. Mina küll nägin, et nad vaatasid mind. No ja siis muidugi need mustad pikad saapad, mille pärast ükskord üks jalgrattaga mees vastu seina sõitis:) ja pärast kui oli püsti saanud mulle veel ühe korra jalgrattaga otsa kukkus. haha. Ja kõik, mis ta tegelikult öelda tahtis oli vaid "kenad saapad!". Aga kukkus natuke naljakalt välja.

Fashionable Weekend People vol.2

BonBonis peab definitli ilus olema. Sest kõik teised on ilusad, või noh, ilu on suhteline mõiste, aga igal juhul väga väga hoolitsetud ja sätitud ja nii. Enamik neist lehvitab oma Moschino ja DKNY ja Guessi käekottidega, kannab AJd (Armani Jeans), Cerrutit, Gianfranco Ferret või Lagerfeldi. Või siis mida iganes, mis kannab mingi eksklusiivse brändi kirja. Mis tegelikult ei ole üldse nii oluline, kuid oluline on see, et teatud märk või kiri paneb neid kohe omasse kasti. Mõned neist on stereotüübid. Õnneks mitte kõik. Mõnel neist on ainult kest. Mingisugune sõnumit kandev 25 000 kroonine koorik ümber, mille kohta ta väidab, et need on kallid riided. Imelik. Osa neist inimestest on selline... ee... lahtimõtestamata kontingent. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin lahti mõtestama. Ikkagi poolavalik ruum ju.

Samal ajal kõnnivad tänaval inimesed, kellel on teksade tagumiku peal kiri Jeans. Wtf? Lihtsalt Jeans. Ja siis mõnel inimesel on pluusi peal Original. Hämming! Või jope krae peal sõna Fashion. Aa, mismõttes??? Miks? Miks? Miks on nii, et mõni kiri on eriti seff ja siis näed mingit täiest nonsenss kirjaga pluusi ja ahastus tuleb peale, sest kamoon, mida sa õieti selle pluusiga öelda tahad, millel on kiri Original, või oK (as cK as Calvin Klein)? Ma ei tea, see ei kõla siin nii hästi üldse praegu. Ma võiksin sellest päris elus pikalt rääkida, oleks äkki efektsem. Ja võibolla sa saaks siis naerda, kuidas mind siuksed asjad ajavad silmi pööritama kui mõni inimene käib suve lõpul suusajopega, mille ta on endale pükstessse toppinud, pluss püksid on kukekad. iiiuuu-iiiiuuuu-iiiuuu. Kutsuge (moe)politsei! Aga võib-olla on piraatkaubandus seotud kultuuriummistusega(culture jamming), mis meeldivalt irooniliselt jäljendab kõiki neid üli-üli-superbrände. Ei tegelikult see oleks liiga hull. "Fake-bränd-industry" on igal juhul nõme! Ja "original-bränd-industry" on lihtsalt hea äriidee ja ei midagi enamat.

Aa, ja siis veel tarbimishulluse tipptunnid Hullud Päevad ja Osturalli ja Mammutipäevad ja mai tea mis päevad veel. Need näevad välja nagu grillfestivalid või rahvalikud simmanid või õllesummerid. Õudne! Ja tegelikult on need vist ka täpselt nende ürituste sihtgrupile ka mõeldud. Kes ütleb neile, tule mõistusele!

Ma lähen vahel ikka täitsa keema.Tallinn mõjub Tartu kõrval peaaegu metropolina. Kuigi Tartu on tänu Uuele Kaubamajale aka Tallinna Ülikoolile aka Valgest Lateksist Vannitoale ka nüüd juba wannabe Tallinn wannabe Metropol. Pealegi, minu arvates oleks nad võinud teha selle tuhmist kullast.

Mul oli nädalavahetuste suhtes ka õigus, mõned on Sellised ja mõned ei ole. Ja mõlemad võivad olla superluks! Everlasting pidu mööda kõige stiilsemaid klubisid ja baare ja 7h-shopping ja kohvik ja ofkoors, esmaklassiline ropp huumor, drinks, dancing, häng, trendikad inimesed, draamad, rõõm ja kurbus ja almost liiga palju inimsuhteid, mida händelida. Väga palju emotsioone. Mida suurem linn ja rohkem inimesi ja rohkem kõike kõike kõike, seda vähem iseennast. Igas mõttes. No more of Yourself, but Everyone else.

Tsiteerides iseennast: "Olles jälle mina ise, lähen ma nüüd magama, sest jalad valutavad tänu seitsmetunnisele väga pealiskaudsele shopingule, mis ei hõlmanud pooltki neist poodidest, kuhu ma oleks tahtnud jõuda, pooligi neist asjadest mida ma kavatsesin ja ei kavatsenud osta, omandades liiga suure summa enda ja ema raha eest "Oh-aga-mul-on-ju-tegelt-seda-ka-vaja" asju ning ka selle pärast, et ma ei saanud osta uusi saapaid, sest ühe ja sama paari saapad osutusid olema erinevat värvi. Headööd." Tervitage moejumalat ja moekuningat ning valige homme kandidaat nr.rahakriis.

Fashionable Weekend People?

Reeded on tõenäoliselt paljude inimeste lemmikpäevad. Sest see on viimane tööpäev, koolipäev, päev, millal peab ilmutama asjalikkust, töisust, tarkust ning ametlikkust. Reede pärastlõunal algab nädalavahetus. Kostüüm vahetatakse weekend casuali vastu. Tõsisus muretuse ja loomulikkuse vastu. Reede õhtul on pidu. Sünnipäev, soolaleib, klubi... miljon erinevat võimalust. Reede õhtul üksi kodus istuda peetakse imelikuks. Reede õhtul hilja ei olda MSNis, ei vaadata AKd. Reedel peab olema seltskondlik, sõbralik ja kõigeks valmis. Soovitavalt sõpradega ja kusagil mujal. Reedeõhtuti on super- ja hüpermarketid inimesi täis, kes ostavad süüa, juua ja nädalavahetuse kraami. Tänavad ja kohvikud ja alkoholi nurgapoed on inimesi täis. Maanteedel liigutakse linnast väljuval suunal. Kuhu inimesed kaovad? Kuhu need teed viivad? Vanasti oli vist nii, et nädalalõpuks voolas linn tühjaks. Laupäeviti ja pühapäeviti oli vana- ja kesklinnas vaid üksikuid uitajaid, kes teadmata põhjusel linna jäid. Nüüd on ka nädalavahetustel linnas melu. Aga nädalavahetuse õhk on teistsugune. See on nagu omaette õhkkond. Reede õhtud ei küsi aastaaega. Reede on reede ja punkt. Reedel tee mis tahad, võimalikult lärmakalt, vaikselt, sotsiaalselt, a-sotsiaalselt, ole konditsioonis või konditsioonist väljas! Ilusad sügised on nii ilusad – aguliromantika ja nostalgia ja mälestused suvest ja viimased päikesekiired, mis õhtul puude taha kaovad. Sombused udused hommikud, kui ei saa veel päriselt aru, kas on soe või külm. Ilusa ilma järel ärkad hommikul üles kartuses, et äkki on külmaks läinud ja sügismasendus ei ole enam kaugel. Aga praegu ei ole nii. Praegu on kastanid ja vahtralehed ja tammetõrud. Ja salaaiad. Päike paistab ja õues on veel seeliku ja jaki ja ilusate kingade ilm. Sehvid issid käivad oma väikeste armsate lastega laupäeval kiikumas ja vanaemad teevad hommikuti pannkooke. Emad loevad naisteajakirju ja vanaisad suitsetavad lehtlas konjakimaitselist sigarit. Tiinekad püüavad võimalikult vähe kasulikud olla. Sport ja igasugused meelelahutused sõpradega on väidetavalt popp ja noortepärane. Ehk siis ülejäänutele, kes nendest kastidest välja jäid, on oluline aeg iseendale. Teha midagi selle pärast, et lihtsalt oleks tore ja hea. Võibolla ärkad hommikul kell 12 või siis kui ise tahad, loed voodis uut Cosmopolitani ja ei raatsi seda hommikut lõpetada. Siis paned selga roosa jope ja salli ja jooksukingad ja lähed jooksma. Hommikujooks on most definitely maailma parimate päeva alustajate hulgas. Ja siis kui väikesed poisid tänaval arvavad, et “näe, tema teeb ka hommikujooksu”, rõõmustad, et nende jaoks on ka veel hommik. Sest vanaisa jaoks on siis juba lõuna ju, ja tema arvab, et pool päeva on maha magatud ja üldsegi peaks nüüd hakkama õunu korjama ja moosi keetma ja lehti riisuma ja neid vanakooli sügise asju tegema. Mis on tegelikult eriti armsad ja toredad, aga mitte siis, kui neid peab tegema. Joostes tunned sügise lõhna. Mõnest majast möödudes tunned hommikukohvi ja pannkookide lõhna. Mõnel imelikul inimesel on oma kolmekordse euroremondiga maja ees ajapäkapikud... miks ometi? Aga olgu pealegi, pärast jood kodus kohvi või kaks ja loed lehte ja naudid lahtisest aknast kostvate linnahäälte taustal seda peaaegu täiuslikku laupäeva. Järgmisena paned selga miniseeliku, täpilised poolikud sukkpüksid, roosad põlvikud, beeŽid eelmise-aasta ugg’id, rohelise pluusi, roosa pusa, haarad puidust sangadega koti ja lähed turule. Maja ees pühib aednik lehti, on sellise vagura ilmega, aga väga sõbraliku moega vanaonu. See, kellega sa turule lähed kingib sulle lille. Turul on nii äge ja sõbralik. Kuigi vanasti olid turud ehedamad. Inimestel on aega ja neil on hea tuju. See, et sa midagi küsid, meeldib neile. Tavalises poes ei ole müüjaid peale kassa olemaski ning sealt tuleb ju kähku lahkuda, sest järjekorras ootavad närvilised järgmised kliendid, kellest mõni suvatseb kõva häälega mainida “kaubamaja aega küll” ja teeb vihase näo pähe. Turult saab lahedat kraami: vanakooli iirise komme, neid kandilisi, ja värsket lillkapsast ja kõike, millest ehitada suurepärane laupäevane õhtusöök. Ja siis jalutad võimalikult kohtades, kuhu nädala sees ei satu. Püüad kalduda kõrvale trajektoorist, mis esmaspäevast reedeni on nii sisse kulunud, et kui sa teaksid, mitu korda sa ühte ja sama teed käinud oled ja seostaksid selle vanasõnaga ära kõnni mööda käidud teid, vaid raja uusi, siis sa ilmselt punastaks, sest me ei kujuta ette ka millises rutiinis me iga päev elame. Laupäeval kuulad sa oma lemmikplaati või linnulaulu või sõbra muret või rõõmu. Käid jala või sõidad rattaga või rongiga sügisesse. Ma käisin Salaaias. Puud ja põõsad ja väiksed tiigikesed ja sügiselilled, pingid nagu Notting Hillis, väiksed teed ja trepid ja sillad. Valged pihlakad kõrvuti punastega. Lumemarjad ja ämblikuvõrgud, mida ainult läbi puude paistva päikesevalguse käes näeb. Külastad apteeki ja ostad endale vitamiine. Ja kujutad endale ette, et ostad kõikvõimalikud kreemid ja pulbrid ja muu kraami järgmine kord apteegist. Sest see tundub kuidagi vähem kommerts ja vähem brändistatud kui tavalises poes. Kuigi tänapäeval on igast plastmass-euro-keemia-firma-värk jõudnud apteeki ka. Apteeki raha jätta on kuidagi kergem kui Stockmanni kosmeetikaosakonda. Võibolla mulle ainult tundub. Ka iseenda ees tuleb vahel vabandusi leida. Õues on nii ilus ja värviline ja mõnus, et see ei mahu sõnadesse. Foto peale natuke mahub. Jalutad linnaosas, milles on nii palju aguliromantikat ja tolmunud maju, jood take-away teed (kui halvasti see siin kõlab!) ja mõtled, et miks ma siin alati ei käi. Siis tuleb pärastlõuna ja õhtu ja ikka veel need augustikuule omased tähised ööd. Maal võtan ma alati siis rohelise madratsi ja laman selili õues. Binokliga. Nädalavahetuse inimesed on paremad inimesed. Nädalavahetuse inimesed ei mõtle selle peale, kust saaks uue Diorshow ripsmetuŠi (490.-), Vagabondi ratsasaapad (1995.-), iBooki (16 900.-) või 2005.aasta Chrysler Crossfire Voyager’i (al 490 000.-). Kõige paradoksaalsem on see, et inimestel on ka selliseid nädalavahetusi.

/Marju Kuut "Raagus sõnad"/

Choose Fashion!

Indian Summer. M-L arvab, et saabastega ei sobi veel käia "kamoon, õues on ju 14 kraadi". Aga vähemalt siis kui ma olen Tallinnas, ma pean oma lillade tikk-kontsaga saabastega käima, isegi soojemat sorti ilmaga sest 1)need on ilusad 2)need on mugavad 3)need sobivad 4)need teevad ilusaks 5)Tartus ma neid kanda ei saa, Tartus on halvad teed ja kiire ja mingi teistsugune olemine, kuhu sellised saapad istuvad aint siis kui ei ole kiire ja ei ole vaja üle mülgaste ja mätaste käia ja siis kui ei ole teeremonti ja muid töid ja ootamatuid olukordi. Vali rohkem ilusaid inimesi Koostööettepanek luua meie firma kaudu fond rõivastumisraskustega inimeste abistamiseks. Fondi eesmärk on toetada ükskõik keda, kes kaldub hommikuti panema selga HALLI VILLASE seeliku ja näeb seega välja nagu "tere, mul on hall villane kampsun jalas". Lisaks sellele unustab ta, et ükskõik kui tark ta on, sellest ka ainult ei piisa. Ja loomulikult vastupidi (ükskõik kui hea sa välja näed, ainult sellest ka ei piisa, aga see on vähemalt kena). Jätkan. Fondi põhikapitali moodustab miljoni krooni suurune sissemakse, millelt tehakse väljamakseid investeeritud aktsiatulu arvelt. Kapital on paigutatud Maailma suuremate ilu- ja moehiiglaste väärtpaberifondidesse ja aktsiatesse. Selle sektori kiirete muutuste ja arenguga seoses on kvartalituru päris kõrge - ligi 15 %, mis tähendab, et iga 3 kuu järel saab toetada ühte (või rohkemaid - olenevalt tujust) rõivastumisraskustes vaevlevat olendit 150 000 eesti rahaga. Toetussumma suurus sõltub taotluses esindatud põhjendustest kulutustele. Stipendiumeid määratakse subjektiivselt ja oma äranägemise järgi ning pretensioone ei rahuldata. Hallidest inimestest ei ole põhjust halvasti rääkida, sest enamasti keegi ei tea, mis nad teevad ja kes nad on, õigemini, ei ole neist põhjust üldse rääkida. Ja kuna mul on praegu mõttekriis, siis ma juhin tähelepanu sellele äärmiselt hallile massile.Halle inimesi ei ole lihtsalt atraktiivne vaadata, võibolla siis nad peaksid töötama raadios, et räägivad tarka juttu ja kõik kuulavad. Pealegi ei ole mul mitte midagi isiklikku halli värvi vastu, sest olles üleni hall võib ka särada. Aga riietudes üleni beeži või sinisesse või isegi roosasse, on võimalik olla ometi täiesti HALL. Ega see jah kedagi ei häiri (va neid, keda häirib), aga miks olla suvaline kui võib olla ilus? Uus teema. Kevad-suvi 2006. Paul Smith. Raske on olla kunstnik. Ja (ükskõikmis)juht. Selleks, et suuta osta endale ilusaid asju, on vaja vahel tööl käia. Ja mõnikord ei suuda üldse tööd teha. Vaatad oma pabereid (tavalised) ja siis ekraani (suur ja kole) ja siis kalendrit (selle aasta oma) ja märkmikku (eelmise aasta oma) ja kuskilt ei löö välku sisse, mis paneks tegutsema. Kunstnikel on ka mõnikord loomekriis. Ja siis soovitab su eriti kena ja armas Babyface, et surfa seal, kus on ilus ja mis viib töö mõtted minema hetkeks. Oo, töömõtted ekslevad juba ammu kes-teab-kus aga ma lubasin proovida... Esimene mõte oli www.vogue.co.uk. Spring/Summer 2006 Paul Smith. Mitte midagi erilist, aga natuke parem kui enne. Ja tegelikult, vähemalt miski, mis mulle meeldib. Fashion.Tingimusteta. Armastus? Eluvõõrus? Mul ükskõik.

Peoplewatch

Ma tean, kust Sa oma viimased teksad ostsid. Ma tean, mis kampsun Sul eelmise nädala esmaspäeval seljas oli. Ma tean, mis su uus lemmikvärv on ja ma arvan, et sa lugesid seda kuskil ajakirjast, et see on moes.

Mõnikord ma mõtlen salaja, et sul on ju see ilus pusa, miks sa sellega nii harva käid. Aga ma ei ütle seda kellelegi - ja siis paari päeva pärast on sul see seljas. See on nii lahe, et sa sellest ise ka aru said.

M-L mäletab, et siis kui me selle aasta jaanuaris Stereos koksi jõime oli mul FCUKi pluus seljas ja et kui me ükskord kohvikus käisime, siis mul olid puudliga kingad. Ja siis ta teab, et seelik, mis Keuil tema enda lahkumispeol seljas oli, on Jackpoti oma. Ja mina tean, et need kellegi tviidist tennised, mis kõikide külaliste jalanõude vahel üksi säravad, on LeCoq. Väljast pole seda näha. Aga me teame ja jälgime.

Ja see, et üllatavalt ei kandnud Vahur Kersna viimati Pealtnägijas mitte Fila pluusi, vaid Dieseli oma [kui Fila oleks mu sponsor, ma annaks kõik oma vanad riided Vahur Kersnale]. Ja selle nimel, et teada saada, kas bussis vastas toolil istuva naise kott on päris Dior või mitte, oleme nõus keerama oma kaela kahekorra, et teada saada, mis märki tema teksad kannavad. Sest kingad on tal päris huvitavad ja originaalsed, seega kui nahkjakk on päris nahast ja teksad kannavad ka mingit märki, on kõik selge - ta ei ole fake! Ja me räägime vähemalt veerand tundi sellest, mida teeb selline naine Lasnamäe bussis: äkki läheb külla, äkki ta elab seal, aga tal on jube ilus kodu ja ta ei raatsi ära kolida, äkki läheb ema vaatama, äkki läheb turule? Keegi ei tea. Ma tean, kust tulevad enamik jakke, pluuse, pükse, seelikuid, mis tänaval vastu jalutavad. Tegelikult mulle üldse ei meeldi, kui keegi teab, kust minu mingi asi tuli. Aga mulle meeldib teada, kust teiste asjad tulevad. See räägib vahel nii mõndagi. Ja vahel mitte midagi. Mina olengi moepolitsei. Salaja, hihi.

You buy a Car!

Eesti kõnniteed on ilusa-kinga-vaenulikud. Eesti autojuhid on jalakäija-vaenulikud. Inimesed, kes kõnnivad pigem jala, kannavad pigem suvalisi madalaid ja kulunud jalanõusid, millest ei ole eriti kahju, kui põlvini mutta vajud või lompi astud või kivisillutisel kontsa murrad. Põhiline, et oleks mugav ja enam-vähem nagu sobiks. Aga need, kellel on auto, saavad endale lubada palju ilusamaid jalavarjusid - valged/kollased/roosad/heledad saapad/kingad/tennised, tikk-kontsad, lahtised stilettod, kangast, sametist või seemisnahast kallid disainerijalatsid, õrnad kaunistused kingadel ja sellist eksklusiivsemat kraami. Ja mis sellest, et maailma kõige ilusamad asjad vahel on liiga kitsad või hõõruvad või on killer-kontsadega - nii on ilusam. Ja ilu nimel peab mõnikord mõni ka vaeva nägema. Sa võid oma viimase raha eest osta endale kõige kallimad ja ilusamad jalatsid, aga kui sul auto/autojuhi jaoks enam raha ei jätku, oli see ost mõttetu.

Meeldetuletus

Kui Sa oled Naine, Sul on vähemalt üks Must Kleit, ühed Roosad Stilettod ja Sa oled kasvõi läbi pisarate võimeline naeratama, on väike võimalus, et elu on ilus! Ja pealegi, kui Sul on veel mõned isiksuseomadused, näiteks nagu 'armas' ja 'hea', või vähemalt Keegi kuskil usub, et sa oled seda, on suht tõenäoline, et päev võib veel ilus tulla! Ja kui järele mõeldes avastad, et lisaks sellele kõigele on sul veel asju, omadusi, inimesi ja mõtteid, on päris kindel, et Sa lihtsalt liialdasid. 50ndad on ka moes.

Shoe-thing

On toimunud ohjeldamatu shoe-shopping. 3 paari nädalas ja kaks paari päevas. Elus on suht vähe asju, mis võivad hetkega nii õnnelikuks teha. Ohtralt ühekorraga eriti seffe kingi shopata on üks neist. Ja naised tohivad shopata nii palju kui jaksavad, isegi kui asjad enam koju ära ei mahu! Mehed ei saa sellest aru, sest et mehed mõtlevad, et jalgpall on parem kui seks. Igatahes olen ma praegu hullult sillas oma uutest kingadest ja saabastest. Moeturu-laupäev oli ka. Show oli peaaegu äge, aga ma ei ütleks, et vaimustav/vapustav/super vms. Kuigi mõnus, et nad selle Raekoja platsil tegid, siis on rohkem inimesi ja välismaalased näevad ka eesti noort disaini. Aga NuNordikus või Hoochi Mamas on kõik asjad palju armsamad, sest nad on lähedal ja näed kui palju vaeva päriselt on nähtud. Lavalt ei paista. Kuigi ma lootsin, et see on uue-koti-laupäev või uute-pluuside-laupäev, sai sellest uute-kingade laupäev.

"Ugly" is new black!

Uus hooaeg, uus kuu, uus aasta, uus mees, uus töö, uued riided, uus stiil, uus auto, uus laps/õde/vend, uus maja/korter- on Sul juba? Ajaga peab ju kaasas käima. Kõik on pidevas muutumises. Aastas on kaks hooaega kui tahad moes olla. Sügistalvine ja kevaduvine. See tähendab uut riidekapisisu ja tore oleks uus kapp või garderoob ka. Kes siis tahab eelmise, või veel hullem, üle-eelmise hooaja jakki kanda? Kole on moes. Pruunid kostüümid (koleda lõikega), koledad kontsad (jämedad ja alt kitsad või siis peaaegu platvormkontsad (mitte platvormtallad)), vagunisaatja jakk(venepärane on eriti in), alt kitsenev seelik (selle nimi on pliiatsilõige), oranž (jälle!), bling-bling ka, eriti kuldne ja võimalikult ohtralt. Eelmisel nädalal käisin Tallinna poppides kohtades uue hooaja asju ostmas. Sellepärast, et... kui sa ei tea juhuslikult, mida selga panna või sa päris täpselt ei tea, mis stiil sul on, siis kanna seda, mis on moes. Ja kellelgi ei ole vaja kommenteerida, sest trendikad on silmapaistvamad. Ma ei ostnud midagi. KÕIK olid koledad. Aga selle eest otsutasin ma veenduda hooaja koleduses ja investeerisin 115 EEKi moepiiblisse Vogue. Mul oli õigus. Itaalia Vogue on poole kallim. Igaljuhul, kujuta ette kõige rohkem it's a no no riided ja riietu neisse. Mis sellest, kui maailma kõige nõmedamad kingad maksavad 1500. Naela. Prada on sellel hooajal kahtlane, nagu ka Stella McCartney (kes muidu on mi favorito), D&G, Versace on juba ammu kole (ehk siis lõpuks ometi jälle moes). Terve UK septembri Vogue oli jama. Seal olid mõned hea lavastusega fotod, aga riided olid karjuvalt nõmedad. WEAR UGLY! IT MAKES YOU BEAUTIFUL THIS SEASON. Ja, kas te märkasite juba mu uut HALLI t-särki?

Tallinna suvi 9 A.M.

Olin unustanud hommikul kella 9sed ummikud. Ja õhtul 5sed. Nii palju autosid, inimesi, teid, valgusfoore. Igaühel on oma funktsioon. Järsku kiirustavad kõik inimesed oma äärelinna ilusatest kodudest kesklinna tööle. Ummikutel on omad seadused; 5-minutiline varem/hiljem kodust lahkumine võib töölejõudmise aega mõjutada 15-minutit. Inimesed, kes hommikuti tipptundide ajal tööle sõidavad, teavad tõenäoliselt peast ka seda, missugune rida mingil kellaajal kõige rohkem hõivatud on või aeglasemalt liigub. Ja kust saab 2 min kiiremini järgmise parempöörde teha ja et tipptundide ajal ei ole oluline mitte ületada pidevjoont või teha tagasipööre seal, kus see ettenähtud on. Tipptunniseadused. Inimestel on kiiiiiiiiire. Sest nad elavad selleks, et töötada...

Täna hommikul Krissu kõrval sõites tundus mulle, et inimestele ikka vist tõesti ei meeldi ummikus passida. Nad muutuvad närvilisteks ja hakkavad teisi sõimama, kuigi sellest ei ole ju mingit kasu. Aga minul oli mu une astet arvestades tore - ma sain autosid vaadata. Autod meeldivad mulle ikka keskmisest roosade kingadega preilist kõvasti rohkem. Ehk siis väga. Tegelikult pole siin midagi imestada, väiksena mängisin ma üksinda poodi mutrite, poltide, akude, plokikaane tihendite, klotside, klappide, radiaatorite, jahutusvedeliku filtrite, süüteküünalde, sisekummide ja mootoriõliga. Ja ma isegi tean misasi on tavott. Ja mis siis juhtub kui sa sellega mõne rõiva ära määrid ja mis nägu ema siis teeb. Kuigi ma käisin kõigest Nõmmel Krissu juures, on see peaaegu sama hea nagu metsas puhkusel. Esmaspäevaõhtu shampuse, vaarikakoogi, filmide ja girls-talk'iga mätsisid kokku päris hea õhtu. /Moby "Porcelain"/

Tartu suvi

Mälu on hea. Lisaks sellele veel digitaalne, pildiline ja käsikirjaline. Mäletada, on hea tunda, et on olemas hetked, mille lõppu me ei taha. Et see kestaks ja kestaks... ja pole vist vaja mõelda, et kunagi on midagi tore meenutada. Tuleb panustada HETKE. This great moment! Tänane päev läks mulle hinge. Ei tea miks - ei olnud ju mina see, kes midagi lõpetas, kellele peeti kõnesid või toodi sületäite kaupa lilli. Aga ilus oli näha neid inimesi, kes enne olid lihtsalt teine või kolmas või neljas kursus. Nüüd on nad läinud ja aasta pärast... igaks juhuks ma siit sellel teemal edasi ei mõtle. Päris suurte inimeste elu tundub tulevat aina lähemaleappi. Inimesed ise vist ei muutu. Vähemalt praegu, värskelt on nad samad: kes siseneb keemiaringi meie osakonna aktusele lausega "kus alkohol on" või "oiiiii, ma olen juba nii purjus" või "huh, keegi ibuprofeeni tahab?" või "lähme teeme suitsu" või "noh, lõpetad cum laude vä"... ikka need samad inimesed ja samad vanad harjumused, viisakad õnnesoovid ja viimased kallistused. Kõik läheb edasi. Seegi on nüüd juba minevik. Keegi alles hiljuti ütles, et oluline ei ole vanus, kuud, aastaajad ega aastad, et elu koosneb perioodidest - meenutame mingeid asju seoses teiste sündmustega ja kui üks sündmusteahel teatavate sarnaste tunnustega saab otsa, siis tuleb uus periood.

Mina, Kass, Mihkel ja Priit

"...vii meid jälle pühajärvele... see on see, mis suvest teeb aja parima... see on see, mis paneb elama..." - tänane õhtu oli peaaegu see laul.

Mihkel kihutas mööda päikseloojangu kupleid sinna ja mina mööda peaaegu päiksetõusu omasid tagasi. Vahepeale jäi öine Pühajärv, vaikus, niisama chill, 1 rebane, 1 jänes, 1 siil ja 1 kass. Ja võibolla veel keegi, keda me ei näinud. Võibolla ma ei teagi ilusamat kohta kui Lõuna-Eesti tumeroheline suvine maastik põhjatute järvede ja mägede ja punakas-kollakas-oranzika päikseloojanguga. Millest sujuvalt saab varasuvine päikesetõus. Nagu Lapin Kulta reklaam.

Kell on 3. Täna oli peaaegu ideaalne tsill päev.

Naljakas on see, et nädalavahetusel Pärnus eelmisel auto-tripil ostsime oma tiineka-remaini käigus Smilersi kasseti (jah, kasseti!), kus see lugu peal on. Ja nüüd see saigi päriseks. Mäletan et väiksena ma soovisin, et kunagi see peab nii minema, et ma pakin oma sõbrad autosse ja teenmistahan. Täna läks isegi asukohaga täppi. Pühajärvele ja nii. Võibolla soovid ikka täituvad.

Ja Priit, mäletad kell 22:22 sai soovida... ma ütlesin, et ei usu enam sellesse ja et need ei täitu. Võibolla ikka täituvad, võibolla ma 10 aastat tagasi soovisin, et see laul muutuks päris eluks. Ja alles nüüd täitus. :)

Tartu kevad

Täna üle mõne aja, ma tõesti oleks tahtnud pikemalt ja kauem ja kaugemale hängida. Because it was nice ja tore. Aga eriti lihtlabane külm sundis mind üksi läbi Tartu koju jalutama:( ja teised jäid kõik õue, sest ilusaid ilmasid on ju niigi vähe. Aga isegi siis võib hakata nii külm, et ilma koju minemata ei saa olla. Isegi see ei olnud eriti lohutav, et mu lemmik teleka-asi oleks pidanud veel käima. Ma jäin 9 minutit peale lõppu hiljaks. Kurat.

The story of sitting home and being frozen

Elas kord ekvaatoril üks kenasti päevitunud preili (võis vabalt ka noormees olla), kellele meeldis väga erinevaid rõivaid kanda. Ta ostis neid kokku kaupmeestelt, kes linna sattusid ja vanadelt daamidelt koerakestega, kes pärastlõunati oma rõdul värvilisi kangaid kudusid. Sellele preilile meeldis niiiiiiiii väga ennast kogu aeg väga paljude riietega ehtida - sallid ja seelikud ja alusseelikud ja kübarad ja kindad jne.

Aga sealses kliimas oli kohutavalt kuum ja raske oli õue minna ja oma kenasid ürpe linnarahvale näidata. See neiu oli ka pisut kõrk ja kuri ja talle üldsegi ei meeldinud soojus ja lillemustrilised kleidikesed. Seepärast kandis ta sageli lambanahkseid ürpe ja rebasekasukaid, kuid tema kodumaal oli nendega raske olla. Sest ülemiselt korruselt alla jõudes olid riided juba higist läbi vettinud ja isegi konditsioneer ega lehvikud ei aidanud. Ilma riieteta keeldus aga see noor daam õue minemast, sest päevituse oli ta pärinud oma emalt ja päikest ta enam ei vajanud ja ta arvas, et päevituse varjamine riietega on new little black dress;).

Päevitada ei taha, soojus ei meeldi, tahaks kanda pakse vammuseid ja inimesi, kes virisevad... See tütarlaps otsustas võtta oma kaheksateisttuhat garderoobikappi ja kolida üles põhja (app noorthh), kus elu tegelikult ei eksisteeri ja ilm on kogu aeg kole. Sellele tüdrukule meeldis siin - ta sai kanda aastaringselt jakke, jopesid, saapaid, salle, kindaid jms. Talle järgnes üks noormees, kes ei suutnud neiu ilu tõttu teda üksi kaugele külma põhjalasse lubada. Nemad jäidki siia elama ja alates sellest hetkest peale kannab see koht nime Eesti, mille kuri tüdruk oma jäise loomusega veelgi külmemaks tegi ning ilmajõuluvanaga kokku leppis, et päike kunagi ei paistaks ja sooja üldse poleks.

Hispaania

Kirjanikku minust ilmselt ei saa, seega ma panen kirja kõik enamvähem nii, et ma ise saan aru ja et teistel oleks ka pisut huvitav. Kuigi see pole päris see, kuidas ma põnevat reisikirja ette kujutan.

Nädal ei ole pikk aeg. Võiks isegi öelda, et üks nädal+2 päeva on väga lühike aeg. Aga ometi jõuab selle aja jooksul unustada kodu, töö, kooli, sõbrad ja identiteedi, mille oled loonud omale seal, kus põhiliselt oled.

Alguses tahtsin ma üksinda reisile minna – ma teadsin, et ma lihtsalt PEAN seda tegema. Ma ostsin lennukipiletid ja paar päeva pidasin ennast peast segaseks. Siis tundsin ma rõõmu selle üle, et aga tegelikult just seda ma ju tahtsingi teha. Teha spontaanselt seda, mis parajasti pähe tuleb. Tundub, et ma olen selleks valmis, ja et ma saan alati hakkama.

Anari otsustas ka tulla. Me olime rääkinud nädalalõpust Berliinis ja millestki lühemast ja lõbusast, aga kahekesi Hispaania avarustes – tundus samuti exciting ja spets. Ma ei olnud nõus meile Valencias kodu broneerima, aga peale Anari ratsionaalseid põhjendusi ma tegin seda. 3 ööd Youth Hostel Nest’is, mis osutus senini maailma kõige kõige paremaks välismaa koduks, kus elada, ööbida, pidutseda ja sõpru leida. Me armastasime seda esimesest hetkest alates, kus receptionis võttis meid vastu eriti meeldiv ja kena soome kutt. Interjöör, seltskond, turvalisus, fun, cleanliness... kõik 100%. Ja tegelikult sai sellest meie kodu hoopiski viieks ööks. Sest peale 3ndat päeva tuli Anari sünnipäev ja me lihtsalt ei raatsinud ära minna.

Seejärel 2 päeva Alicantes, mis osutus suht idülliliseks turismimagnetlinnaks. Mööda rannikut umbes 150 km Valenciast lõunas. Palmidest ja sidrunipuudest ja tsitruseliste istandustest ma parem ei räägi, neid oli igal pool ja palju. Bussiga sõitsime ka läbi mägede, mis Vahemere äärde jäävad ning nägime veits ka hisp maa elu. Maastikuarhitektuur ja arhitektuur üldse on kirjeldamatult ilusad ja põnevad. Majad keraamilistest kaunistatud plaatidest ja punakad savimajad, rõdud täis lilli ja tänavad täis daame koerakestega. Üsna hea pildi saime ka Valencia ja Alicante vahepeale jäävast Benidormi linnast, mis on massiturismi liialduste tipp! Ainult turismile üles ehitatud vahemereäärne paradiis, kus töötatakse ainult turisti jaoks. Õnneks piirdus meie kokkupuude Benidormiga vaid eksikombel bussist maha tulemisega ja siis kähku tagasi, et Alicatesse saada.

Alicantes ööbisime Pension Ayuntamentos, mille me täiesti ise leidsime ilma linnakaardi ja ühegi juhiseta. Ja see asus linna kõige kõige paremas kohas üldse – raekoja/linnavalitsuse maja küljes, teisel pool maja rannapromenaad, purskkaevud, Vahemeri, jahisadam... Ühel pool kultuur ja inimesed, teisel pool puhkus ja turism. Ja me maksime kahe öö eest ainult 25 EURi. Samal ajal kui kõik need tobedad puhkusepaketi-turistid maksavad oma merevaatega nelja* hotelli eest 100 EURi.

Nagu alati, ei ole tavaliselt ükski reisilt tulek koju eriti meeldiv. SEAL on alati parem, soojem, lõbusam, toredamad inimesed, ilusam arhitektuur, kuulimad poed, põnevam kultuur. Eestis on külm, kole, igav, vana... tahaks tagasi. Sooja ja ilusaid sõbralikke kohti ja inimesi. Olla eemal ja mitte mõelda oma päris elule. Või mis on üldse päris elu? Mitu elu meil kõigil on – sest siin ja seal ei ole me samad. Terve nädala ei tahtnud ma tulla Internetti, sest ma teadsin, et see on nii Eesti ja hoiab kõik oleva meeles. Imelik oli eile koju tulles iimeile ja orkuti profiili lugeda ja tuletada meelde see identiteet, mille ma endast jumal teab kuhu loonud olen. Tuli mõte kõik sellised asjad ***** saata. Selles suhtes ei ole nädal lühke aeg, sellised asjad ununevad ja kui sa elad kasvõi 8 päeva teises riigis ja kultuuris siis on täiesti võimalik mõelda teatud asjad enda jaoks selgemaks ja unustada piirid, mille me endale ise Eestis seame või selle go with the flow – ühiskonna, mis siin toimib.

Kõik on mööduv, miski pole püsiv. Keegi tuleb ja keegi läheb. Ma ei raatsi oma seljakotilt lennulkleepse ära võtta, olen Tallinna kodus, kuulan flamenco muusikat ja piltide vaatamine ning mu ülipikad memuaarid reisipäevikus näivad olevat ainus võimalus veel natuke olla eemal reaalsusest ja igapäevast, mis erilist rõõmu ei paku. My own piccola casa Espãna. Imelik on kõike kirja panna, ma 1) ei leia piisavalt hästi kirjeldavaid omadussõnu 2) sõnades ei ole võimalik päris täpselt edasi anda asju, nii nagu nad TEGELIKULT olid 3) need on põhiliselt minu ja Anari läbielamised ja me oleme natuke kadedad ka, heas mõttes, tahaks hoida midagi endale ja ISE mõista, tunda, mäletada.

Ma imestan alati võõrasse kohta sattudes, kui hea kohanemisvõime mul on. Igal pool on kuidagi kodune. Kunagi pole ma igatsenud Tallinna korteri järgi või mingite konkreetsete asjade järgi. Kui, siis ainult inimeste. Mis järjekordselt tõestab, et raha, aeg ja asjad ei ole olulised – vaid inimesed, kohad, hetked, mälestused, kogemused. Ei ole eriti uus mõte, aga kipub vahel ununema.

Ma ei ole eriti tumepruun, vb tanned. Me päevitasime kaks korda, ühe korra reedel Valencias Las Arenase rannas ja teise korra pühapäeval Alicantes. Mitte eriti pikalt, sest nii soojaga ei jaksa eriti vedeleda ja sunburn’i saada. Enne kui ma Hispaaniasse läksin, ma kujutasin ette, et vedelengi ainult varbad Vahemeres ja ootan, et apelsinid pähe kukuvad, aga see reis tõestas, et urbanistlikud meelelahutused osutuvad mõnikord põnevamateks ja rannas ei viitsi kahte päevagi passida, rääkimata siis nädalast või kauemast. Aga linnatolm ja väikestel tänavatel seniidis pähe laksav päike ning kuumad naeratused asendavad iga rannapuhkuse. Kuigi The Beach’i tüüpi reisi võtan ma millalgi kindlasti ette! Seekord oli nii ja järgmine kord on teisiti. Ja igat moodi võib olla eriti hea.

See on põgus ülevaade ja mõtted, mis OLI, kuigi jah... nelikümmend käsitsi kirjutatud lehekülge mu reisipäevikus ja fotod annavad kõigest ilmselt elavama ja parema ülevaate. Ask me if u dare...:)

Valencia

Eile 6htul algas meie tripp. Tln-Brln, öö lennujaamas. Berliin-Valencia. Ma olen sellest reisist u 7 lehekylge juba kirjutanud, k2sitsi, aga praegu ei j6ua k6ike siia ymber kirjutada.

Siin on palju ilusat arhitektuuri ja t2navaid ja v2ikseid armsaid kohvikuid ja soe ja sidrunipuud ja m6nus. T2na oosel ma ei maganud yhtegi tundi ja nyyd oleme juba peaaegu terve linna l2bi tuuseldanud yhe p2evaga, ja ma ei tea, kas ma jaksan veel 6ue minna ja 00elus h2ngida.

Yesterday-Today-Tomorrow

Päevad on nii pikad, et ma ei mäleta enam isegi, mis ma üleeile tegin. Täna hommikul väga vara olin sunnitud iseendaga bjuutisaluuni mängima, sest eilse õhtu jäljed, magamata ööd ja kohustus minna tööle nõudsid inimlikku väljanägemist.

Arvasin, et kõik on okei, aga paarist tunnist tööl piisas, et saada aru, et mul on kas hngõuver, vässu või reisiärevus. Või kõik korraga. Hea, et ma autoga tallinnasse sain, kuigi imelik on see, et mul oli niiiiiiiiii lahkumise tunne. Mitte nagu tavaliselt, vaid nagu läheks kuhugi kaugele ja kauaks. Jah, ma lähengi, aga see tunne... see ütles midagi enamat, või oli see sellest, et ma nätsu alla neelasin?

Kahe tunni Eestimaa looduse, ühe bensujaama ja kiirtee jooksul suutis Anari süstida minusse imestamapanevalt suure koguse hirmu ja ärevust. Seda, mis mul enne mõttessegi poleks tulnud. Ma ei muretse, et meil kaovad passid ja iidee kaardid ja raha ja pangakaardid ja riided ja hambaharjad ja võileivad ära. See on ju elu. Elus ei ole asendamatuid asju.

Okei, siiski ma leidsin meile vähemalt esimeseks kolmeks ööks kodu keset linna. Surfasin mitu tundi hispaaniakeelsetel lehekülgedel ja asjatasin. Asju pole olnud aega pakkida.

Ja siis on veel üks asi, mille pärast mul sees keerab... mulle ei meeldi ametlik välja näha. Homme kell 16 ma pean nägema. Appi. Ja siis veel kaks kodutööd üles laadima.

Do You Know Where the Beach meets the Street? I do. Homsest algab suvi ja reis...

Juhuslikult Hispaaniasse

Millal sa viimati nii kukkusid nagu väiksena jalgrattaga vastu maad, nii et põlv on must ja käelaba katki? Millal sa viimati tahtsid, et kõik oleks maailma parim? Millal sa viimati avastasid, et juhslik häng on eriti eriti hea?

Millal sa viimati alustasid päeva mõttega, et peaks õppima - aga läks nii nagu alati...? Kahe päeva pärast olen ma Berliini lennujaamas ja magan. Kolmandal päeval vaatan Vahemere kaldal kuidas laine vastu Ibizat lööb. Või mõni teine koht, mida ma praegu ette ei kujuta. Lähen peole ja ei mõtle sellele, mis tuleb.