HAPPY NEW YEAR 2009! GOTT NYTT ÅR! HEAD UUT AASTAT!

Ma tundsin täna nii, nagu iga kord kui vaatan filmi, mida olen varem lugematu arv kordi näinud - iga kord soovides, et lõpp oleks seekord teistsugune. See pole isegi soov, vaid tõeline südames pesitsev lootus, usk, et ehk seekord ei juhtu seda või toda halba asja...

Nii ka täna Tuulepealset maad vaadates.

Uniselt, aga entusiastlikult tühja kõhuga haarasin ma hommikul aknalaual šokolaadikalendri suletud pappukse taga pesitseva maiuse järele. Mitte viitsides tuld põlema panna haarasin iseenesestki mõista aknaruudu number neli järele, leidsin sealt väikese imestusega aisakellakujulise mikromõõdulise šokolaaditükikese ning nosisin käppelt ära. (Ja ma alati mõtlen, et kas nad on neid pilte sinna kalendrisse ja sokolaadikujusid kuidagi läbimõeldult paigutanud, või suvaliselt satub neljandale kuupäevale juba (!) aisakell. Elu on ju näidanud, et jõuluvanapilti reeglina esimesel detsembril maiustuse alt ei ilmu, samuti ei leia 24nda alt enamasti tavalist silmade ja suuga naeratavat kuu-ikooni või ümarate nurkadega viisnurkset tähekest, ikka jõuluvana, ikka jõuluvana!

Noh, esiteks võite teha sellest omad järeldused. Et jah, mul on sellises kõrges eas ikka veel esimesel detsembril päkapikkude toodud šokolaadikalender. Indeed on.

Teisest küljest aga - kui pea oli veidi selginenud võtsin ma momendi, et istuda voodiäärele ja vaadata, mis pilt mul siis õieti seda kalendrit ehib, nostalgitsemise mõttes või nii - et no omal ajal sai ikka pildi sisse lausa mindud ja kujutletud, et kalendril olev jõulutemaatikast kubisev joonistus on šokolaaditükikeste ning nende all peituvate piltidega omavahel tugevas seoses omaette võlumaailm.

Istun ja pean vaikset hommikumomenti ning avastan - Oh õudu! - ma mitte ei avanud neljanda kuupäeva akent ning ilmaasjata üllatusin selle šokolaadist aisakella aspekti üle - kuna pilt kalendril on ju kirju, ei näinud ma varahommikuselt pimedas toas, et tegemist on aknaruuduga number 14, mitte 4. "Õunõu, mis nüüd saab?" Aga noh, kuigi mõned asjad kunagi ei muutu peaaegu kunagi siis erinevalt... ütleme kolmeteistaasta tagusest ajast - ei, ma ei avanud pealekauba ka aknaruutu numbriga neli, ega söönud seda "õige" kuupäeva all olevat tükki ette ära. Progress on ikkagi toimunud.

Ja üleüldse, vot avangi parasjagu neid ruute, mida tahan. See šokolaadi jupikeste kalendriks vormistamine on ka üks sotsiaalne konstruktsioon. Vabalt võin südamerahus homme number 24 alt jõuluvana ära süüa ja jõululaupäeva hommikul naeratavat kuud hambaauku toppida. Väikestel inimestel on selleks ajaks juba nagunii kõik ette söödud või kinniste pappakende taga peituvad saladused hiljemalt viieteistkümnendaks kuupäevaks välja selgitatud.

Et mis mõte sellel siis üldse on, kui niimoodi püha jõulukalendri vastu mässama hakata? Miks mul seda kalendrit vaja on?

Vat, päkapikud tõid.

Müra

Maailmas, kus iga ese, tegevus ja inimene kannab sümboleid, hakkab pikapeale närvidele käima, kui hommikul kohvitassi järele ulatudes isegi see sind kõnetab - olgugi "kõigest" stiilis I love tea või Inglise Kolledž või Eesti Päevaleht.

Elud, mis on pilte, teksti, ekraane, helisid ja meediat täis, oleks tervislik omada asju, mis esimesel võimalusel ei kommunikeeri, ei karju tähelepanu järgi ega püüa inimesele iga hinna eest midagi meenutada, tõestada ega kusagile kasti lahterdada.

Miks on tänapäeval nii raske hankida esemeid või näha inimesi, millelt ei karjuks vastu kiri, slogan või statement. On väsitav ja sisult hõre, kui maailmas pole enam puhtaid, teksti- ega kujutisevabasid esemeid ega olendeid, mis annaksid võimaluse olemasolevat loominguliselt tõlgendada.

Maailm on üle sümboliseeritud.

Helsingi

Parem king katusel kui peos

EDIT: Mõtlesin tükk aega, et misasja on katusele asetatud valgustatud kingajoonel ravintolaga pistmist. Jõudsin järeldusele, et ehk on tegemist tantsurestoraniga. Ahhaa-efekt missugune.

Parem Pariis Helsingis kui üldse mitte Pariis

Tavaline elu

Educated minds

Tänase Äripäeva töökuulutuste ajalehes oli persooniloos selline jutujupp:

"Ülikooliaeg oli kõige vahvam aeg. Üks asi on see, et ülikool annab teadmised. Teine asi on, et ta annab sotsiaalse tausta, suhtlemisoskuse, tutvud inimestega, kellega tulevikuski suhtlema jääd. Olulised ei ole ainult teoreetilised teadmised, ülikool õpetab sind mõtlema ja ennast forsseerima..."

Ja nüüd mu lemmikkoht: "...kui seminarides oli vaja püsti tõusta ja Marju Lauristini ees sõna võtta, siis ei olnud võimalik öelda, et ma ei saanud õppida, eile oli kursusepidu. Sa pead asjad endale selgeks tegema, et küsimuste turmtulele vastata."

Mulle hullupööra meeldivad need mõtted. Mõtelge, inimesed, millistest suppidest me oleme välja tulnud, olgugi, et eelmisel õhtul oli kursa või ükskõikmispidu, peavalu, nälg majas, laiskus, raamatukogu suletud ja Tartu bussist jäin ka maha. Asjad on tihti hoolimata kõigest selgeks saanud, ehk isegi nii selgeks, et me võimegi käia läbi tulest ja veest ja ikkagi olla uhked, et sealt kust me tuleme, tulevad head inimesed. Lubage mulle selline arvamus olla uhke hariduse üle.

Art in clothes

Andy Warhol by Pepe Jeans London

Tartu

Toomemäele! Koolitee Kohtumispaik Uut ja vana Joonistatud inimesed Tartus on ka teismelisi rolleritega, kellel on sõpru ilma rolleriteta, aga kes ka hängivad Peale vihma. Selline linnavaade on tänaseks täiendust saanud. Päikeseloojang Emajõel Arusaadav, et tartlastel pole Pisa tornist sooja ega külma Botaanika-sala-aed Ma ei mäleta täpselt miks, aga me nimetasime õndsatel aegadel selle mehe Hemingway'ks ja selle pildi "Hemingway kalal". On tehtud ka muid tegusid ja nähtud teisi kohti ja nimetatud asju teiste nimedega.

M 0 0 D

Loobusin moodi defineerimast. Oletagem siis, et mood on nagu tuul, mis aeg-ajalt puhub, et kuulutada vajadust uue toote/rõivaeseme järele, sest vabaturumajanduses, tahame või ei, äri on äri. Äri ei ole mingi heategevus ega nunnu nunnu.

Olgu siis, et mood on justkui püsiv, aga olemuselt mööduv nähtus, ning lähenegem temale stereotüüpselt. On disainerid või kaubamärgid, on poed, on stilistid, ajakirjanikud ja tarbijad. Sekka toimetajaid, suhtekorraldajaid, meikareid, juuksureid, tehnikuid, valgustajaid, DJ'sid, cateringi ja abistavat personali. Oletame, et üheks esimese ringi lõpp-produktiks on show, moeshow. Käivad ringi modellid, rõivastatult siis "moe" "reeglite" järgi. Rahvas vahib ja imestab, meedia salvestab ja levitab. Kuskilt imbub ikka mingi stoori ka juurde.

Tarbija jaoks on show 0-punkt, kui disaineri jaoks on ta mõnes mõttes lõpp-punkt, sest edasi oleneb kõik juba tarbijast. Kui tegemist ei ole muidugi kunstiga. Kunst ei ole tavaline toode. Mood seevastu on suhteliselt meinstriim nähtus, kui võtta et mood on trend.

Aga kas Tallinn on moekas linn? Või no Tartu? Poode nagu on, hooajakaupu ehk trendivärki ka, aga kahtlemata ei ole Tallinn, Helsingi ega isegi Riia mingid moe-linnad. Selles mõttes, et siin ei ole moetööstust selle defineeritud tähenduses. Mis mõnes mõttes on muidugi ebaaus, kuna miks peaks mingi London või Pariis dikteerima, mis on moes - aga noh samas London ja Pariis kahtlemata ON moekad linnad kui võtta, et mood ei ole riided, vaid pigem AJASTULE OMASED ELEMENDID JA PRAKTIKAD. Paigad, mis elavad omas ajas, paigad mis defineerivad ajastuid. Ah teate see arutlus jõuaks globaliseerumise ja lokaliseerumise dilemmani. Aga kui läheneda lokaalselt, siis Tallinnas on moe vaim lahti. Võtame näiteks käesoleva nädala - eelmisel nädalalõpul toimunud disainiöö raames toimus vähemalt kolm nö moe-etendust. Eile toimus Kaubamaja "parimatele sõpradele" (elu võib olla päris nukker, kui inimese parim sõber on kaubamaja for real, aga no mina ei tea, miks nad teevad alati just RIIDE-ETENDUSI, mitte parfüümide või kardinate või magamiskottide showsid, võibolla on riided üle-ekspluateeritud, ehk on järgmise ajastu moeparadigmas esikohal miski muu) samuti sügis"moe" etendus, tänasest pühapäevani toimub fi-bitt ning lisaks veel vip-show strateegilistele "moe"tarbijatele. Peale selle on novembri alguses oodata Tallinn Fashion Week'i... moest puudu nagu pole. Jätaks siinkohal lahkamata on's see hea või halb, või lihtsalt - fashion zeitgeist Eesti moodi.

Öko-matk suvel 2008

Käisime suvel ühel jätkusuutlikul ekspeditsioonil. Ühinesime teistega põhumaja ehituseks ning talguteks võõraste inimeste juures Esnal. Ekspeditsiooni minu jaoks kõige olulisemaks faktiks kujunes teadmine, et esimese nelja päeva jooksul, mil 12-liikmeline grupp inimesi kolm korda päevas einestas ja oma igapäevaseid toiminguid tegi - ei tekitatud MITTE ÜHTEGI PRÜGIKOTTI. Seega, sõbrad - me ei peaks olema uhked selle üle kui läheme matkama ja esimese asjana kuulutame välja laagripaiga kileprügikoti asukoha ja olemasolu - me tohiksime uhked olla vaid siis, kui suudame elada nii, et meil ei lähe VAJA prügikotti. Et me EI TEKITAKS prügi. Fotol kaunid ja suvel lõputuina näinud kesk-Eesti viljaväljad, mis hilissuvevihmade käes kahjuks hävisid. Maailm ei päästa inimesi. Pilootklipp ettevõtmisest asub siin.

Tartu on päris linn

Üks vana kepiga onu püüab raamatupoes luup käes täht-tähe haaval kokku saada ajaloo-riiulil oleva raamatu pealkirja. Ja keegi on laadale kaasa toonud ämbri ploomidega, et need kindlasti läbi astuvale linnas elavale sõbratarile kinkida. "Võta-võta, sinule ma nad ju korjasin," julgustab too keegi. Teismelised hängivad ühesugustes ruudulistes pusades õues, aga armunud käivad suudlevate tudengite kuju juurest mööda ja naeratavad vaikselt. Üle kesklinna levib mõnus kohvikulõhn ja Raekoja platsilt kostub Jaan Tätte paremaid palasid. Emajõgi voolab kargelt Peipsi poole, suured vahtrad õõtsuvad tuules ja vanad kastanid valmistuvad oma vilju alla pudistama. Päike paistab, muru on veel roheline, aga kased on kollakad, inimestel on sügis ja rõõmus meel. Milline idüll!

Ma usun, et Chalice kirjutas "Minu inimesed" just mõeldes nende armsate Tartu inimeste peale. Ma olen veendunud, et oma siiruses võis ta ju mõelda kõiki Eesti inimesi, aga kui ta oleks hoopiski tallinlane, poleks ta eal seda laulu kirjutanud. Sest Tartus on vaim ja head mõtted ja head inimesed. Ehkki "Mina olin siin" kujutab öist Tallinnat päris võluvalt.

Tartu on päris linn sest siin on võimalik hoomata selle linna olemust, inimesi, suhtumist. Inimesed kõnnivad perega ja kallimaga ja sõbratariga ja sõbraga, lapsega ja koeraga ja mõned kassid uitavad isegi üksinda. Inimesed vaatavad Küüni tänaval välja pandud erinevaid seeneliike laadaletil ja suhtlevad väiketalunike ja käsitööliste ja teiste laadalistega. Sest on nädalavahetus ja inimesed on tulnud õue sotsialiseeruma ja jalutama ja olema linnaelanik. Need kes kõnnivad üksinda, ei pelga alustada juttu võhivõõraga. Aitähid ja naeratamine ja head inimesed. Elu on hea, võibolla nagu vanasti. Ja kujutage ette, kõik majad on nagu muinasjutus või vähemalt vanadel postkaartidel.

Ja mõelda vaid, inimestel on AEGA, et korraks seisma jääda ja vaadata seda melu, mis nende ümber toimub. Mõelda sellele ilusale hetkele. Üks õppejõud tõi kunagi näite ühest professorist, kes alati jalustas peahoonest mööda ja peatus korraks. Ta soovitas meilgi seda teha - kus iganes me ei kõnniks, või kuhu me teel poleks - peatuda ja MÕELDA korraks, vaadata enda ümber ringi. Ja Tartus on ikka nii, et õppejõud käivad kohvikutes (mida siin on loomulikult parim valik) maailmaasju arutamas. Ja isegi nende õpilased teevad seda!

Ma pole näiteks tähele pannud, et Tallinnas elanud ja õppinud inimsed oleks eriti altid minema kohvikusse maailma asju arutama, või niisama kultuurselt vestlema. Tallinnas on rohkem selline plapla.

Kaubanduslik teadaanne

Järgmisel pühapäeval, 21. septembril Nukuteatris ja 16. oktoobril Tartus Sadamateatris kell 19:00 - MUSTKUNSTietendus "Tabalukk". Kes nägi üleeilses Paari saates, kuidas isegi Marko Reikopil jalge alt kõhedaks võttis, võib olla enam kui kindel, et viis kutti pakuvad oma etendusel veel viis korda kõhedust ja erutusttekitavamaid etteasteid. Kõik Nukuteatrisse või Sadamateatrisse pileteid ostma!

Tallinna mentaliteet kao!

Tallinna spordiklubid näikse eeldavat, et kõigile neile jätkub udupeeneid kontorirotte, kes jaksavad maksta tuhande viiesaja kroonist trenni kuumaksu ja kellel pole päev otsa muud teha, kui nende samade klubide kodulehtedel trenniuudiseid ja chill-lounge muusikat kuulata. Öäk. Minu jaoks pole sport, treeningud ega spordiklubid kunagi olnud eriti glamuurne värk. Uute hotellide, spordiklubide ja muude lounge-stuudio-klubi trennirühmade juurde tehtav promo ja visuaalne identiteet väljendavad aga ILMSELGELT oma soovi köita peeneid japisid.Spordiklubide koduleheküljed, reklaamid ja ootesaalid ajavad üle ääre oma moodsa lähenemisega olla "midagi enamat kui trenn". Mina seevastu ei soovi ka tulevikus, et sport või treeningrühmas käimine oleks seotud riietusruumi kapi disaini, segisti brändi või administraatorineiu küünepikkusega, imagoühiskond ei ole minu jaoks osa spordist. Minu arvates on trennis käimine suhteliselt prosta värk, mis ilma igasuguste lisavidinatetagi teeb meele rõõmsaks ja enesetunde heaks. Tänapäeval on seda aga ILMSELGELT palju soovida. Juba mitmendal (ja ma olen ka varasematel aastatel turgu uurinud) katsel ei ole ma leidnud Tallinnas sellist kohta, kus ma oleksin nõus trennis käima. Esiteks, spordiklubid, mida ma vanast ajast tean, on sõna otseses mõttes endiselt vanas ajas – st nende leivanumber on endiselt aeroobika ja jõusaal, mille kohta mul on pehmelt öeldes oma arvamus. Seega - trennivalik on pea olematu ja tunniplaan täiesti ebasobiv. Teiseks, uued spordiklubid, mis avatakse, panevad rõhku küll udupeenele identiteedile, AGA enne kui leiad kusagilt kaugele peidetud menüüst treeningplaani ja hinnakirja, pead veetma pool tundi kuulates mingit "rahustavat" muusikat ja lappama mõtetuid alalehekülgi suvaliste saast sõnumitega, a la „uus hubane saun“, „uus hubane treener“. Lühidalt öeldes tekib mul kõike seda softi ja "kaunis lõõgastavat" nähes kahe sekundiga okserefleks ja ma kaon õue jooksma, selmet aega raisata kodulehtedel, mis on täiesti läilad oma ühetaolisuses ja taaskord - sihtgruppi ülbelt ignoreerivad. Miks Eestis ei või olla selliseid spordiklubisid, nagu Rootsis. – kõik võimalused teha peaaegu ükskõik mis sporti, tudengisõbraliku hinnaga, endale sobivates treeningutes ja aegadel, nii palju kui ise tahad. Prosta värk, aga maailma parim. Ei mingit ettemaksu, etteteatamist, ettebroneerimist, ettetühistamist ja muud suvalist loba. Kui inimene teab täpselt, mida tahab ja kuidas tahab, siis ei viitsi ta elu sees iga päev mingit spordiklubi kodulehte vahtida, et ega treenerike pole jummala eest nohu saand ja trenni ära jätnud, endale seal broneeringut teha, mittetulemisest teatada, üüüüüüüüratut kuu-, aasta- ja liikmemaksu maksta ja muid täiesti, täiesti ebavajalikke treeninguga mitteseotud tegevusi teha. Lisaks tehakse kõik need õõvastavalt trendikad klubi-lounge-stiilis trennikesed kesklinna, mitte elurajoonide lähedusse, KODU lähedale. Trenn ei ole glamuurne! Neid tingimusi arvesse võttes, tuleks mul ilmselt Stockholmi tagasi kolida.

SÜGIS/AUTUMN 08

Odd Molly - Guldknappen (Kuldnööp) 2008 laureaat

Einike Seiko kõrvarõngad. Täna saan ma neid tervelt kaks paari tervetena tagasi. Eesti kaubal on Hiina oma ees siiski eelis - kunstnik on isiklikult nõus oma toodet putitama, kui ese osutub kolmeks jagunema.

The loveliest dining room

Eesti moeäri ämbrid

Alljärgnev lahkab põhjuseid miks on siis nii, et neist väikestest nunnudest butiikidest, poekestest ja ateljeekestest endale uusi rõivaid, kingi ja aksessuaare ei soetata? Miks armastatakse pigem shopata suurtes firmakates, mitte peentes buduaarides või põhjamaiselt rafineeritud poekestes, kus märk ei müü särki vaid, särk leiab tee inimeseni võibolla sügavama sümboolsuse kaudu, kui suurkorporatsiooni turundusmeeskonna poolt väljatöötatud tähekombinatsioon. Viimasedki on suursaavutused, kuid värske moekunstnik ei peaks tähendama kauget ja kättesaamatut, vaid atraktiivset ja kättesaadavat.

Kõigepealt on nii, et kõik moeloojad on poolekohaga stilistid ja isehakanud moeajakirjanikud ja muud enda meelest moe asjapulgad. Miks see on oo nii tavaline ja tavalisele kodanikule ilmselt loomulikki, et iga teine praegune või kunagine Supernoova või ERKI võitja või ühe õhtu staar kurdab, et ega rõivadisain, kui just suures firmas ei tööta, ju ei toida.

Esimene põhjus. Sellepärast, et need kõrgelt haritud moeloojad toimetavad oma põlveotsabisnest. Pole algkapitali, pole ateljeed, õmblejat, kuni publitsisti ja müügimeheni välja. Jaa, nad teevad suurepäraselt kauneid kleite ja ehteid ja veste ja lipse ja smokinguid, kui vaja. Samuti ulmelisi müts-pükse ja pool vest-pool kraesid, aga nad ei tea kuigi palju ärist, ajakirjandusest, turundusest, PRist ega ühiskonnast, võrgustikest ega sotsiaalpsühholoogiast. NEIL POLE MEESKONDA. Aga moeäri kuldreegleid on see, et pole olemas sündinud moetalenti, on vaid suurepäraselt organiseeritud tiimitöö. Samuti pole ühtegi kooli Eestis, kes seda õpetaks, või sellest kõigest üldse räägiks. Ega ma täpselt ei tea, aga ehk öeldaksegi värsketele moe- ja tekstiili diplomi saanuile "tsaupakaa ja head pusimist".

Lahendus. Miks keegi ei tee suurepärast äri, ei loo brändi ega kujunda sellele imelist stoorit, et meie noored ja vihased jäpid ja teised novaatorlikud urbanistid neid suurepäraseid kasvõi veidi imelikke, aga ägedaid ja mis peaasi, oma naabriplika või klassiõe-klassivenna supersehve taieseid ei osta. Kesklinna kontorites töötavaid ja ostujõulisi noori täiskasvanuid (sihtrühm!) on Tallinnas küllaga. Kindlasti ka teistes linnades.

Näide ja ühtlasi ka teine põhjus. Käisin Namaries. Lõpp lahe buduaar eks (loe altpoolt) ma ostaks sealt igasuguseid asju, aga vat ei osta, sest - mul pole raha (järeldan, et ma pole sihtgrupp, aga sisimas tean, justkui oleks ju), minu meelest see pole ratsionaalne ost (moelooja ei peagi ju arvestama ratsionaalsusega, või...?), ning mul on tõsised kahtlused nende põlve otsas kokku õmmeldud kleitide kohta. Proovisin ühte selga ja vaatasin õmbluseid ja mõtlesin, et olgugi ma ise ehk sellist ei disainiks ja rispekt kunstnikule, au ja kuulsus ka, aga vat õmbluskvaliteet on samasugune nagu mu enda oma ja seda ma juba tean, et ühed teksad, mis ma oma onutütrele tegin, samal päeval ka kärisesid. Pealegi, tegemist ei ole ju kiirmoega, millelt kellelgi pole alust oodatagi pikaajalist kvaliteeti ja pesus vastupidavust (ja kaasajal oodatakse elik nõutakse seda isegi kiirmoelt esiteks tarbijate aga teiseks ka kõikide tarbija- ja keskkonnakaitse institutsioonidelt). Mine siis osta omale see ilusarmas lilleline kleidike, kui pole täpselt teada, mis pesus, triikides ja isegi proovikabiinis juhtuma hakkab.

Kolmandaks, kallid Eesti moeloojad teevad veelgi kallimaid rõivaid vaid suurusele XS-S, mis kõneleb enda eest, keda nad oma sihtgrupina näevad ja keda ei.

Neljandaks, kellele kallid Eesti moeloojad, kes oma showkollektsioone maha ärida püüavad, oma rõivaid üldse teevad? Kas kaastudengile, sõbrannale, emale, vanaemale, naabrinaisele või omavanusele jube ilusale, trendikale ja vastuvõtlikule noorele, kes aga enamasti sama vaene aga tore nagu edasipüüdlik noorloojagi? Kellele siis, tahaks kärsitult teada?

Viiendaks. Noored moeloojad mõtlevad, et "vat teen jube innovaatilise ja kunstipärase kollektsiooni ja näitan talenti - mis siis kui need lollid tarbijad neid asju ei taha ja üldse aru ei saa minu kontseptsioonist, nad ülepea ei teagi ju midagi kunstist. Ostkugi aast & geest oma asju ja olgu meinstriim. Vat olen rebel." ALERT! ALERT! Sellise suhtumisega tänapäeval kui kaupmees peab ikka tarbijale vastu tulema, mitte vastupidi, väga kaugele ei jõua. Milleks siis kurta, et raha kollektsioonide tegemiseks pole ja keegi neid taieseid pärast ei osta, kollektsionääre ega muuseume meil Eestis ju pole. Olgem siis kavalad, hullumeelseid ideid ja novaatorlikke võtteid annab väga edukalt põimida ka kantavatesse esemetesse.

Näide kaks. Ostsin siis ükskord ühed kõrvarõngad. Eestlane, noor ja lõbusate ideedega, kõrvarõnga äri läheb kuuldavasti hästi tal. Ühtedega juhtus selline lugu, et käisin jalutamas, kõrvarõngad kõrvas. Koju jõudes oli ühelt kõrvarõngalt üks väga suur ja oluline silmailu pakkuv põhidetail kadunud (kui kõrvarõngas on ikka vaarika kujuline ja vaarikas ära kaob, ei saa just öelda, et "aga kanna kuidagi teisiti"). Mõtlesin, et "noh, ikka juhtub, ennegi kõrvarõngaid kaotatud". Ostsin siis aasta hiljem samalt disainerilt veel ühed kõrvarõngad. Samal päeval pudenes üks ehe kolmeks detailiks, millest üks omakorda kadus lausa ära ja teine ehe kaheks tükiks läks. Kaks paari kõrvarõngaid, mõnesajakroonine väljaminek, ood Eesti aksessuaarikunstile ja sealt kolinal allatulek. Pettumus.

Näide kolm. Seadsin siis sammud sinna poodi tagasi, kurvastasin kaotuste üle, andsin oma nubri ja jätsin alles jäänud jupid sinna. Lubati terveks teha ja helistada. Jään ootama. Klienditeeninduse ja sõbralikkuse aste olid mõlemad õnneks kümnepalli süsteemis 9,9. Jään ootama ka raha ja julgust, et uuesti uute taiestega proovida. Järgmisel korral aga kindlasti mitte kõrvarõngastega. Alla ma ei anna, kuna Eesti moekunst tõenäoliselt kusagile ei kao, aga arendamist vajab ikka kõvasti. Samuti nagu massimoe poed peavad järgima tarbijakaitse seaduseid, peavad seda loodetavasti pakkuma ka moekunsti poekesed. Ei saa ju süüdistada inimest selles, et ta tõesti TAHAB neid ebapraktilisi aga ebamaiselt kauneid esemeid osta.

Ja kuuendaks - ebapraktilisus indeed. Oleneb muidugi elukutsest ja -kommetest, aga kui tihti sa ikka uut lillelist jakki, kleiti või satsitatud pusa vajad. Seega veel üks põhjus mõtisklemaks, kui palju siis ikkagi on MÕTET teha asjandusi, mis reaalses elus rakendust ei leia. Kunst kunstiks, aga nii nagu kõik inimesed ei saa ega tohigi olla ÄRIKAD, ei saa ega tohi kõik inimesed olla KUNSTNIKUD. Mõni kool võiks siit midagi kõrva taha panna ja koolitada ka seda meeskonda, kes kõik need helesiniste unistustega Fashion TVst ja moezurnaalidest pimestatud talendid laia maailma lennutavad ning enda ja meiesuguste rõõmuks ka reaalse äri püsti panevad. Nagu on suurepäraselt õnnestunud Rootsi disaineritel. Ma ei väsi kordamast, et rohkem kui kaugelt Ameerikast, Saksamaalt või Jaapanist, võiks Eestis esialgu õppida rootslastelt. Rahumeelne kavalus ja suurepärane strateegiline planeerimine. Ma ennustan, et mul on õigus ja ma tean kedagi, kes teab väga hästi, kui hästi ma ennustada oskan.

Kvaliteet. Suurus. Sihtrühm. Hind. Tunduvad lihtsad asjad, aga jäävad antud juhul meie moeäris suhteliselt nähtamatuks.

The Fabulous City of Stockholm

Shoppamisest, eetikast ja kodumaisusest Eesti moodi

Selleks, et mõista tänapäeva tarbimisorientatsiooni, mis toimib peamiselt suurpoodnike ja massikauba kasuks, ei pea just olema Margit Keller. Piisab olemast tema õpilane.

Minult küsiti eelmisel nädalal kaks korda ajakirjanike poolt midagi Eesti rõivastööstuse eetilise tootmise ja noorte moeloomingu tarbimise kohta. Ühe puhul jäi mu kõrvu kummitama 'eetilisus' ja teise puhul vististi 'kodumaisus'. Miks me ei küsi omamaistelt tootjatelt eetilisuse kohta, vaid nõuame seda suvaliselt Indias, Bangladeshis või Singapuris toodetud tossupaarilt, Eestis isegi mittekättesaadavalt H&M'ilt jne? Miks me ei küsi, kas Baltika, PTA, Bastion, ISC ja Marat ikka maksavad oma töötajaile õiglast palka, tagavad neile meeldivad töötingimused ja hangivad materjali neilt, kes selle hoolega ja ausalt kasvatanud, tootnud ja tarninud? Või siis lõpptarbija seisukohast - kui kõik supermarketite rõivad tunduvad liiga "madalad", kui ilma välismaiste logodeta kaup tundub liiga "tavaline" - miks me siis ei osta oma kodumaa noorte rõivadisainerite originaalloomingut, mis on hoole ja armastusega kokku õmmeldud? Miks on siis nii, nagu Keller kirjutab, et Eesti kuulub

"“depressiivsete Euroopa väikeriikide” hulka, kus on väga piiratud valik. Õiglast, mahedat ja kohalikku on ringluses vähe, see on roheliste friikide pärusmaa. Eriti napib meil aga üsna tavalist, mitte uhkete öko- ja muude märkidega kaupa, mis on kohapeal tehtud ja ise otse oma kliendile müüdud. Kas või hommikust sooja saia väiksest pagaripoest annab tikutulega otsida. Sooja ahjusaia saab ikka Rimist…"

Me ju tahaks, et ka Baltikas toodetava juures järgitaks samu eetilisus- ja ökoloogilisusnorme, nagu me nõuame seda viimasel ajal üha sagedamini "Hiina kaubalt", mis sageli kannab suurkorporatsiooni erinevate brändide kauneid (?) ja värvilisi logosid. Ikka veel leidub Eestis üsna palju inimesi, kes on veendunud mõne logo võimus nende sotsiaalse positsiooni kindlustajana, või isegi upitajana. Et kui teksad ikka on Diesel, siis ollakse rebel innovaatiline noor.

Postmodernsemates ja -materiaalsemates ühiskondades pole see enam nii. Guess'i, DKNY, Lacoste, Diesel'i, Bossi, MissSixty, O'Neill ega muud odava glamuuri märgid räägi sellest, et sa oled õudselt lahe kutt või mutt, et sul on ilus elu, pepu ja sõbrad. Ei päästa ebaintelligentsusest, rumalusest ega valdedest valikutest elus. Pigem on see noorkapitalistliku ühiskonna laineharjal sõitev arusaam pärit nõuka ajast, kuid ka 1990ndatest, kui teadagi - meil pold ju saada, aga Läänes valitses veel logostatuse kuldaeg.

Eelnimetet välismaa brändid (vaadake mõne oma teksapaari sisemist silti või maika pesujuhendit, et teada saada, kus need toodetud on, ja kujutage ette, mismoodi kogu protsess algusest lõpuni käis, kuni see pusa või plätu su koju kappi maandus) on kõikides suuremates Eesti linnades kergesti kättesaadavad ja enamasti varustatud logoga, mistõttu need tänaval ja sõpruskondades oo-nii-tihti vilksatavad. Ja kui siis teinekord mõeldakse, et ostaks õige Montonist või Maratist midagi, et kodumaine kraam ju ka päris tipp topp - unustame täitsa ära, et too kodumaisus ei tähenda automaatselt jube head ja õiglast tehingut. Minu arvates võiks peale identiteedikategooriate (sugu, rass, seksuaalne orientatsioon, religioossus jt) mõista intersektsionaalseks ka tootmise-tarbimise erinevad tahud. Et ka kodumaine peaks olema eetiliselt ja ökonoomselt toodetud. Et lisaks mahetalu perenaiselt mee ostmisele mõeldaks ka sellele, et kes ja millega selle mee teieni toimetas. Kas eetilised inimesed sõidavad E85-ga? Või öko-inimesed ei taha palju palka?

Tuues kõige stereotüüpsemaid ja levinumaid näiteid, on Nike orjabränd, Calvin Kleini teevad väiksed mustad inimesed näpud verel, pole vahet kas teksad on Levi's, Diesel või mõni muu "original". Tõenäoliselt on nad toodetud täpselt samavõrra ebatervislikes töötingimustes kui originaalikummardajate põlastatud feik kotid, prillid ja nokatsid suurlinna tänavail, kus "neegrid mustad nagu öö" neid valgete linade peal maas müütavad, et kähku vehkat teha kui mõni seadusesilm välja ilmub. Eetilisuse ja ökonoomsuse seisukohalt ei ole vahet, kas sul on D&D või D&G vöö, kott, päiksekad... See vahe lipsab sisse sümboolsuse perspektiivist, mis on aga omaette jutt.

Kuulsin ühest suust enda kohta käivat komplimenti (?), et ma-ei-tea-ühtegi-moeteadlikumat-inimest-kui-sina. Ma küsiks, et mis on MOE-TEADLIKKUS? Moekad riided? Kas moekas tähendab trendikat või lihtsalt massist erinevat? Kas 'moekas olema' tähendab inimeste jaoks ühte ja sama? Kas inimene ikka mõtleb enne kui kasutab sõna 'mood'? Viimasele kahele võin oma magistritööle toetudes kindlalt vastata et ei. Enda puhul nimetaksin moe-teadlikkust korraga ühiskondlik-sotsiaalseks individuaal-sümboolseks trendi, tarbimise, finantsiliste võimaluste ja vajaduseteadlikkuseks. Kavalaks ja planeeritud, laisaks ja aktiivseks mänguks üheaegselt. Vastavalt mu enda sotsiaalselt konstrueeritud vajadusele. Jah, ma olen moe-teadlik, kuid mitte moe-fanatt selle (ilmselt?) laiatarbe tähenduses.

Massimoodi on nimetatud mõneti demokraatlikumaks kui originaalloomingut, andes kõigile võimaluse välja näha ühesugune, asetada inimesed ühele pulgale. Inimesed tahvad ju olla võrdsed. Või kas ikka tahavad, tahaks ju natuke ikka võrsemast võrsem olla! Mood, nagu iga brändi logo võib olla valetamise instrument, millega te püüate osta juurde sümboolset või sotsiaalset kapitali. Kuid moekas olemine ega logostatud rõivaste kandmine ei poogi tänapäeval mitte kellelegi külge TÕELIST finantsilist kuuluvust. Teate ju küll neidki näiteid, et inimene-hall-nagu-hiireke, aga raha nagu raba. Ma olen veendunud, et moe- ega rõivavalikud suuda osta kellelegi tõelist õnne, kõrgemat klassi, paremat töökohta. Sotsiaalne võitlus on toimunud läbi aegade, mass ja eliit on alati mänginud kassi-hiire mängu. Rahalise kapitali kasutamise motiivid sümboolsetel eesmärkidel massi- ja eliidi võrdluses oleks samuti veel omaette pikk teema.

Võibolla kui suudetaks loobuda tollest logode, välimuse ja ilu-kultusest, oleks meil ehk aega küsida, kus ja kuidas siis ikkagi Eesti brändide tooteid tehakse? Ja miks siis ikkagi on nii, et soe sai tuleb Rimist, mitte saiapoest ning kodumaised õmblejad, rätsepad ja moekunstnikud virelevad, et Eestlane on üks igavene ihnuskoi ja reetur, makstes odavat hinda ebakvaliteetse toote eest ja parem veel - käia shoppamas välismaal.

Samadel teemadel:

Margit Keller "Väikepoodnikust ja mastaabisäästust" http://www.epl.ee/artikkel/437319

Tiiu Laks "Moeturg täna Pärnus" http://www.epl.ee/artikkel/437212

Eesti mood Namaries

Kõlab nagu "Eesti mood kusagil välismaal" eks! Aga vat on hoopis Tallinna vanalinnas WWPassaaži teisel korrusel üks sõbralik, moekas ja väike pood, mille nimi on Namarie, kus müüakse noorte Eesti moekunstnike (mitte segi ajada disaineritega) loomingut.

Oo, loopides siiraid sõnu - seal on müügil ainult ilusad asjad. Autorilooming. Käsitöö tulenemas heast maitsest, stiilsest meelest, originaalsuse supernoovast... ja üldse mitte ko-hu-ta-valt kallis, vaid igat nõelapistet väärt iga isenäolise plika unistus. Ei, ma ei lasku teismelisusesse - ma leian lihtsalt, et mõned asjad väärivad tagant utsitamist. Sellest see ülevoolav sõnakasutus.

Müüja (võibolla isegi keegi moekunsnik või vähemalt õmbleja) õmbleb sealsamas tellimusi või kleite-pluuse-pükse suuremaks-väiksemaks. Kui tahad, kui ei, siis saab temaga niisama ilmast ja moeturust ja pudelivee kahjulikkusest rääkida. Ja siis on seal nii hirmus ilusad käekotid ja õlakotid, ehted (oo maasikad ja vaarikad ja kirsid ja liblikad ja pärlid plapla), pluusid, kleidid, püksid, jakid, mütsid... noh teate kõike, mida võiks hinnata mõni kena preili (sest seal meeste asju ei müüda), kellele üldse ei meeldi "tavalised poed" või massi-, kiir- ja tänavamood. Või mood ei meeldigi. Ega seal selliseid asju pole, mis Viru Keskuse teismelistel seljas on. Ega mingeid tavalisi asju. Kuigi hmm, selle tänavamoe peaks kõigepealt ära defineerima, kuna tänavmoefotograafid just erandlikke isendeid ju üles võtavad. Igaljuhul, peaaegu kõik on Namaries nii kaunid hilbud, et võtab suisa jalust nõrgaks ja kaob igasugune tahtmine üldse enam kunagi osta mingit eset, mida on toodetud rohkem kui... no ütleme, kolm tükki. Hindamata-teadmata nende esemete originaalsust, kvaliteeti ja hinda, võib vabalt kõike müügil olevat kirjeldada ülivõrdes ja olla äärmiselt rahul Maarjamaa noorte moeloojatega. Umbes sama efekt nagu mõnes Notting Hilli või Södermalmi moevasikate poekeses - võibolla siiski veidi feminiinsemas ja satsilisemas võtmes. Jajah, ohtra buduaarikummardaja, mitte minimalistliku tühjuse austaja meelispaik.

Tatatataaa daamid ja daamid, aeg käia mööda väikseid butiike!

Võõrad suled e. kleitide paradiis

Viimaste nädalate moesõna "jätkusuutlikkus" avab enda uue dimensiooni ka kostüümilaenutuses. Milleks osta endale järjekorde pidulik sits-sats, mida saab heal juhul kanda kaks korda, kuna igal pidulikul puhul tahaks ju nii väga midagi ilusat ja uut.

Nimelt seadsin ma sammud Musta Luige kleitide ja kostüümide ja kõikvõimalike ja -võimatute rõivaste paradiisi, et end kaheks õhtuks võõraste sulgedega ehtida. Teate, see oli imeline kogemus - 19. sajandi printsessikleidid, 20. sajandi KÕIKIDE KÜMNENDITE erinevad stiilivoolud, paraadmundrid, looma-, narri- ja meremehekostüümid. Sobrad pärlisahtlis ja keerutad ennast peegli ees, küsid nõu kui tarvis ja sõidad kleitide ja kostüümide pilvel ühest kümnendist teise. Päriselt, reaalajas. Silme eest jooksevad läbi mustvalged filmid, (moe)ajaloo raamatute pildileheküljed, 20. sajandi alguse revolutsioonilised aastakümned Coco Chaneliga, naiste korsetist vabanemisega...

Oleks vale arvata, et shoppamise vältimine on ainuke võimalus võidelda massi- ja kiirmoe tuuleveskitega. Oleks ka vale arvata, et sekond händist omale hilpe soetades ollakse kõige ökomad. Ilmselt ei olegi olemas kõige-kõige õigemat viisi väljendada oma põlgust uute ja üha kallimate, samas siiski kiiresti moest välja minevate rõivaste suhtes. Võibolla ei ole selleks isegi vajadust, ega üks inimene üksinda kõiki kiir- ja massimoe asju ju ära ei osta, seda tehakse ikka kollektiivse surve ja kiiresti muutuvate trendide tuules, mugavuse ning võimaluse pärast - "aga ma ju saan seda endale lubada". Endale jah, aga kas sa saad ka maailmale lubada nende mõtetute hilpude kuhjumist?

Mitte iroonia pärast vaid siirast soovist olla kaunis, aga säästlik, ajendatult proovisin ma selga kõige imelisemaid pitse 1920ndate ja 30ndate stiilis, kleite, kübaraid ja sulgesid ja laenutasin endale kaks komplekti pidurõivaid, mida ma omada ei tahakski, kappi rippuma ja südametunnistust piinama. Ei, tänan, mul pole kapis ruumi, ega hinges soovi omada neid ühe-õhtu tualette!

Edit. Raske südamega lugesin kirja, milles teatati, et peo stiil on muutunud - ma ei lähe ju 1920ndate lilla-hõbedase narmaskleidiga must ja/või femme fatale peole. Mõtelge, kui ma oleks endale selles stiilis rõivad ostnud, milline rumalus see oleks olnud. Aga millise kergemeelsuse ning kiirusega inimesed tänapäeval oma arvamust, ideid ja stiili muudavad! Oh.

Loo mõte peitub sellest hoolimata kostüümilaenutus(t)e geniaalsuses, laheduses, mugavuses ja ägeduses. Enne tavalisse või sekond händi minekut on kõige esimesena mõtet just sealt läbi astuda. Ja hoia selle eest, et mõnda karnevali või muu plastmass-pudipadi poodi lähed. Võeh.

Puhkusesoovitus Rakveres

Arvestades, et Eestimaa suvel ei saagi alati rannaliival peesitada, päikese käes ennast soojendada ning kuuma päikese eest merre sukelduda, tuleb teinekord kasuks kui panna tähele olemasolevate ning äsja avatud uute aastaringselt suvemõnusid pakkuvate kohtade reklaame.

Rakvere suudab alati positiivselt üllatada - Muusas kirjutati temast kui Eesti innovaatiliseimast linnast, seal toimuvate lahedate ürituste (Baltoscandal, pungi laulupidu jne) ning arhitektuuri poolest, eelmise aasta alkoholivaba mojito sohvabaaris Turuplatz maitses siiani mäletamisväärselt hea, ning terve keskväljak meenutab mulle hullupööra Soome Lahtit. Seekord käisime ükspäev uues Aqva SPAs.

Minu jaoks tekib igasugune veekeskuse või SPA võrdlusmoment muidugi eelkõige tavaliste Tallinna ujulatega, mida ma tihti külastan ja igal teisel korral avastan end mõttelt, et vihkan ühiskasutatavaid basseine, saunasid ja veekeskuseid ja edaspidi käin neist suuuuuure kaarega mööda, püüdes leida selliseid ujumiskohti, kus pahad karjuvad lapsed ei tormaks ülehelikiirusel ühest ujulaotsast sauna, ei plärtsataks mu kõrvalrajal pommi hüpata, ei korraldaks risti üle radade sukelumisvõistluseid, ei karjuks ühest saunast teise "Diiiimaaaa, babushka turak!". Kus vanamutid ei pissiks basseini, ei demonstreeriks oma varbaseeni dushi all kandu hõõrudes, saunas surnud nahka küüne alla koorides ja kuldhammaste välkudes vene keeles Eesti riiki taga rääkides. Kus üleüldse ei karjutaks, räägitaks nii kõvasti ja ei joostaks nagu ADD people. Uskuge mind, tavaline ujumaskäik võib teinekord lõppeda sellega, et on vaja minna kuskile SPAsse sellest kisakõride-suplejate-vanamuttide traumast taastuma. Mul pole absoluutselt midagi laste ega vanurite vastu, juhul kui nad näevad ise ja näitavad välja sellises hügieeni- ja keha-priivatses kohas nagu avalikud veekeskused ja ujulad, esteeti enda sees. Mitte ei lase välja endas peituvad looma.

Rakvere Aqvale lisab plusspunkte 25 meetrine vähemalt kuue rajaga korralik ujula, kus meil oli luksus keset päeva omada mõlemal tervet oma rada ning seal endaseatud eesmärki läbi ujuda, ning seejärel vaiksetesse või siis vähemalt sõbralikesse saunadesse ennast unustada, või supermõnusatesse erinevatesse basseinidesse hüpata. Mõned uued SPAd (raske on neid kohti kuidagi nimetada, kuna otseselt SPA teenuseid erinevate hoolduste näol ma pole kasutanud, kui saunad ja mullivannid sinna hulka ei kuulu; kuigi SPA efekt on sellistel rahu ja vaikust ning ülimalt head kvaliteeti pakkuvatel headel veekeskustel küll) ei arvesta, et inimene, kes tuleb veemõnusid nautima, actually ka ujuda tahab. Ma näiteks ei suuda minna ujuma niimoodi, et ma lihtsalt paterdan põlvini 35-kraadises vees ja ligunen seal kaks tundi ja siis lähen aurusauna. Minu väike paradiis - SPA koos ujulaga!

Lisaks heale, sõbralikule ja eestikeelsele miljööle oli Aqva interjöör ilus ja jättis kvaliteetse mulje. Seinasuurused akvaariumid, mõnus valgustus ja veeseinad hotelli poolel ning väikestest kividest laotud basseinid ja saunad kombineeritud korgi- ja puidudetailidega. Sisekujundus jättis nii kujunduse kui ehituse tõttu läbimõeldud ja kvaliteetse mulje. Kui ma viimati Kalev SPAs käisin imestasin ma nii paljude asjade üle - näiteks see, et miks on mingi bassein just sinna paigutatud, kus ta on, ning kuidas täpsemalt on mõeldud selle või tolle veejoa all istumine või seismine, kuna selleks puuduvad igasugused loogilised lahendused. Mõtlesin, et see, kes tolle asutuse projekteeris, kas ta ise ka kunagi selle mõnusid enne läbi proovis või kust on eeskuju võetud, et kõik nii ebaloomulik ja ebapraktiline on. Rakveres tundus kogu kupatus väga loogiline ja kasutamiskõlblik. Mitte ainult vaatamiseks, nagu nii mõnigi Tallinna-asi, et see koht on tõepoolest mõeldud INIMESTELE, et seal on hea ja mugav.

Minu kui unistaja-veelembe idüll on muidugi see, et Haapsalus Thalasso SPAs saab basseiniäärel jalgu kõlgutades vahutavat või vaikselt sillerdavat merd vahtida ning Karupoeg Puhhi kombel mõtteid mõlgutada ja omaette ümiseda, kui just basseini troopika-funktsioon parajasti ei tööta ning müristamist, välku ja "vihma" kaela ei vala. Seejärel värvi-, soola-, infrapuna ja mis kõik veel saunades Tiibeti muusika saatel ennast Aasia mägikarjamaadele kitsede ja sarvemängijate juurde unistada.

Kui võtta kokku kõik Tallinna ujulate veidrad küljed, on mõistetav miks ma nii väga naudin Rakvere ja Haapsalu supermõnnasust.

Stockholmi ostutänav öösel

Inspiration

Selvehallide lood

See sissekanne on pühendatud kadrib-le ja tema seiklustele Selveri Laadapäevadel. Ma polnud kunagi varem Laadapäevadel käinud, kui välja arvata see kord kui ma seal ükskord peale doonoriks käimist minestasin. Suurt midagi peale selle, et mulle tagaruumist infoleti kutse peale leibade-saiade rea vahele kondinõrkuse leevendamiseks tool toodi, ma ei mäleta.

Esimene mulje väravatest sisse astudes klappis täitsa täpselt kadri kirjeldusega kaubakuhilatest ja seal vahel saalivatest hiigelsuurte kärude ja vankritega ostlejatest, kes mind igast ilmakaarest eest- või tagant kiiremini liigutama sundisid, kuna neil oli tingimata vaja just sellest minust 30 cm vasakul asuvast põhjatust kastist endale tselluliidikreem soetada või minu valitud marsruudil ennast ette pressida. Äkki jõuan veel enne selle odava kummikommipakini. Esimese poole minuti jooksul tuli mul kopp ette ja ma otsustasin, et ka minu poolest võivad pooled ärid kärsata, aga kilekottidega "kaunistatud" sadu meetreid pikkades kastilaadungites ma tuulama ei hakka ning kohe kindlasti ei ole mul täna vaja uut plastmassist kärbselappi või kahtekümmet nõudepesusvammi, liiatigi veel kümmet paari valgeid sokke ega havai mustriga hiina laste poolt näpud verel kokku traageldatud ujukaid (milline draama eks).

Kunagi meeldis mulle väga Selveri tunnuslause Eestimaise toidu või tooraine kohta. Mõtlesin, et milline julgus! Ja et võibolla oleks ma nõus isegi maksma rohkem ökoloogilise ja Eesitmaise toidu eest, kui välismaise ja keemilisema eest mujal poodides. Ilmselt on see mälestus vaid hale mineviku vari, või sain ma millestki väga valesti aru, kuna praktikas ma seal eriti ei käi ja selle tunnuslause elluviimisest pole ka kippu ega kõppu.

Ma olen vajadusel valmis oma maitse-eelistusi muutma ja arusaamasid ümber korraldama. Näiteks mõtlen, et noh, nüüd hakkab meeldima, aga kui "Kook Annelis" on üha haruldasem leid, ei müüda sellist sidrunimahla, millega sobiks Margariitasid teha, ega ka seda ananassimahla, mida ma täna osta kavatsesin, siis mind enda poole küll ei võida.

Võibolla peaks olema tänulik suurtele poodidele, kes igasuguseid imelikke allahindlusi välja mõtlevad (a la Rimigratsioon - wtf?), eriti täna, kus on majanduslangus ja inimesed peavad säästma ja poed annavad neile mingil määral osasid asju odavamalt saada, aga hallooo, minu arvates on suured selvehallid juba ammu turu-mainega, kuna nad selliseid kilekotihõngulisi kampaaniaid korraldavad. Mitte et mul oleks hirmus palju raha, et soovida oma oste mõnes eraklikus kahe kliendiga gurmaanikaupluses sooritada, kuid minu meelest on sellised hooajaallahindlused ikkagi veidi labased.

"PARIM ENNE" KUUPÄEV MOEÄRIS

Vaatasin televiisorist ühte Milano Fashion Week'i sügis/talv 2008/2009 moeetendust ja mõtlesin, et mille jaoks on üldse vaja igale poole toppida see märgistus 2002/2003 kevad/suvi jne. Kõik teavad, et järgmiste niiöelda "hooaegade" kollektsioonid on juba ammu ette tehtud ja teada ning et meediasse paisatakse nad vähemalt pool aastat varem. Siis kui kõik alles bikiinides ringi lasevad hakkab meedia kaudu inimeste teadvusse vaikselt imbuma, et kohe-kohe on vaja omale karusnahk ja pruun mantel soetada.

Kui esialgne mõte, et kaotage-need-ajamääratlused-ära, oli lahtunud, mõtlesin, et okei - disaineritele endale on tõepoolest arhiveerimise mõttes ja oma töö ajaloo suhtes oluline uus kollektsioon kuidagi märgistada ka ajaliselt ja sesoonselt.

Tavalise inimese jaoks ei ole seda aga põhimõtteliselt vaja - muidugi, seda on vaja moefriigi jaoks, kes mõnda inimest põlastavalt passib, kui juletakse kanda paar hooaega vana rõivaeset. Üldiselt on see aga sotsiaalne konstruktsioon - moeäris pöörlevad rattad kiiresti ning osadel disaineritel on pidevalt tuli takus, et mõned kollektsioonid aastas välja lasta. Seda nõuab esiteks sissetöötatud ja nagu õlitatult toimiv süsteem, mida dikteeritakse modernse (ärgem unustage postmodernseid ja post-postmodernseid arusaamu) arusaama kohaselt endiselt Pariisist, kus on must-valgel kirjas, millised disainerid kuuluvad moe-kultuuri, ja millised mitte.

Näiteks, kui mõni disainer on otsustanud täistuuridel moepöörises kaasa tiirelda, tuleb tal pääseda kahe meeste- ja kahe naistekollektsiooniga aastas Pariisi moenädalale, ning tuusamad kuuluvad veel kaasajal üha närbuvama haute couture'i ringkonda ehk kõrgmoe sündikaati (The French Federation of Couture). Viimasest muidugi ei maksa päris tavaliste moedisainerite kontekstis rääkida, kuna ametlikke haute couture disainereid (couturier'e) on Pariisi nimekirja järgi vaid üksteist. Suur osa neist tavalisele publikule jällegi tundmatud nimed. Igal juhul - maksimalistidele tähendab moesüsteem viite kollektsiooni aastas. See on metsik töö. Umbes sama nagu kirjanikul viis raamatut aastas kirjutada. Mis omakorda tähendab mööndusi kvaliteedis ja tootmise korraldamises.

Märkusena, et kiirmood ei puutu siin üldse asjasse - kiirmood on on nagu kollane ajakirjandus. Keegi ei tunnista, et loeb aga kõik millegipärast teavad, kes kellega magab.

See ja üks varasem seminar Stockholmi ärikoolis panid mind mõtlema moe best-before kuupäeva peale. Kõik kollektsioonid, nii kõrg-, kesk- kui madala moe omad on ajaliselt ja hooajaliselt tähistatud. Võrdlus passib hästi toidukaubandusega, kus kõik tooted kannavad samtui parim enne kuupäeva. Jah, reaalselt lähevad mõned tooted pahaks, aga rohkemgi reaalselt eksisteerib tõenäosus, et midagi ei juhtu, kui kuupäev mõne asja puhul üle läheb.

Õppejõud tõi sellise näite - vanasti ei pandud õlule mitte iial realiseerimiskuupäeva, järsku hakati seda aga tegema. Põhjuseks soov laovarusid vähendada, kiiremini juurde toota ning tarbimist peale pressida, et inimesed rohkem ja rutem uusi tooteid ostaks. Väga lihtne ja labane loogika on see, et moes on täpselt samamoodi. Samuti võiks siis kui kõik H&Mi, Mango, Zara jne kiirmoe brändide toodetele panna hinnalipikule kirja PARIM ENNE kuupäev. Sest teada ju, et "ametlikult" ja moeajalikku kirjutatud reeglite järgi on enamik tänaseid asju homme minevik. Moeajakirjandus hoiaks kõvasti paberit kokku - senini täidab ju parim enne kuupäeva teataja rolli just nimelt meedia.

Back in Estonia. Tagasi Eestis.

Sama vastuolulised nagu on moevalikud - traditsioonilised, trendikad, klassikalised või ebakonventsionaalsed, on ka minu olemine tagasi Eestis. Eile nägin kuidas memmed uhkusega rahvarõivais Lohusalu sadamas tantsisid ning laulsid "Meri on, meri jääb...", ning täna kuidas majast väljub mossis näoga paarike: nahavärvi nailonsukad, joonistatud kulmud, sünteetilisest kangast kuldsete nööpidega 90ndate alguse stiilis haiglaroheline minikostüüm, valgest lateksist kingad ja kott, kellele järgnes härra nike'i dressid ja plätud, suundudes oma 1989. aasta roostetavasse bemmi. Nuta ja naera.

Kapis ripuvad ühed vanaema vanad rahvarõivad, millega ta käis laulupidudel ja mida ta uhkusega teistest, tavalistest riietest, eraldi hoidis. Minul on ka ühed, kandsin neid viimati 5-aastasena vanaemaga koos laulupeo rongkäigus sammudes ja rahvatantsu ringis käies. Laulda pole ma kunagi osanud, aga vanaemaga koos rongkäigus ja rahvariietes olla oli küll uhke tunne. Ma tahaksin korraks proovida neid kilesse pakitud kapis rippuvaid üle kümne aasta kandmata käsitöö-rõivaid, kuid ei söanda. Ma usun, et need on erilised, arvestades, et pühapäeval sadu Eesti rahvarõivakandjaid nähes tundusid nad kaugel-kaugel tavalisusest, nagu omaette maailmas.

Üleüldse meeldisid vanaemale maitsekad kübarad ja heegeldatud pitskindad ja roosidega sallid ja kunstipärased ehted ja sättimine. Seepärast on mul iga kord pooleldi selle nailonsuka-naise tunne (tema muidugi ei tea, et minu jaoks on see jube jõmmi tunne), kui ma panen selga puuvillase pusa ja plätud ning julgen neid väljaspool koduseinu kanda. Vanaema poleks seda kunagi teinud.

Eelmisel aastal kui ma kirjutasin artiklit ülikooli lõpetamise kombekohasest rõivavalikust palus proua Kallast lugejatele sügavalt südamele panna, et ülikooli lõpetamine ei ole mingi Pirita rand, samuti ei kõlba meestel peenetel üritustel käia värviliste, vaid ikka valge särgiga.

Asju on olemas liiga palju ja inimestel pole neid vaja

Kui tavaliselt algavad Euroopas (ei oska Ameerika ega muude kohtade eest rääkida) kaks korda aastas kauplustes toimuvad allahindlused täpipealt 2. jaanuaril ning orienteeruvalt 22-27. juuni paiku, siis sel aastal algasid pea kõikjal väga paljud suvised allahindlused hilbuärides juba juuni alguses ehkvähemalt kaks nädalat enne tavapärast aega. Kaks nädalat varem kõikide toodete hinnad poole võrra väiksemaks kirjutada tähendab praktikas seda, et enamvähem igaüks võib endale ajakohaselt suve hakul suveriided hankida, kui meeldib - enne kui kogu tavaar veel moest väljagi jõuab minna, nagu tavaliselt juhtub - suviste allahindluste mõte on ju teha ruumi sügise kollektsioonidele ning kuulutada võimalikult vara, et lillelised sitsid-satsid on nüüd totaalselt out ja tuleb kähku hakata mõtlema lillade ja pruunide kampsunite peale. Igal aastal täpipealt sama jutt.

Allahindlused algasid varem, kuna rõivaste läbimüük Euroopas on kõvasti kahanenud - enne-ale perioodi oli müüdud niivõrd palju vähem kaupa kui eelmiste aastate põhjal tehtud käibeplaanid ette näevad, et nendest hiigelkogustest vabanemiseks tuli varem tegudele asuda. Mind niivõrd ei huvitagi need muudatused, mis maailma majanduses toimuvad, vaid see, et reaalselt võib suvaliste hilpude ostmine väheneda ka seetõttu, et inimestel on kõiki asju juba nii palju, et esiteks neil pole uusi enam kusagile panna ning teiseks, nad saavad aru, et mitte kellelgi pole absoluutselt nii palju asju vaja, kui poodides müüakse ja kui palju meile üritatakse pähe määrida. EI OLE VAJA ASJU.

Great success: "Kama We Love!"

Viimasel õhtusöögil naabritega valmistasin oma välismaa sõpradele Eesti kama a la carte ehk siis tegin, hoolimata oma more or less töökogemusest, elu parimat PR-i. Pakkusin kama väherasvase hapupiimaga, vahustatud vähese vahukoorega ning lisasin külmasid mustikaid ja vaarikaid. Kõigile maitses - tuli välja, et kamale sarnase maitsega jook on olemas ka Lõuna-Koreas, kuid mida juuakse piimaga, et Indoneesia juurtega Rootsi tüdruk soovis, et ma tooksin seda järgmine kord Eestist kaasa, et teine Rootsi tüdruk tahab mu kamavarusid endale, et Pranstlaselegi meeldis ning et ülejäänuid suutsin ma veenda selle ülimas hõrkuses, eestipärasuses, tervislikkuses ja maitsvuses. Mul pole kunagi ühegi asja eest, mida ma olen pidanud rohkem või vähem promoma, nii hea meel olnud.

Välja kolides jätsin ma neile terve kannu seda meeldivust külmkappi ja pool karpi pulbrit ning lahkusin õndsas teadmises, et minu välismaalased armastavad kama!

Ma ei tea, miks ülejäänud toidumessi-inimestel, maailmanäitustel ja kus iganes kamale meelitamine õnnestunud ei ole. Natuke sättimist ja Kama We Love! Võib öelda et "Great Success!".

Master of Arts ta-tatta-taaaa

"FASHIONSCAPE": CONSUMER INTERPRETATION AND USE OF FASHION, CLOTHES AND SHOPPING

Living in the city, going out and meeting many people makes you to think and care about your image - how you look like and what people think about you… you always think or are aware of how people see you. The way you want to appear to others via fashion is part of this social interaction and social game.(M, 24)

ABSTRACT With this article I propose for the use of new interdisciplinary concept within fashion, media and consumer research – the "Fashionscape" that helps to explore fashion and clothing as material culture and spatial practice in relation to media and consumption. First part of the article underpins "Fashionscape" theoretically and opens up through empirical research in the second part. Eight in-depth interviews with eleven respondents from Sweden, Germany, France, Lithuania and Estonia were carried through to highlight consumer behaviour within „Fashionscapes“. Consumer interpretations on the essence of clothing and fashion as a way of communication show how the practice of "Fashionscape" is unavoidable in the urban context. The nodes of clothing, fashion, media and consumption from the consumer point of view make this study a fresh approach to the ever-attracting world of fashion.

Keywords: fashionscape, space, mediaspace, fashion, shopping

Päris lahe tunne, tuleb mainida. Sürreaalne päev. Saja viiekümne kroonine võileib (mismõttes?), klaaside kõlistamine Stockholmi kohal õhu restoranis, järjekordne headaega-päev...

Alla kirjutab: A.J. (MA)

Feminism on radikaale viis väljendamaks, et Naine on Inimene

Ühe mu sõbranna ema küsis Stockholmi saabumise (reede) õhtul, et "Kas siin on kõik prostituudid?". Kuumade lõunamaade kutid tulevad Rootsi sellepärast, et siin on blondid ja maailma liberaalseimad (loe: sleep around 100% accepted) naised, kes kõik näevad välja nagu pornostaarid - vähemalt nii räägib kuulujutt.

Ma olen kindlasti maininud, et Roostis on kõik väga moekad, peenikesed, päevitunud ja sätivad. Niimoodi nagu saab kirjeldada rootsi meeste stiili, naiste oma sama lihtsalt ei saa. Sest kui meestel on nii, et teismelised lihtsalt ahvivad endast vanemate soovendade stiili, nähes välja nagu 14-aastased pisikesed silutud moedzentelmenid - tüdrukud jagunevad teistmoodi. Näiteks sellised 12-17 aastased "lohakad" kannavad väljaveninud põlvede ja tagumikuga SVEA või Bik Boki dressipükse, sinna juurde oma suure venna valgeid või musti trennisokke, ning nende otsas mingisuguseid kingasid. Juuksed sassis, vesinikblondid ja meikapp retsilt tugev. Ja siis neil on veel selline suure kroonikujulise metall-logoga FRIIS'i käekott. Ühest küljest tundub, et nad käivad kõik jalka trennis, samas jäljendavad mingit staaride dressipüksi-stiili ning püüavad korraga glamuursed välja näha. Välja näeb igal juhul hull kompott, mis meenutab ühtaegu pornostaari ja maakat.

Rootsi naise vanust on VÄGA raske ennustada kuna vabalt võib 15 aastaga iga juhtumi puhul puusse panna. Kui sa arvad, et keegi on maksimaalselt kakskendviis, on ta tegelikult kolmkümmendviis ja need dressipüksi-plikad on näost 29, aga reaalselt 15.

Erinevalt dressipüksi-teismelistest on tavaline rootsi naine ka tihtipeale blond, aga mitte reeglina, kannab leggingseid, kleiti, helesinist või valget särkpluuskleiti, "õhupall-lamp-kleiti" ja teeb iga päev powerwalki. Reede õhtul läheb kogu kupatus linnapeale, ja tõepoolest - näeb välja nagu pornostaaride väljanäitus. Noh ütleme nii, et päeva ajal näevad nad välja väga ilusad ja kenad ja armsad, aga öösel samasugused nagu Eesti diskoööklubides. Aga päris niimoodi siiski rahvuseid võrrelda ei saa, kuna mõttemaailmad on üksteisest ikka valgusaastate kaugusel ma ütleks, Eesti ja Rootsi naise omad ma mõtlen.

Eesti Ekspressis kirjutati mingi välismaa ajakirja ilusate naiste järjekorraseadmisest, mille põhjal Rootsi naised on maailma ilusaimad. Ma arvan, et selliseid edetabeleid teevad mehed, kellel on igav.

Kuidas hakata Rootsi meheks?

Rootsi mehed on kõige suuremad sättijad, keda ma kunagi näinud olen.

Saksa tüdrukute hulgas on selline unistus hästi levinud, et kui nad suureks saavad, siis nad abielluvad pika valgete juustega päevitunud rootslasega, saavad temaga kaks blondi last, ostavad Volvo ja punase valgete äärtega maja. Ja kujutage ette, nii mõnegi unistus läheb täide. Mu välismaalastest kursaõdedest, keda on umbes 15, on vähemalt pooltel rootsi peikad. Ja siis mul on veel mõned niisama sõbrad, kelle peikad või pruudid on ilusad pruunikspäevitunud rootslased.

Niisiis. Soeng. Pikemat sorti, no sellised, et saab juba vaikselt kõrva taha neid panna ja üle pea kammida, sirged juuksed kammitakse eest taha ja geelitatakse, nii et ikka päev otsa ja öösel klubis ka soeng hoiaks.

Nägu. Pruunikspäevitunud, heledate silmadega ja moekate päikseprillide taga peidus. Minu meelest neil on selline piklikumat sorti nägu, nii et tõmmake põsed lohku kutid!

Keha. Peenike. Jalad veel peenemad.

Riided. Näiteks triibuline madrusesärk, meremehekingad, kvaliteetsest materjalist shortsid. Eelistatavad brändid - Filippa K, Whyred, Stray Boys, Resteröds, Acne. Kingad Rizzo, Lacoste, Tiger of Sweden. Kingad, kui nad pole meremehekingad, siis sellised nahast ja suhteliselt kvaliteetse välimusega, terava ninaga ja sama geelitatud, nagu soengki. Kui shortside ilma pole, siis skinny jeansid, kindlalt! Imepeenikesed käevarre diameetriga jalad poetatakse liibuvatesse mustadesse pükstesse.

Ja nagu kõik preilid, viskab iga sättija-rootsi poiss igal võimalikult peegeldaval pinnal pilgu oma absoluutselt suurepärasele välimusele, kohendades siit ja sealt kui vaja. Täiesti avalikult - tunnelbanas, bussis, tänaval poe aknast möödudes jne.

Poolakast tuttav ütles, et tema meelest on Rootsi mehed nii naiselikud, sest nad kannavad nööpidega kardigane. Leedu naaber ütles, et nad on dzentelmeni-stiilis, kitsaste pükste ja väikese salliga. Mu sakslastest sõbrad aga õhkasid aasta tagasi, et oma vahetusaasta jooksul poleks neil midagi ühe rootsi peika vastu.

Kohalikud tiinekad-kutid aga õhkavad näha välja samasugused nagu nende kahe-, kolme- ja neljakümnendates sookaaslased, ning hakkasid mingil hetkel meeste riietumisstiili jäljendama. Mehed, moeteadlikud nagu nad on hakkasid kibekiirelt otsima võimalusi, kuidas tiinekatel eest ära saada - ükski mees ei taha ju välja näha nagu tema kakskümmend aastat noorem koopia. Võrreldes Londoniga on see erinevus, et kui Londonis on enamik sättijad mehed geid, siis siin on nad enamasti lihtsalt metroseksuaalid. Istet ei paku ja ust ei ava, naised saavad kõigega ka ise väga vabalt hakkama.

Tallinn. Primitiivne.

Aprill 2008

Science

Teate, see teadusevärk on kahe otsaga. Siis kui ma oma m.töö jaoks intervjuusid tegin, ja ma tegin neid just nimelt sellepärast, et inimestega silmast silma rääkida ja neid paremini mõista ja õppida nii iseennast kui inimesi tundma, siis mul oli peale igat intervjuud selline...mmm ma ei oskagi seletada, selline väsinud tunne. Mu intervjuudes osales kokku üksteist inimest, ja need polnud ju sellised ajakirjanduslikud jutukesed, mida inimesed mulle vestsid. Aga minu jaoks olid need isiklikud, ja sellepärast ma olengi suur kvalitatiivsete meetodite fänn, sest siis saab korraks tõelisi päris elus inimesi mingil teemal läbi valgustada. Vaatad silma sisse ja kuulad, kuidas ta argumenteerib. Igaljuhul, lõpuks oli mul üle 8 h audiosalvestusi ja üle 100 lk transkriptsioone. Kui ma neid lugema hakkasin siis see oli uus maailm, mis avanes, sest tekkisid seosed ja võrgud ja eredamad hetked. Aga analüüs, uurimistulemused ja järeldused... peale tohutut tuuseldamist sinna ja tagasi mööda arvutiekraani, printimist ja uurimiseesmärgi täitmist, nüüd - kui selle asjaga on more or less vsjoo, siis see artikkel on vaid üks killuke sellest kõigest. Üks liin tuhandest võimalikust, korraga saab ju olla ainult üks fookus - ja see on siis teadus, output maailmale. Ma korraks mõtlesin, et teeks tagantjärgi uurimisküsimusi juurde, hehehe, aga töö maht on siiski piiratud ja tänapäeval ei viitsi keegi pikki segaseid jutte lugeda (ei kehti mu blogi kohta loomulikult!), seega minu meelest tohtutu huvitavat materjali jääb sellest värgist välja. Vähemalt minu jaoks huvitavat, aga ma pole ka kunagi kuulnud, et keegi Eestis kirjutaks sellise valdkonna asjast nagu mina, sellepärast mul on veel eriti kahju. Interdistsiplinaarne töö on mul! Võibolla see nüüd tundub siin nagu egoboost, aga nagu ma algusest peale olen arvanud - maailmal ei ole enivei veel ühte teadusartiklit vaja, absoluutselt ei ole VAJA. Maailmal ei ole üldse palju asju vaja, mida kõik inimesed tähtsa näoga teevad. Makroperspektiivis on raske mõelda. Kõik diskussioonid lõppevad alati eksistentsiaalsete küsimuste ees, elu taandub inimeseks olemise mõttele. Iga inimene on see 'mina nende seas', ning iseenda eesmärkide täitmise kaudu võibolla saab isegi maailmale midagi uut pakkuda. Ma tahaksin niiväga kellelegi rääkida, et mis ma kirjutasin ja avastasin ja uurisin, aga esiteks Eesti keeles on nii naljakas sellest rääkida, sest inimestel tuleb kohe, ja ma olen selles sada protsenti kindel, KOHE ette täiesti vale ettekujutus sellest, mida ma ikkagi uurisin. Isegi teadust tehakse põhiliselt vaid iseendale, ülejäänu on juba tõlgendajate ja teiste asjapulkade teha. Võibolla see on naturaalteadustes teisiti, ma ei tea. Sotsiaalteadused on põnevad, aga subjektiivsed ja sellepärast nii kergesti vaieldavad. Aga võibolla hoopis sellepärast, et inimesed ei taha ju iseendale otsa vaadata, vaid ikka teistele. Ma toon siia ühe katkendi intervjuust, mis väga tabavalt kirjeldab kõikide intervjueeritute (vastavas kontekstis 'tarbijate') maailmatunnetust, seda kuidas on elu 21. sajandil:

"Kohutavalt kiire! Meil on nii palju võimalusi, mida teha. Inimesed jooksevad ringi nagu hullud - kõige tihedamini kuuled sa neid lausumas "Issand mul on nii kiire, mul pole üldse aega, mul on nii palju teha...". Kellelgi pole väidetavalt aega lõõgastuda, see on nii madal, kui sa peaks ütlema "Ah, mina, ma ei tee midagi praegu" - keegi ei ütle ju nii..." (tõlgitud inglise keelest)

Minu meelest on kurb, et inimesed ise nii väga kurdavad, et neil on kiire ja aega pole ja samas laidavad neid, kes seda ei tee. Inimesed võiksid olla teiste vastu natuke kenamad. Ahah, ja ma lugesin just äsja läbi ka kaks rootsikeelset raamatut - "Kohustused, kasum ja kunst olla inimene" ning "Kunst olla kena". Ei, need ei ole üldse teaduslikud, aga igapäevafilosoofilised, ning loomulikult olin ma ainus, kellele need terve kursuse kirjanduse hulgast kõige rohkem meeldisid. Nagu ma olin keskkoolis põhimõtteliselt ainus, kellele "Karu süda" meeldis. Sellega seoses mulle tundub, et kui raamatusse ei ole konstrueeritud järjekordset kire- või krimidraamat, on tegu kohe igavuse tipuga.

Mul on selline tunne, et kevadsuvi on täitsa tore. Kui mu artikkel ka veel valmis saaks, võiks ka mind õnnitleda, ma ei jõua juba ära oodata. Veel üks palju õnne.

Fashionshow

Käisin Kristeli koolis aasta- ja kursuselõpu moe-etendusel. Kõige toredam on, et see, kes julgeb iga hinna eest oma unistuste rada mööda käia, jõuab neile lähemale, ja jõuab kohale ka, kui ta saab õppida seal ja seda, mis kõige rohkem meeldib ja sellepärast ma soovin Kristelile maailma kõige toredamaid Pariisi-aastaid!

Slow Motion